Muru niitmisest ja muust...

Ma arvan, et muruniitmine on igavene stressiallikas. Mis motet on seda muru niita. See kasvab nagunii tagasi. Mis motet on looduse vastu voidelda. Ah, ilu ja kord tahaksid moned vaita. Pohhui see ilu ja pohhui see kord. Loodus on ilus nagu ta on.

Meie majaesine siin on lihtsalt nagu ta on. Kuna roheline on haruldus, siis pakuvad silmale ilu ka umbrohud. Ja need on vaga ilusad. Need korrelised ja muud. Kui lasta neil kasvada taiskasvanuiks, siis on nad vaga ilusad. Ei kitku neid valja!

Meie inimesed peame suutma elada ka linnas nagu looduses. Kui loodus tahab linnas vohada, siis las ta vohab. Mida on vaja seda muru koikjal niita. 

Ma ei kasuta enam shampooni - harva, korra kuus, kui tahan ekstra ilus valja naha. Dushigeel kuulub ka minevikku. Minevikujaanukid on mu parfyymid, mida kasutan, sest need on mul lihtsalt vaja ara kasutada.

Kas mu juuksed on mustad, salkus - ei ole!

Kas mu keha haiseb mustusest - ei haise!

Ma kasutan siiski naokreemi ja paikesekreemi. Miks. Kardan ma kortse, kuivavat nahka, paikesepoletust, vahki. See voib tosi olla kyll, miski hirm voi nooruse instinkt on mu sees.

Vanadus on ka ilus. Aga mitte vanapimedus, et nyyd olen vana ja enam ei sobi elada. 

Aga kass nurrub ikka edasi, temale meeldib paikese kaes meie esiaia rohelisuses oma elu mahamagada.