OUT OF RANGE!

ROADTRIPPING!

BE AWARE!

GAY GUYS ON ROAD:)

Villis polenud jalad

Eile oli mul paha tuju... Ometigi nii palju head on viimasel ajal juhtunud (siiski ka huvitavalt halba).

Jamesi synnipaev oli, mis oli vaga tore. Suur pidu oli. Viimased kylalised laksid tuttu paiksetousu ajal. Mina sel ajal juba magasin.

Ja majas on tormid raugenud... kuigi... Mis juhtus? Ah, ei midagi nii olulist, et viitsiks kirja panna... Voib-olla laheb sedasi, et jaanuaris kolin sinna, kuhu pidin kolima kolm kuud tagasi. Tegelikult juhtus see, et inimesed tegid suu lahti ja palju informatsiooni, mis oli varjatud, paiskus valja. Ohk sai puhtamaks. See ikkagi ju shared-house.

Aga eile oli pisut paha tuju. Hiljem moistsin, et pean tegema neid asju, mida ise tahan teha ja mitte laskma end Jamesi vooluga kaasa minna. Ta vottis mind eile enda too juurde kaasa. Ta tootab lisaks ACF-le (Australian Conservation Foundation) ka ICAN-is (International Campaign Against Nuclear Weapons). Aga tundsin, et raiskan oma aega seal ja lahkusin. Jalutasin Melbourne Ylikooli juurde, avastasin yhe maja, mis eestis kannaks lossi tiitlit. Lossihoovis kasvas suur puu, siis vedelesin seal puu all pool tundi ja motlesin. Motlesin valja, et ma olen koike osaliselt:

1. osaliselt kunstnik

2. osaliselt kirjanik

3. osaliselt korraldaja-organiseerija

4. osaliselt naitleja

5. osaliselt teadlane (PhD mottes)

Et mind huvitab koik osaliselt. Kaleidoskoop. Enne rahu ei saa, kui...

Siis asusin koju jalutama, kuid mu jalanou hakkas mind hooruma. Motlesin, need on nagunii juba nii vanad, et viskan nad yldse minema ja jalutan koju paljajalu. Yhel oli juba ju auk talla all pikemat aega.

Mu kolm aastat tagasi Madriidist ostetud jalanoud leidsin eile oma lopu Austraalia prygikastis. Rahu.

Aga mu paljajalu jalutuskaik koju loppes poletusvillidega taldade all. Asfalt oli kuradima kuum!

Eile sai veel ka ujumas kainud, St.Kildas ohtusoogil, paikeseloojangut vaatamas ja kodupiirkonna pubis ollet joomas.

Ps! Mulle ei meeldi vaga ratsionaalsed inimesed. Tunne on nagu pea oleks kruustangide vahel.

Kruustanginimesi voib kohata vanema polvkonna esindajate seas, aga ka noorte hulgas.

Mehele

Ma kummardan Mees su ees

Su ees laskun polvili

Olen alasti

ja suu ammuli

Oo ma ootan

Ootan

Ootan

Haara mu pea

Suru mu ego maha

Ma ootan

et saada vabaks

Heia, heia, heia...

Eile sain toredaid komplimente.

1. olime yhes laohoones synnipaevapeol ja laksin baarileti aarde ollet ostma ning asusin yhe noormehega seal arutama, et tea, mis see olle ka maksab... Ta midagi vastas ja siis ytles, et mu nagu on nii selge, klaar ja silmad nii saravad (Your face is so light and eyes so bright), et ta pole isegi veel hapet (acid) tarvitanud. Paris ilus kommentaar vohivooralt.

2. laksime gaybaari suitsuruumi, ma avasin ukse ja koperdasin natuke, yks mees tuli mu juurde ja ytles, et ma olen nagu Guy Ritchie, kes astus oma uue filmi esilinastuselt valja.

3. 2x kogu ohtu jooksul tulid vohivoorad mu juurde ja parisid, kas ma olen prantslane. Vb seetottu, et ma kandsin soni, see ju nii prantsuslik.

