ERROR

CLOSED until further notice.

Go back where you browsed from.

There's nothing here.

Flow...

Mr. Tulk väljast vaadatuna. See on siis State Library üks külgedest.

Kohvik, millese soovisin tööle saada, valis mind. Sain vaba töökoha Mr Tulk'is endale. Tuli välja, et sinna oli ikka päris mitu kandidaati. Nüüd on muidugi see, et oleks hea, kui nad maksaksid hästi ja ka vahetusi pakuksid. Kuni selles osas kindlus puudub, siis jätan hetkel vana koha alles. Aga hea, et nüüd seal käpp sees on ja ehk annab kuidagi sealt edasi liikuda nt raamatukokku endasse. See oleks lahe! Aga selleks peab adrale aega andma enda sättimiseks:)

National Theatre - tutvustus

Built in 1920 as the Victory Theatre (a cinema), the National Theatre was converted into a live performance venue in 1972-74. It functions today as a community arts centre for over 70 groups including musical comedy performances, dance companies, multi-cultural events and school groups.

Beneath the theatre in what was the original theatre stalls seating are Australia's oldest performing arts schools. The National Theatre Ballet School was begun in 1939, just a few years after the Drama School in 1936. The Company itself celebrates its 70th birthday in December 2005.

Historically the conversion saved the bulk of the auditorium and all of the main foyers which are now protected by heritage controls, as is the exterior. The existing building is substantially the 1928 renovation undertaken by then owner Frank Thring (snr), father of the actor. Frank Thring Snr was very involved in both the film making and film distribution businesses in early Australia so the site is important for that reason.

Mikro 'big-bang' ajastu

Ootamatult ilmus siiski mu kirjutis võrdsusest, õiglusest, vabadusest ... Sel korral delfi.ee-s.
Link loo juurde: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/tanel-jan-palgi-ma-ei-saa-oma-elukaaslasega-abielluda-sest-ma-olen-homo.d?id=60220858

Pealkirja ma ise selliselt ei pannud, see on delfi ajakirjaniku draama ja klikkamise vajadusest tingitud. Aga noh, nagu ma eelmises blogipostituses just olen kirjutanud, et miks mitte elada oma elu ilma saladusteta ja nüüd pean siis sellega ka leppima :)

Mõtlesin küll, et hakkaks delfiga vaidlema, kuna delfi mu kogu eesti ees "kapist välja" kiskus, kuid James rahustas mu maha ning oli rõõmus mu üle, et ma selle kirjatüki kirjutasin. Ta tõlkis ka kommentaare ja need tundusid talle väga õõvastavad - fashistlikud. Sellised kommentaare Austraalias ei talutaks. Aga las olla.
-------------------------------------------------------

Viimane aeg on olnud tõesti üks suur mikro "big-bang" erinevatel tasanditel. Kõike on juhtunud... Kõike korraga, taevast alla sadanud. Nüüd tundub, et elu hakkab taas vaikselt rahunema ja oma uut vormi kujundama.

Hakkasingi koheselt töökohta otsima. Saatsin hulga CV-sid laiali, aga vastuseid ei kusagilt. Siis mõtlesin, et jätkan ikkagi kohvikutööd tehes, aga paremates kohtades. Sain koheselt omale proovipäeva Melbourne'i südames asuvasse lounge'i Time Out. Manager oli veel eesti juurtega. Ta küsis, et kust ma pärit olen, ma vastasin, et eestist. Ta vastas, et tal on onupoeg eestis Tartu lähedal maal ja, et ta on külastanud teda seal. Ma siis, et ma olengi just Tartu lähedalt maalt. Vot nii.

Aga... ühe proovipäeva pidasin seal vastu, mille eest maksti mulle 12 doltsi tunnis, mis on seadusevastane. Hiljem ei saanud ma üldse magada selle tõttu, tundsin taaskord, et mind on justkui vägistatud. Aga sain siiski ka teise proovipäeva pühapäeva õhtuks. Lubati ju maksta 19 doltsi tunnis. Noh ja pühapäeval ma siis küsisin, et kuidas selle palgaga on. Manager ütles, et ikka 19 doltsi. Kui tööle hakkasin, siis lisas, et proovipäev on taas 12. Ma ei viitsinud nendega jamada, selgitasin neile, et see on seadusevastane - eriti veel pühapäeviti. Manager küll püüdis enda seisukohta mulle peale suruda, et nii need asjad on ja et mind ootaks veel ka kolmas proovipäev ja alles siis selguks kas saan töökoha, aga kuna ma juba näitasin iseloomu, siis jalutasin sealt minema. Ja tundsin end hästi, sest milleks olla osa süsteemist, mis enda liikmeid ei kohtle õiglaselt. Aitab!

Noh, oleks ju olnud võimalus siiski jõuda haljale 19 dollarit tunnis oksale, aga... ega see koht mulle nii väga ka meeldinud. Inimesed olid toredad, aga köök ja baariala olid kuidagi räpased ja fakt, et nad maksavad seadusevastaselt... ning veel õhtused vahetused kuni 1.00-ni - no, see 19 dollarit ei oleks seda väärt. Ja ikkagi ka põhimõte, et ei saa ju muutust toimuda, kui me aksepteerime ebaõiglust.

Ma olin siiski pisut shokeeritud, et selline praktika käib Melbourne südalinna lounge's.

Kuid samal päeval, kui viisin CV Time Out'i, viisin CV ka State Library's asuvasse MR Tulk kohvikusse. Seal pidi täitma lausa suure küsitluse, mille ma ilusasti siis täitsin. Paar päeva hiljem helistati ja kutsuti proovipäeval. Täna oligi proovipäev. Ma soovin, et ma saaksin sinna tööle, sest see koht oli väga organiseeritud, puhas ja kliendibaasi moodustavad ka enam intelligentsemad inimesed. You know, kohvik asub ikkagi raamatukogus ja RMIT-ülikooli läheduses.

Proovipäev kestis poolteist tundi ja ei makstud, aga see on hetkel ok, sest ma sooviksin seal töötada, kuna see on samuti kesklinnas, avatud E-L kella 7.00-17.00 ning ka pühad oleksid vabad. Ma soovin teatud rutiinsust ja vabasid õhtuid, et saaks ka oma enda elu elada, mitte koguaeg väsinud olla. Fingers crossed!
--------------------------------------------------

Oma praegusesse kohvikusse aitasin tööle saada ühe eesti tüdruku, näen teda ülevõtmas ka mu enda rolli, ehk. Sest ta on ka kiire ja hea.

Naljakas, ma ei tea, mis selle praeguse kohvikuga oli või on, aga tunnen, et olen sealt valmis nüüd lahkuma (vasrti saab seal aasta töötatud!). Ma tunnen, et ma olen oma karmavõla nende inimeste ees seal ära teeninud. See tunne saabus eelmisel neljapäeval, kui omaniku naine, kelle suhtes ma tundsin, et ta pisut umbusklik mu suhtes on, täiesti südamest mulle ütles, et ma olen väga hea. Siis ma tundsingi, et jah, ma olen ta südame võitnud ja võin edasi liikuda. Selliselt siis.
--------------------------------------------------

Jätkuvalt naudin ma näitekoolitust. See on lihtsalt nii super. Praegu on meil kõigil paariline, kellega peame harjutama erinevatest näitemängudest ühte stseeni. Mina mängin Johnnyt näidendist "Frankie ja Johnny ja Claire de lune". Pean leidma endas mehe, kes on olnud vägem macho, aga nüüd esimest korda ei saa ta oma "mehelikkust" tööle. See on väga huvitav. Ja õpetaja on suure tähega Õpetaja.

Reedel peale tundi ootasin ma bussi kohe kooli kõrval asuvas peatuses ning kõik teised olid juba lahkunud kui õpetaja Trent Baker saabus. Ma asusin temaga pisikesse "small talki" ning lõpetuseks ta ütles, et "You did very well today.". Seda oli nii hea kuulda.

Ma elan nagu mingis USA Hollywoodi filmis või noorteseriaalis, et päeval olen ettekandja ja rabelen oma majandusliku seisuga ja boyfriendiga, kuid ühel õhtul nädalas on mul näiteklass, milles ma olen hea ja mis inspireerib mind. I Like it!
---------------------------------------------------

Oleme proovinud Jamesiga ka omale uut elukohta leida. Leidsime ühe kahe korruselise viktoriaanlikkus stiilis maja. Wow! See on olnud seni mu lemmik maja kõikidest majadest, mida vaadanud oleme. Ja tuli välja, et selle maja kohta oli vadi veel üks tahtja... Me panime ka avalduse koheselt sisse, aga... Hiljem võttis James avalduse tagasi, sest ta ei tahtnud endale võtta vastutust maksta kogu kahe kuu üür ise, sest mina ju sellist käiku endale lubada ei saaks. Mis on ka õiglane, sest ei pea ju oma partneri kulul elama ja talle selliselt stressi põhjustama. Natuke kahju ka, sest see maja oli super ja suhteliselt odav. Panime oma kolimise plaanidele hetkel VETO, seniks, kuni ma parema sissetuleku saan. Ja pealegi me tahame reisida kah! James ei lase mul laisaks muutuda. Arveid ta minu eest ei maksa.

Varsti lähemegi taaskord Sydneysse Kajale külla. 13-15 november.