Kuid jah, meiga oli sel ohtul kaasas ka yks prantslane, Jean-Francois. Bernardo juures tutvusime ka yhe hispaanlasega, kelle nime ei maleta, aga nii ilus oli kuulata kuidas Bernardo ja ta kylaline hispaania keelt raakisid. Hispaania keele kola meeldib mulle, see on vaga voolav, mahe.

Eile oli ka mu viimane toopaev, nyyd 3 nadalat puhkust. See tootamine tyytaski ara juba.

Vahepeal olid siinpool me eukohas ka suured draamad. Nyyd on draamad labi.

Hammastunud, aga kaos ei hammasta mind

hei, jah, hammastunud

kaos toesti ei hammasta mind

ja kaose all motlen ma midagi, mida sa ei saa kontrollida, miski, mis on korrastatuse all nagu jaal kondimine, sa ei tea, kas jouad teisele kaldale voi vajud pohja...

Aga ka paris mitte, sest kaos ei vajuta mind pohja. Kui hakkan vajuma, tean, et jaan pysti.

Kaos pinna all.

Kaose all on pind ja tegelikult on see lift, mis soidutab sind kiirkorras korgemale tasandile.

See on vaga huvitav, sa oled teadlik. Jalgid. Lahed kaosega kaasa. Nagu rokk-kontserdil. Rahvamassi sees. Kaoses.

Lopp on taaskord lahedal...... vardjalik lopp

Tana oli too juures raske paev. Ka unenagu eelneval ool oli raske ja tunne oli, et ei taha toole minna. Et on aeg... muutuseks.

Unenaos saabus me ouele Ossukylas tuleviku helikopter ja tahtsad mehed astusid valja (justkui soda oleks kainud). Mehed tulid automaatidega me elutuppa. Naljakas oli see, et toas mangisid Marleen ja Markus (ehk?) vanaaegsete pyssidega. Ma ise olin narviline. Mehed tulid tuppa ja teatasid, et nad otsivad taga yhte pogenikku. Koik asusid pogenikku ouest taga ostima... Tadi, ema, ode - kogu perekond ja ka tahtsad mehed pyssidega. Mina vaatasin seda koike koduukselt. Olukord oli pinev, kuid lopuks pyydis tadi pogeniku kinni. Pogenikuks osutus lastekodu laps. Aga... ta oli vard. Ja tegelikult mulle tundus, et tegemist pole lapsega vaid vardjaga, kes naeb laps valja, kuid pariselt on juba vana inimene. Ametnikel oli hea meel, et see vard ametlikult yles leiti. Tahtis auto soitis me maja ette (numbrimark oli varjutatud) ja mehed autost teatasid, et see vard on nyyd meie mure, sest nemad on ta yles leidnud, seaduse ees on koik korras. Ma sain nii tigedaks sellise suhtumise peale, et votsin selle vardtegelase ja virutasin ametnike poole teele. Vard kukkus kividele. Siis laksin ma elutuppa tagasi. Ametnikud kadusid, aga mind hairis teadmine, et see vard on ikka veel vaba ja ma tunnetasin, et sel vardil on kurjad plaanid, samas hairis mind ka ametnike suhtumine. Ma polnud kindel, kas kividele kukkumine ta tappis voi ehk ametnikud votsid ta kaasa voi jatsid hoopis vabadusse. Elutuba muutus kohvikuks (tookohaks, kus ma hetkel tootan) ja mul oli kaks klienti, kes olid esitanud tellimused. Mul oli aga nii kiire ja nii palju segajaid, et ma ei saanud kuidagi tellimuste taitmisega hakkama. Yks klient oli noormees, Alain (prantslane, kellega tutvusin kohvikus istudes ja kellega oli tore vestelda, kuid kes kunagi ei lasknud end posele suudelda, selmet ulatas kae tervituseks - see hairis mind tema puhul, sest olen nii harjunud posele suudlema ning seda ilma igasuguse seksuaalse alatooniga), teine klient oli yks naine, kes kylstab me kohvikut (kylastas ka tana ja ta ei saanud oma tavaparast voileiba, kuna olin yksi tool ja polnud joudnud voilevabaari veel avada). Ma ei saanudki nende tellimustega hakkama, sest ma olin yksi tool ja koguaeg tuli midagi muud ja tahtsamat vahele. Igaljuhul jargmisel hetkel oli saabunud oo ja koik magasid. Minu ode ja ema olid jatnud klaasuksed lahti, mille vahelt lehvisid ootuule kaes kardinad, ning mina kartsin, et see vard tuleb veel tagasi ja labi lahtise ukse on tal vaga kerge midagi oudset korda saata. Ma olin enda peale nii tige, et ma seda vardjat ara ei tapnud. Kujutasin, endale unenaos ette, et havitasin selle vardja, visates ta sillalt kuristikku, mida katsid altpoolt korgpingeliinid ning millesse see laps-vanainimene-vard koigepealt takerdunuks. Aga ma ei teinud seda, sest see vard kadus teadmatusse. Yhel hetkel jalutasin tigedalt koduteel ja ode tuli mulle vast ja palus taevasse vaadata. Taevas olid igasugu erineva kujuga UFOlaevad, mis liikusid ootaevas tahtede vahel ringi. Vahepeal need laevad olidki justkui liikuvad tahtkujud. Kondisin koju ja tundsin, et tegelikult see vard pole yldse nii oluline... See vard tegelikkuses on nii vaike ja tahtsusetu vorreldes kosmosega.