Austraalias on lendamine ju vahemaade tõttu enam levinud kui autoga või nt rongiga reisimine. Kuna siin on üks odavlennufirma Tiger, siis on pileteid ette ostes võimalik saada ikka jube-häbematult-odavalt. Edasi tagas lend sel korral vaid 125.-, mis hea teenistuse korral oleks vaid ühe päeva palk.

Teen Sydneys ka vabatahtlikku tööd ICAN (rahvusvaheline kampaania keelustamaks tuumarelvastus) heaks, töötame koos Jamesiga Harvest muusika-festivalil. Festival maksis me piletihinnad jne. Lahe.
----------------------------------------------------

Mikro "big-bang"! Cheers.

Cheers for now! :)

Reaalsuskontroll

Miks mitte elada oma elu täiesti avalikult, ilma saladusteta.

Reedel, peale oma näiteklassi, mida ma naudin absoluutselt, sõites trammiga kohtuma oma Jamesiga, astudes välja trammist samaaegselt ühe noormehega, kellega meil oli täpselt ühesugune liikumiskiirus, millest tulenevalt tekkis teatud imelik-kohmetu õhkkond, sest naljakas on ju kõndida kõrvuti noormehega, keda sa ei tunne, aga kes liigub sama kiirelt edasi kui sa. Situatsiooni kohmetuse lõhkus noormehe liigutus sigareti järele. Ma vaatasin tema poole ja küsisin, et kas ta saaks ka mulle sigaretti pakkuda. Ta suitsetas vana kooli sigarette, mitte neid rullitavaid... Ta vaatas mu poole, ulatades suitsu ning lausudes, et ta oleks samuti tahtnud mulle suitsu pakkuda... Vestlesime kuni tänavanurgani, kust me teed lahknesid.

Siis täna kohvikus hommikusööki süües, lugesin uudist, et siinne töötu elatusraha on 245.- dollarit nädalas. Kuna ma olen vähendanud on tööpäevade arvu kolmeni, siis ma teenin nädalas ehk pisut enam kui valitsuse toetussumma töötutele ehk ma pole sugugi heal järjel siin. Seega on karjuv vajadus liikuda kõrgema palga suunas ja lahkuda oma kohvikust, kus varsti saab juba aasta aega töötatud. See oli teine reaalsustsekk.

Esimene oli üks foto, mille oli ülesse laadinud tuttav Berliinist, kus mul on huvitav juukselõikus. Tundsin, et mu praegune juukselõikus on natuke konservatiivne, aga olen seda hoidnud justkui oma töökoha pärast, sest seal valitseb pigem konservatiivne meelelaad. See koht ei toeta individuaalset isikupära. Võib-olla toetaks kah, aga sellisel juhul oleksin ma seal kui valge vares ja see ka mulle ei meeldiks. Seega on tõesti vajadus liikuda uue töökoha suunas. See on nüüd üleskutse uuele töökohale.

Võib-olla on kõik palju proosalisem ja ma olen valmis edasi liikumiseks. Nii vist ongi. Uus töökoht, tere-tulemast!

Eestlased...

Ma siiamaani olen suuresti vältinud kirjutamast midagi eestlaste kohta...
Mida ma ikka kirjutan, ma olen ju Austraalias. Elan siin ja praegu.

Ahhaa, siinkohal hoiatan, tekst võib paljudele ehk solvav tunduda. Riivab ehk rahvuslikku sündsusetunnet. Seega hoiatus on edastatud. Tekst on eestlaste kriitiline, aga mitte ainult. Eestalsed on ka toredad ja armsad, siirad ja lihtsad.

Viimasel ajal on mu ellu juhtunud mitmeid eestlasi. Ma alati tunnen, et ega ma neid eriti näha ei taha. Sest nad ei rikasta mind... (loomulikult on erandeid!). Ma ei igatse musta leiba ega silku ja heeringat. Julm, eks ole.

Aga jah, asjad, mida ma märganud olen, ja mis mind häirivad eestlaste juures, on järgnevad:

1. Austraalia on multikultuurne ühiskond. Jah, kunagi britid asutasid selle valgetega, tapsid kohalikud aborigeenid. Tänapaeval on see siiski multikultuurne ühiskond. Nii, et kui eestlane sa tahad tulla siia, siis saa palun aru, et rassism ei ole siin teema. Ega muud foobiad. Multikultuursus pole siin surnud. Elab ja muudkui muudab vormi.

2. Mida sa eestlane istud nurgas ja kellegagi ei suhtle. Istud muudkui ja norutad ja lood paranoiasid oma peas teiste kohta. Mine ütle tere, astu vestlusesse, ava ennast, saa teisi tundma. Ela! Tee suu lahti ja hakka suhtlema.

3. Jah, üllatus-üllatus, Austraalia polegi Estoonia. Siin käivdki asjad teistmoodi. Pole nii nagu Eestis. Loogiline, teine riik, keel ja kultuuriruum. Saa sellest aru ja saa ka endast üle. Õpi, kuidas saab teisiti. Asjad ei käi ainult ühte moodi, eestlaste moodi.

4. Ole nüüd natukenegi lõbusam. Appikene, kui Tere = How are you? siis naerata ja ütle How are you? vastu. See pole väga keeruline. Edasjõudnud peaksid seda suutma juba öelda ka teatud siirusega.

5. Eestlane ära võta kõike surmtõsiselt. Austraallased võtavad asju huumori ja naljaga. Aga kindlasti mitte õela musta huumoriga - ärapanemisega. Teised inimesed ei pea teadma, mida sina neist tegelikult arvad. Inimesed ongi kõik väga erinevad ja kõigil on oma lood ja saagad.

6. Eestlane on ju küll tubli ja töökas, aga see pole veel kõik. Eestalse identiteet võiks ju kirjum olla kui vaid matusekõnelik "tubli ja töökas ta oli".

Ah, rohkem ei viisti eestlastest kirjutada. Estonia = No Fun! Mina olen eestlasena lots of fun and joy. ;) Cheers! Terviseks!

Dramarama

Jebediijee Ilmajaam.

Kevad on lõpuks taaskord kohal. Vahepeal saabus tagasi ka talveke, aga see on ju tüüpiline Melbourne'le.

Töötan kolm päeva nädalas ja naudin nelja vaba päeva. Sooviks ka uut parema palgaga töökohta, aga samas meeldib mulle mu tagasi võidetud vaba aeg.

Töö juures on üks vanem naine, kes on vaikselt otsustanud mind vist kiusama asuma... No ma ei tea... Vana naine, aga loll nagu lammas. Tema kommentaarid ja olek on lihtsalt tülgastavad. Ja ma ei saagi aru, mille kuradi pärast on ta minu nüüd sihikule võtnud. Tüütu on töötada koos tegelasega, kelle korralekutsumiseks tuleb ise muutuda samuti rõvedaks. Vastik, vastik, vastik.

Naudin oma vabu esmaspäevi, sest siis saan hommikuti ujumas käija. Suudan ujuda juba 22 rada - see teeb kokku 1100 meetrit. Tubli, tubli, tubli. Terves kehas terve vaim. Ja tervet vaimu läheb mul vaja, sest...

Sest alustasin ka oma vaimu harimist näitetehnika valdkonnas. Osalen 10 nädalasel koolitusel, et nuusutada näitekuntsi olemust ja sobivust minule. Olen õpilane The National Theatre Drama School Adult Short Course programmis. Esimesed muljed on - WOW! Senini on see kõik väga põnev olnud.

Näitekunst ja bassein on ka osutunud huvitavaks koosluseks. Nimelt olen kohanud ujudes kahe näitlejaga - ma mõtlen, et enam ma ujuma ei lähe ja kellegile silma ei vaata ning vestlustele "Täna on ilus ilm." kaasa ei räägi! :) Vaatame, vaatame, vaatame.

Suusapuhkus 2 ehk kevadest talve ja tagasi

Fotogalerii tagasikulgevalt, teekond Falls Creek'st Melbourne'i:

Melbourne paistab eemalt.

James'le meeldis see õitsev rapsipõld, pidin pilti tegema.

Melbourne 226 km.

Milawa juustutehas. Seal sai juustu proovida. Järgmises hoones juba veini ja järgmises kunsti vaadata. Külalislahkus.

Ka üks koer oli seal korralikult sõbralik.

Võilill Australis(?)

Kolast kokku traageldatud dinosaurus.

Kola lill, kevadiselt õitsev.

Vaade orgu.

Me reisiseltskond, Harper, Elliot, Mim, James. Need kaks kutti olid väga lahedad!

Ilma suuskadeta, palun.

Võilill Europa.

Vaade Falls Creek'i suunas, pilt on tehtud Mount Beauty külast. Üks mäetipp on veel lumine.

Harper ja Elliot. Vennad. Elliot oli igavene naljatilk, mõtles alati igasugu nalju välja. Lõbus oli nendega.

Ma ja taamal me suusamajake.

Seekordne puhkus oli jälle tore. Eelmine reede peale tööd sõitsime tagasi mägedesse Falls Creek'i. Kuigi kevad on juba käes, olid põhirajad siiski veel lumerohked. Ja mulle meeldis kevadine suusatamine enam, sest nii mõnus oli soojas päikesepaistes suusatada. Sel korral olin juba nii kogenud suusataja, et proovisin ära ka oma esimese musta raja. Radade tase on siis roheline-algajad, sinine-kesktase, must-kogenud. Muidu enamasti suusatasin sinistel radadel. Väga lahe oli.