Ok. Laksin toole ja motlesin, et oli ikka yks imelik unenagu. Tool oli justkui koik alguses korras, koik kulges tavaparaselt. Kuigi, seekord ei aidanud mind koogipoisid ega koristaja (tavaliselt nad aitavad pyhapaeval), olin toodega yksi. Yhel hetkel avastasin, et meil pole klaaspindade puhastamise vahendit. Otsisin ja mitte kusagil pole. Ja keegi midagi ei tea ka. Asusin pindu puhastama seebiveega. Seda nagi manager, kes palus mul mitte seda teha ja klaaspindadepuhastamise vahendit kasutada. Ytlesin talle, et meil pole seda. Ta vaatas oma pilguga ka ning samuti ei leidnud. Siis palus ta mul poodi minna ja see osta, andis rahagi, siis motles ymber, vottsi raha ja toi mulle selle vahendi. Ok, aga koik see jamamine tekitas ajalise nihke. Siis hakaksid juba kliendid tulema, keda ka manager pidi teenindama, lisaks pidi ka ta pindu puhastama, sest mul olid muud tegemised. Lopuks tuli yks klient, kes ostis 3.50 maksva saiakese ja ulatas 50 dollarise. Avasin kassa ja meil polnud piisvalt vahetusraha. Manager oli seal juures. Tekkis mone sekundiline mottepaus. Siis kysis manager mu kaest, nahes, et hoian 50 dollarist rahatahte, kas soovin vahetusraha. Vastasin jah, ta laks oma kabinetist seda tooma. Vahepeal aga andis klient mulle tapse raha, sest ta nagi situatsiooni ja seda, et meil puudus kassas vahetusraha. Manager tuli tagasi, pani raha kassasse ja lausus mulle: "Teinekord, kui raha pole, siis ara seisa seal nagu idioot". Ma ei saanud tapselt aru, mida ta ytles, aju justkui ei regeerinud sellisele lollusele. Palusin korrata. Manager tuli tigedalt minu juurde ja lausus valjul haalel selle sama lause kliendi ja teiste tootajate kuuldes. Aga nagu koer kylale nii kyla koerale. Ma karjusin talle vastu, et teinekord garanteerigu, et vahetusraha on olemas ja, et tema teenindas kliente enne mind, nahes selliselt samuti kassa seisu (ja varem pole kunagi mingit jama olnud vahetusraha puudumisel, me lihtsalt jatame kliendi ootele ja toome selle). Yhesonaga sellega sai pinge ohku kruvitud. Ahjaa, kusjuures manager ise tuli tana veel toole tunni ajase hilinemisega.