Inimese sisemine õnnetunne

Vahepeal ma mõtlen, et ei taha negatiivsetest asjadest blogisse kirjutada. Et mis ma ikka virisen ja vingun ja mida see lõpetuseks ka aitab. Noh, eks ta pisut aitab, saab kogu sopa välja kirjutada. Hakkab kergem. Kuid kas see tegelikusses midagi ka paremaks muudab?

Meil siin algas kevad, eile juba! Talv on pikali. Talv oli sel aastal kraad-paar soojem kui eelnevatel ja vihma sadas ka vähem kui eelnevatel. Olin tubli - ei jäänudki haigeks!

Aga negatiivsusest nüüd. Ma tõesti arvan, et inimeste negatiivsus-virisemine-õelus-jne tuleneb mingist seesmisest õnnetu-ohver olemisest, et elatakse elu, kuigi ehk ihaletakse midagi teist. Ja siis ei suudeta oma õnnetuse tundest üle olla ning virisetakse ja vingutakse, sest mis muud üle jääbki. Enda elus ju muutust ette võtta ei saa...

Miks seda kirjutan? Sest oma kohvikutöös puutun tihti kokku situatsioonidega, mis on oma olemuselt rassistlikud, õelad ilma põhjuseta jne... Ja kui ma vaatan, milliste inimeste suust see õelus ja viha tuleb, siis tegelikult tulebki välja, et nad ei ole oma eluga tegelikult rahul. Või on neil mingsugused kompleksid või on nad lihtsalt vähese haridusega. Viimane on kusjuures oluline.
Aga ei tasu ka ületähtsustada.

Mõned situatsioonid kohvikust. Nt täna teenindasin aasia taustaga naist (muidugi enamus arvaks kohe, et aasia = hiina, aga hiinlase ja nt indialase vahe on ju misssugune, kuid mõlemad kuuluvad aasiasse). Tegin talle võileiba, hind 6 dollarit. Mu kolleeg aga hakkas säutsuma, et peaksin küsima 7 dollarit. Ja ma ei saanudki aru miks, sest menüüs on hinnad kirjas.

Eelnevalt märkasin sama kolleegi teisele aasia taustaga naisele võileiba tegemas ja millise aeglusega ta seda tegi. Mõnusa õela aeglusega. Oli ta aeglane sihilikult?

Kaks päeva tagasi oli aga jutuajamine teise kollegiga. Lõunapausi ajal luges ta lehte (a la Õhtuleht), milles uudis immigrantide kohta. Ta pahvatas, et ega me neid siia tahagi. Aga mina olen ju ka immigrant - Euroopa taustaga. Ma siis vastasin külmalt, et ehk sõltub immigrandist. Kolleeg püüdis end kaitsta väitega, et austraalia on ülerahvastatud. Ma siis teavitasin teda faktist, et Austraalia on maalahmakas, suurusjärgus nagu terve Euroopa, aga populatsioon vaid pea 22 miljonit. Saksamaa populatsioon on nt 82 miljonit, Euroopa populatsioon on 852 miljonit, seega Austraalia on tõeline tühermaa.

Järgmine uudis oli kliima kohta, et selleks suveks ennustatakse taas suuri üleujutusi ja teisi kliima katastroofe. Kolleeg teavitas, et enam ei tahaks kogeda sellised laastavaid katastroofe. Aga küsimus jäi õhku, et kas oleksid nõus ka nt kasvuhoonegaaside vähendamise nimel oma elustiili muutma või kas nt suured saastajad peaksid maksma?

Ja terve edasise päeva me lihtsalt vaikisime teineteise suhtes. Sest mis seal ikka enam vestelda - konflikt oleks ju õhus olnud nii lihtsalt. Lihtsalt vaadete erinevus. Aga järgmisel päeval suhtlesime taas, sõbralikult.

Ja samal ajal on need kaks kolleegi tõelised vingujad teineteise kallal. Kusagil nad ei käi, midagi nad ei tee. Lihtsalt teenivad raha ja virisevad sealjuures kui väike on palk ja kui hirmus on elu. Kõik need inimesed ümberringi on nii hirmutavad, kelledele kunagi silma ei vaadata ja kellega tuttavaks ei saada. V.a. juhtudel, kui klikib ühise vihaobjekti leidmise suhtes.

Selline on elu. Ja edasi ta läheb.

Aga mina olen jätkuvalt õnnelik. Nii lihtne see ongi.

Ps! Kui see kellegi enda valik on, olla nii nagu ollakse, siis fine by me!, kuid vihale õhutamist, vägivallale õhutamist lubada ei tohiks. Then it's time to bite back - verbally, of course!

Meil on siin päriselt ka talv

Suusapuhkuse galerii Falls Creek:

Esmaspäevane hommikuvaade meie majakesest

Teisipäevane hommikuvaade

Lihtsalt ilus vaade

Oranz kontrast pilve sees

Puud udus

Kompositsioon kuusepuu ja Jamesiga


Suusapuhkus oli tõesti tore. Ma poleks osanud arvatagi, et mäestikusuusatamine mulle meeldima hakkaks. Valmistsin ju murdmaasuusatamiseks.

Taaskord oli meil natuke õnne. Nimelt saime oma suusariietuse linna pealt kokkulaenatud ning pühapäeval jätsid endised suusamajakese elanikud meile ka lifti passid. Pluss suusalaenutus laenutas meile suusad ja saapad kaheks päevaks ühe päeva hinnaga. See oli tore, sest suusatamine on ikka üpris kallis lõbu. Kõik maksab! Sissepääs külasse maksab, parkimine maksab, majutus maksab, suusalaenutus maksab, lifti ja suusaradade kasutamine maksab, lisaks kui saabuda autoga, tuleb ka ketid autokummidele rentida. Kõik maksab.

Me jätsime auto alla külakesse ja kasutasime bussi ülesse külasse sõitmiseks - sääst missugune!

Ma polnud ju elus kordagi mägedes suusatanud, ka liftiga sõitsin esimest korda. Väga lahe oli. Muidugi esimesel korral laskis James mul kohe 2.2km rajale minna... Oeh, peale 100m alla suusatamist olin ma ikka väga masenduses ja valmis alla andma, sest ma ei osanud suusatada. Peale mitmekordseid kukkumisi jõudsin ikkagi esimest korda kenasti alla. Õnneks hiljem andsid sõbrad mulle kiirõppetunni tasakaalu, pidurdamise ja pööramise osas. Järgmine päev läksin ka täiskasvanute suusatundi, aga lahkusin sealt peale 10 min, sest nad olid ikka väga aeglased õpilased. Päev oli aga juba väga lõbus. Ilm oli ilus ja proovisin enamuse algajatele mõeldud nõlvadest ära. Lust missugune. Vaid ühel korral oli tõsisem õnnetus, ma ei suutnud kurvis hoogu maha võtta ning põrutasin rajalt välja vastu puud. Tõsine õnnetus, naljakas õnnetus, aga ei kriimustusi ega sinikaid.

Lõpuks olin viimane me sõpruskonnast, kes suusatamise lõpetas, olin sunnitud lõpetama, sest üks jalg hakkas ära väsima. Hullult meeldis!!!! Ja loodus oli nii ilus ja magada oli nii vaikne!!

Mõnus oli talve kogeda! Külma, lund ja ka lõrtsi. Mõnus.

Statistika:
Kõrgeim tipp 1,842 m
Kõrgeim lift 1,780 m
Küla kõrgus 1,600 m

Jätkusuutlik muutus

Falls Creek, Austraalia

Mu musta värvi kohvikus töötamise kingad on omadega läbi. Sõna otseses mõttes on ühel neist talla alla auk kulunud, auke on teiselgi paaril. Aga uusi pole viitsimist ka olnud osta. Hoopis otsustasin oma tööpäevi seal lühendada. Täna andsin teada, et ei soovi enam viis päeva töötada, et kolmest päevast piisab mulle. Aitab! Tuleb uusi võimalusi otsima hakata (jah, üks raud on ka ahjus, aga vastust pole ikka veel - austraalia asi - kõik võtab palju rohkem aega - kuid mitte alati).

Kohvikust lahkub järgmise nädala lõpul üks inglise tüdruk, suundub tagasi inglismaale. Mõtlesin, et kui tema lahkub, siis ei soovi enam seal täiskohaga töötada. Töökaaslased on toredad ja koht meeldiv ka ülemused sõbralikud, aga kaua sa jaksad igapäevaselt vestelda teemal "tomatid on täna hästi lõigatud" jne. Ajule ei paku see mitte kui midagi. Kui vaid lühiajalist lühiühendust, mis on osati meeldib, aga mitte pikalt ja viis päeva järjest.

Pealegi peaksin jätkama töötamist kõrvuti ühe naisega, kes suudab olla uskumatult negatiivne, et see mind ennastki tummaks muudab. Tõesti, tummaks, et lihtsalt teed oma asja ja vaikid. Et ei viisti enam vastulauseid pilduda a la "elu on tegelikult tore", "päike on täna väljas" jne.

Ja pealegi ma tunnen, et mu vaim ei saa olla seal tegelikult vaba, piiratud vabadus. Pean kandma musta, nagu oleksid igapäev matused, teiseks pean olema seal konservatiivsem kui tegelikkuses olen.