Motlesin, et kuidas ma edasiselt reageerin:

1. lahkun kohe ja paevapealt, sest see tookoht on nagunii korrumpeerunud, makstes oma tootajatale narust palka ja seda seadusi eirates + kohvik ja pagariari on nii rapane, seal jooksevad ringi prussakad ja ka hiir, kui tahaksin saaksin seetottu endale seadusekaitse

2. raagin juhtunust omanikule ja seda manageri juuresolekul, teatan, et mulle ei meeldi, kui mind idioodiks kutsutakse, kehtestan ennast nende silmis

3. ei reageeri, sest planeerin nagunii tootada vaid yhe lisanadala selles kohas

Otsustasin kolmanda variandi kasuks, kuigi sees keeras, sest tahaks kogu sellele korrumpeerunud pesale vastu keerata.

Aga paev pakkus poneva pyandi. Nimelt enne minu vahetuse loppu tuli yks tootaja mu juurde ja teavitas, et on minu poolt selles loos, mis juhtus. Et manager oli talle raakinud, kuidas Jan oli jatnud tana koha avamata ja koik oli yks suur kaos. Aga tema kui tootaja on minu poolel, sest ta teab, et pole voimalik yksinda kohvikut avada: lauad paigale sattida, leivad valja panna, klaaspinnad puhastada, saiakesed valja panna jne... + samal ajal teenindada kliente. Kuid mind yllatas hoopis see, et manager oli suutnud nii rumal olla, et laks teisele tootajale, kes on minuga samal toopostil, mind laimama. Nyyd tegin otsuse, et lahen ylemuste kabinetti arutama seda situatsiooni.

Tulemus oli see, et omanik ei andnud sonaoigust ka managerile vaid vabandas minu ees. Kuid miks ta vabandas? Selleparast, et ta teab, et koik seal kohas on ligadi-logadi seadusevastane... Kuid me koik mangime seda mangu kaasa... Raha parast! Kui tekkis minu naol leek, siis tuli see ruttu-ruttu kustudada, et ari edasi kestaks... See ongi see vard mu unenaos. See, et sa ei saa sellest lahti, see on liiga suur, see suhtumise vardjalikkus.

Ja loppkokkuvottes, kas ongi see minu ylesanne valismaalasena voidelda yhe korrumpeerunud pagariariga? Elu on ju palju suurem... Nyyd mangis elu mulle katte hea eelise tookohalt lahkumiseks...

Aga siiski, vard jaab...

Hoia moistus selge, kell on veel vahe

Armukadeduse hapus piimas

hulbin

logane kaltsium minu ymber

haisev

kui surnult syndinud vasikas

pyyan mitte juua

mitte juua yhtegi soomu

haput piima

Lihtsalt varsket piima

Labi korbe

Kihutame 200 km tunnis

meil on kiire - torm on saabumas

Tuluke paneelil vilgub

Auto kiunub: bensiini, bensiini!

Kiirust juurde, adrenaliini

Haaletaja!

Ei, sel korral ei, ruumi autos on vaid kahele

missest, tagaiste tyhi, ootab

Jah, haaletaja, sina jaad see kord vahele

Lehvitame sulle

kas markad meid

oh ei, su nagu anub paastmist

me ei peatu, vaid kihutame mooda teid

Oo ei, kas tuleb jaam voi ei tule

auto kuumuses vappub - ei joua enam

ees laeb pimedaks

Korbeliiv see varjutab paiksetule

Ees vaatan - see on miraaz!

Labi liiva valgus kumab

vajuta nyyd pedaali, anna gaasi

see tuluke on me vahepeatus, me jaam

Peatus, hetk...

Sa lased bensiinipaagi tais

Kas torm on selleks korraks labi?

Ohkame kergendatult

See oli korbetormi vagi

Punased silmad ja Deja Vu...

Deja Vu...