Ning veel enam, ka kevade saabub ja juba praegugi igatsen enam välja kui sees töötamist. Minul pole kunagi oma vaba ajaga probleeme olnud. Mulle meeldib vaba aeg.

Edasi jätkusuutliku muutuse suunal.

Ps! Kuigi Melbourne pakkus enne talve lõppu kuni +21C (mis on anomaalia!) sooja paaril päeval, suundume varsti mägedesse tagasi talve rüppe. Algamas on suusapuhkus.

Arvamus nr. 2

Toimetuse poolse tekstitoimetamisega pole päris rahul. Mõtteid on muudetud. Aga jah, toimetamine ei allu minu kontrollile.
http://www.onlineopinion.com.au/view.asp?article=12356

Originaal:

Colonial hangover won't digest Julia Gillard

I have often wondered why it is that the Australian people don't seem to like their first female prime minister. Is it really just because of the Carbon Tax? Or the fact that Julia Gillard made a strong political move and joined forces with the Greens and Independents after elections? Or is it really that Julia Gillard is the “Liar” Australians won't digest? Or the emotionless Julia Gillard. You would think that the nation would be proud to have a strong female figure in politics, but that doesn't seem to be the case with Australia and with Julia Gillard.

In politics there is plenty of male power and few female leaders. Though we are discussing gender equality the reality from all around the world is showing only a handful of strong, independent female leaders. The most prominent female politician is probably current chancellor of Germany Angela Merkel who's doing all in her power to keep the Euro-zone intact.

Then we have Iceland's prime minister Jóhanna Sigurðardóttir, also the world's first openly gay head of government of the modern era. She was brave enough to stand up for the protection of Wikileaks and Julian Assange. From Asia there is a new political figure Yingluck Shinawatra who is set to become Thailand's first female prime minister. There are female queens and presidents, but those roles don't carry heavy burden of politicians everyday life. The burden lies on politicians. And in politics women won't get flowers and open doors just for looking pretty.

I really do think that even now in 21 century it is harder for women to move towards power and leadership as the club is still full of male testosterone - and men are not giving up their ruling willingly. Another thing is with women who have made it – like Julia Gillard. Public opinion hasn't still quite figured out how to picture their first female Prime Minister. Maybe the Australian mindset wasn't quite ready for a woman-leader, who is not married, living together with her partner, not having children, red-head and ruling the country?

She's quite the opposite to the former colonial mindset which was more about men who were the family heads, main supporters, leaders and decision makers. Women stayed in the home and took care of family, prepared meals for their children and husband. Australian women gained voting rights to all adult women for Federal elections from 1902 (with the exception of Aboriginal women in some states!). Time is now 2011, but smart female political figures are still rare.

Julia Gillard has made it the big way, but still she has to face questions like “Can not married women be a good representative of Australia?” (question asked by a teenage girl in ABC-s Q&A show) or face extremely hostile audience while answering to questions from people all over the country about Carbon Tax. I felt deeply moved at how well our Prime Minister has kept her balance despite various crowds hostility with sophisticated language skills and also smiles and friendliness.

You hear it said so often that Australia is a country down under and going backwards – in tackling Climate Change in government level that spell got broken. Gillard has shown that she is the leader of a great country that is looking forward and moving forwards. Applause.

We all know that Anthony John "Tony" Abbott will keep on selling to everybody the idea of the Prime Minister being the biggest liar of all times by promising before elections no carbon tax.

Julia Gillard forming the government by the support of the Greens and Independents changed the whole picture. And that is also quite something indigestible for many as traditional two-party system was broken into a hung parliament, which is in itself an absolutely democratic move formulated under leadership of Julia Gillard.

Tony Abbot did not sell his policies well enough and that counts for his own misfortune and bad negotiation skills. I reckon it is definitely time to forget and forgive to our Prime Minister saying no to carbon tax before elections as the election result was something neither of our big parties were anticipating.

Politicians must make compromises while having in mind what is the common sense and better good for the whole countries future. Maybe in future multicultural Australia will see even more hung parliaments as it would be quite naïve to think that two-party system could represent all the voices and diversity of multicultural Australia.

Julia Gillard has shown at least twice good leadership, firstly by forming hung parliament and secondly by accepting carbon tax. She has been also a master of navigating in the stream of negativity. A strong unmarried yet educated, independent women as leader is something many Australians still don't want to accept. Being a women is not a weakness and she has proven that. After all she can't be perfect, she is a politician.

Bakteriaalne reaalsus

There is hope. For everybody.

Käisin hambaarsti juures. Naeratusega on kõik korras, aga... Sain valusa hoobi, reaalsus lõi vastu pead.
Nimelt oli mul igemetega probleeme ja iseenesest polegi see nii hull - vaid teadmine, et kui bakter asub igemete kallale, siis igemed ei taastu enam kunagi... Sügavalt kurvastav, et kuidas ma selleni jõudsin. Ei, kõik on korras ja hambad suus, aga...