Eile tuli James koos Chris'iga koju. Meie yhine vaba paev kujunes sedasi, et veetsime enamuse ajast toimetades omi asju. Aga jah, mind nahes kysis Chris, miks mu silmad punased on. Kuna olin paeval basseini aares vedelenud, siis pakkusin, et kloorivesi on silmad punetama pannud. Hiljem kysis sedasama James ja oli pisut mures mu silmade parast. Seekord laksin peegli ette asja uurima. Jep, mu molema silma ymber oli punane laik nagu panda karul. Nyyd sain asjale pihta. Ma peesitasin ju paikese kaes ja ainuke piirkond, kuhu ma paikesekreemi ei maarinud olid silmaalused ja -laud. Mu silmade ymbrus oli taiesti polenud. Seekord ei kasutanud silmade kaitseks ka paikeseprille. Ohtul maarisin koduaija aaloet silmadele. Tana on pisut parem.

Tool pakuti mu punetavate silmaymbruste kohta jargnevaid lahendusi:

1. tugev pohmell

2. olen peksa saanud

3. olen palju nutnud

Paikesepoletust ei osanud keegi pakkuda, tundus liiga absurdne.

Austraalias olles olen kogenud vaga palju deja vu-sid. Ka eile, kui vedelesime Jamesiga voodis ja vaatasime lapakast John Safran showd (see on vaga naljaks!), tundus koik juba varem kogetuna, nahtuna. Motlesin, kas oleme varasemalt sellises situatsioonis olnud, aga ei. Me pole koos voodis olles lapakast filmi vaadanud.

Tana laksin toole ja seades valikohviku piirdeid paika teadsin oma vaimusilmas, et yks kindel piire kukub tana toopaeva jooksul yhel hetkel ymber. Ma teadsin milline piire peaks kukkuma, sest olin seda juba eelnevalt kogenud. Kui votsin endale hommikusoogi pausi, istudes akna all ja vaadates aknast valja, kukkuski see piire ymber. See oli taielik ja vaga tugev deja vu. Voib-olla see polnud deja vu, voib-olla nagin ma lihtsalt ette...

Lykkame aga takka!

Tere tulemast!

Tana kaisin Per Square Metre galeriis ja 'bookisin' oma esimese naituse tarvis aja. Maksin ka 250.- aud-i ettemaksu. Hurraa!

Naitus saab toimuma ajavahemikus 28.aprill-9.mai 2010. Olete oodatud kylastama:)

Tegemist saab olema grupinaitusega. Panen kokku 4 kunstnikku, igayks saab yhe seina. Siis on odavam ja ruumi on seal ju nagunii ning mitmekesi on lobusam.

Ja ma ise korraldan selle, kasutan oma kultuurikorralduse magistrikraadi:)

Kusjuures, selles galeriis jain ma rasedaks mottest, et ma voiksin ise naituse korraldada selmet koguaeg teiste naituste avamistel viibida. Aga siis hakkasin ma tahtma rohkemat ja vaimustusin C3 galeriist, kuhu ma ruttu avalduse saatsin. Vastus oli siiski stiilis, kahjuks peame teile teatama sellel korral... See mind eriti ei kurvastanud, sest omanik ju mainis, et 20% 100%st kunstnikest saab seal naitust korraldada. Aga kuna rent oli seal habematult odav, tahtsin siiski proovida. Nyyd tuleb rent sama odav, sest kulud lahevad jagamisele.

Kaasan vaid need kunstnikud, kes ytlevad koheselt Jah ning on koheselt ka nous tasuma osa ettemaksust. Kui keegi ytleb Jah ja hiljem, et arutame, siis jaab ta mangust valja. Mul pole aega arutada ja masseerida. Aeg on nyyd!

NB! kui ma korraldan siin, Austraalias naituse, siis saab minust rahvusvaheline kunstnik :)

Absoluutselt Koik

The Love Revolver

Koik on voimalik

Absoluutselt koik

Tylid Lobud Janud

Naljad Sojad Roomud

Armastus

Liblikate parv touseb veeloigust lendu

Ah, Kui ylev!

Lendlev!

Mida need liblikad korda on saatnud?

Kas touseb nyyd soda

Voi saabub rahuaeg

Liblikate tiivaloogid saadavad teele vibratsioonid

Absoluutselt koik on voimalik!

Kuradi kapitalism!

Shaun, Jan & James

Vedelen voodis. Valjas sajab vihma. Hommikul kella kaheksa paiku hakkas sadama ja sajab siiani. Kell on pool kaksteist. Kass lebab ka mu korval. Terve oo magas ta mu kylje all.

Akna taga oitseb yks puu. Oied on ornroosad, kuid puu nime ma ei tea. Kohalik. Fotoaparaati ei ole, pilti ei saa teha.

Eile kaisime kinos. Mulle ei meeldinud ylde see film. Ei maleta isegi pealkirja. Film raakis loo yhest tegelasest USA-s, kes tootas suures korporatsioonis ning saavutas edu labi valede, kuid hiljem laks yheksaks aastaks vangi, kuna vottis 9 miljonit dollarit (voi rohkemgi) altkaemaksu. Film pohines elus pariselt aset leidnud lool. See oli lugu ameerikalikust edu mudelist, kus inimene laheb peast lopuks lolliks.

Vahepeal suhtelsime siin ka yhe USA neiuga ja sain teada "ponevaid" fakte "vaba maailma" elust. Naiteks pole USA elanikel tervisekindlustust, mitte mingisugustki (kui sul on raha, siis saad lubada arsti juurde minekut)! Ja najakas on moelda, et inimesed seal voitlevad Obama tervisekindlustuse reformi vastu. Nad kardavad seal koike, mis on natukenegi sotsialistlik, riigi poolt juhitav. Huvitav fakt oli ka see, et USA-s pole inimetele ette nahtud puhkust. Kui sa tootad taistooajaga, siis saad votta aastas 10 paeva puhkust, aga enamik ei vota, sest see naitaks, et sa pole hea tootaja. 10 paeva aastas puhkuseks!? Mille nimel nad rabavad seal?

Kohati tundub mulle, et austraallased pyyavad saada edukamateks kui USA-lased. Statistika ytleb, et nyyd hoiab austraalia korgeimat kohta majade suuruse edetabelis. Varem olid suurimad elumajad USA-s, nyyd siin. Huvitav fakt on ka see, et austraallased lykkasid USA ylekaaluliste esikohalt teisele kohale.

Kohati tundub, et Austraalia soovib kompenseerida midagi, mida tema suur vend USA on ammu juba korda saatnud - end tais soonud ja inimesed suurtesse kastidesse surunud.

Oma maja on austraallaste jaoks nagu aamen kirikus. Selles suunas kaib vaga tugev propaganda, ka valitsuse tasandil. Eesmark on jouda 'first home buyers'-teni, nemad on turg. Noored, kellele tuleb varakult selgeks teha, et oma maja teeb neid vaga onnelikuks. Ja mida ongi muud elult vaja kui vaid elukaaslast, kolme-nelja autot ja maja. Nagu seal filmis, mida vaatasin, mehel oli kaheksa autot, millest kolme ta polnud kordagi kasutanud.

Ma pole veel aru saanud, kas ma hakkan muutuma (voi olengi) roheliseks voi sotsialistiks (voi on need yks ja seesama). Taimetoitlane ma juba olen (soon kyll kala).

Reedeohtune peolkaik: James & mina

Ka laupaeval oli synnipaevapidu ja ka pyhapaeval oli synnipaeva piknik. Sotsiaalne kalender on tihe-tihe...

Kunagi oli reede ja 13

Mina ja Chris

Kunagi oli reede ja 13 ja oli pidu. See oli stiilipidu Reede 13. Ma ei muutnud oma stiili... mul viskavad need stiilipeod juba nii yle. Kas tavalisena ongi enam voimalik peole minna? Ma olen nii laisk, ei viitsi riietuda, see votab ju kohutava aja:) Aga siiski, pildil on naha, et olen oma stiili muutnud, ylemine osa on Jamesi oma. James kannab ka minu riideid, eile oli tal enda omad vaid jalanoud, aluspesu ja sokid.

Pisikene fotoklops minust ja Chrisist peol.

Kusagil on kaarid...

Kaisime vaatamas filmi 'AntiKristus'. Pean ytlema, et olin eelnevalt filmi kohta kuulnud nii head kui halba - kinosaalist valjakondivatest kriitikutest kuni aplodeeriva publikuni... Ise kogesin sarnaseid tundeid, soovi valja jalutada, tundes, et see film oleks pidanud jaama filmimata, kuid samas ka onne lopuni vastu pidamise tottu. Ja tuleb oelda, kui vagiina kaaridega loikamise stseenini vastu pidasin ja stseeni ise yle elasin, olid oudused selleks korraks labi.

Minu jaoks oli see film pigem psyhholoogiline thriller kui oudusfilm. Psyhholoogiline mojutamine, sellel mangimine on minu jaoks kahtlemata oudsam kui labane veristamine ekraanil. Lars von Trier sai sellega hakkama. Film on ilus, kunstiline.

AntiKristus - mina ise

AntiKristus - kristluse vastane (voi ytleme siis nii, et koige selle vastu, mis ajaloos jargneb kristluses kymne kasu vastu: vagivald, tapmine, ahnus jne)

Minu jaoks oli AntiKristus filmitud feministlikust paradigmast lahtudes. Millisena peabki end naine tajuma, kui mitte kurjusena. Piibelgi seab, et naine on patt (seks), kes loodud mehe kyljeluust ja kes ahvatles Aadama ja seetottu viis kogu Eedeni allakaigule.

Aga, Me peaksime Piiblit lugema kriitilisest vaatepunktist, mitte tulihingeliselt paisutama koike, mis seal kirjutatud on. 10-st kasust piisab.

Minu jaoks avanes see film sellisest, peale mida ei tundunud isegi vagiina ara loikamise stseen enam oudne. Ka plakat on kujundlik: kaarid, mille sormikuteks mehe ja naise pea. Kahtlemata on meeste ja naiste vahel kaarid.

Voib-olla ponevam kui film ise (kaasaegsuse kontseptsioonist lahtudes) oli filmile jargnenud ohtusook Tim-i juures. Tim on 'squatter' ehk ta on hoivanud tyhja maja Melbourne's, kus elab oma sopradega ja kus voorustab 'couchsurfers'eid'.

Ma olin yllatunud, et ta sellise korraliku maja elamiseks oli leidnud. Igas toas oli 'king-size' voodi ja vesi oli ja ka elekter. Majal oli korralik aed. Suureparane koht. Ok, lisaks 'squattimisele' tegeleb ta ka 'dumpster-diving'ga' ehk siis toidu korjab ta endale (ka teised majaelanikud) prygikastidest.

Eilne ohtusook oligi prygkasti visatud toidust. Mmm ja pean ytlema, et soin oma elu parimad taidetud munad. Varasemalt ma taidetud munasid ei armastanud, mu meelest nagid nad jube jalgid valja, aga nostalgiast pistsin seekord yhe nahka ja yhele jargnes veel kolm ja lahkudes veel neljasgi. Toesti, elu parimad taidetud munad ja tulid seekord prygikastist.

Prygikasti toidust ehk parim-enne-homme-labi sai soonuks 12 inimest!!!!! Ja kui palju on maailmas nalga?! Ja kui palju viskavad supermarketid, pagariarid, kohvikud, restoranid igapaevaselt parim-enne-homme-labi toitu minema?

Kusagil on kaarid.

Ja siis on meil seadused, mis ei luba asutustel toitu ara anda voi seadused, mis kasivad prygikastid lukku panna.

See 'squatter community' on prygikastidest leidnud endale ka muud meeleparast - hygieenitarvetest kuni kohvimasinani valja.

Me korjasime eile endale tanavalt uue vana-teleka, 'squatter' elanikud said endale saagiks diivan-voodi. Koik need kuulusid araviimisele prygilasse.

Kusagil on kaarid.

Idee 'squatter'ist'