Mäletan, et kunagi oli mul probleeme hammaste krigistamisega. Seda põhjustas mõtete rohkus ja stressi üleküllus. Selle probleemi ma lahendsin.

Igemebakter hakkab sind ründama samuti stressi tõttu, mida soodustab ka nt suitsetamine, kohvi, alkohol jne. Jah, tunnistan, et probleemile eelneval ajal oli elu stressirohkem ja suitsetamist enam.

Nüüd on mu uued sõbrad pehme hambahari, hambaniit, suuvesi.

Hakkan enam vaatama valge veini poole, tervislike teede poole. Kohvist siiski ei loobu - Melbourne's on see lihtsalt liiga hea. Ja pealegi, ma olen pigem nädalavahetuse kohvi jooja. Ja suitsetamine, mida ma niikuinii olen teinud vaid sotsiaalselt saab veelgi valusama löögi.

Ps! Hambaarsti juures käik oli väga suurepärane kogemus! Nii sõbralikku ja naljatlevat doktorit pole enne kohanudki. Ja külastused ta juurde jätkuvad, sest tegelikult suundusin ta poole tarkusehamba tõttu. Vähemalt üks neist tuleb välja tõmmata - sest ega ma polegi nii väga tark.

Luik ja vares ja vares ja luik

Gay marriage reform New York style

http://www.onlineopinion.com.au/view.asp?article=12265

Mu esimene inglise keelne arvamuslugu Austraalia meediaruumis.

Gay marriage reform New York style

They made a brand new start of marriage, right there in old New York... Maybe that's how Frank Sinatra would have sung his most famous song 'New York, New York'. The city that never sleeps has proven it's the best place for the statue of freedom. After years of lobbying and campaigning same-sex couples have made it clear, it's about love, equality and freedom for them and they've eventually gained legal rights for marriage. And yes, legal rights to marry instead of civil unions or domestic partnerships. Why construct something dividing for society rather than to make marriage work for everyone? New Yorkers, after decade of battle are opening Marriage for all members of society.

The Australian Marriage Act from 1961 defines marriage as ‘...the union of a man and a woman to the exclusion of all others, voluntarily entered into for life.’ Pitifully same-sex marriages entered into under the laws of another country are also not recognised in Australia. Australia has locked the doors for marriage and happiness for the gay community and seems not to know where it has hidden the keys.

Looking back into history, Denmark in 1989 was the first country in the world to successfully pass a same-sex union bill. From there many countries in Europe started to legally accept same-sex relationships as well countries all over the world. For Australian LGBT-people fight for equal rights turned into fright under Howard's prime ministership starting from 1996 until 2007. During the same period 28 countries around the world were changing their legislations in favor of same-sex relationship recognition while Australia proved to be country going backwards. Even though the government has changed since then, acceptance towards same-sex couples has less improved. The most crucial element for LGBT movement, the equal right to get married, is at a standstill.

In response to question about equal rights and same-sex marriage federal MP Martin Ferguson announced that while not supporting same-sex marriage, the Gillard Government supports a nationally consistent framework for relationship recognition to be implemented by the States and Territories. Victoria, ACT, NSW and Tasmania have established relationship recognition schemes and relationships recognised under these schemes are now recognised in a wide range of Commonwealth laws. The Government will continue to encourage other jurisdictions to develop such schemes. It seems like the Government is dealing the issue with the prudence principle almost like trying to solve some zigzag puzzle. Eventually the question is just about freedom and equality.

And if we are thinking about equality and freedom, then why not to move towards gender-neutral marriage instead of creating various forms of relationship recognition schemes, different in every state and territory? If John Howard was able to change Australian Marriage Act in 2004 how come it is impossible to change it in 2011 to make it embrace more modern Western values? The Australian Marriage Act shouldn't be a secret pact that just applies to chosen heterosexuals. Marriage should be freely available for everybody in society regardless of sexuality. Same-sex couples are totally capable of voluntarily entering into a life together by getting married just as are their fellow opposite-sex couples.

In same-sex marriage the state of New York provides a good comparison for Australia. The polls results in both sides have constantly shown growing support for same sex marriage over the past years: 58 per cent of New Yorkers were in favor of same-sex unions in 2011 (comparing to 34 per cent in 2004). The Galaxy poll, which Australian Marriage Equality lobby group commissioned, showed that in June 2011 around 75 per cent of respondents agreed it was inevitable that Australian laws would be changed to allow same-sex marriage.

In the same way there seems to be common support towards same-sex marriage among Gen-Y’ers like me. For researchers in New York it almost became necessary to add the question “Why do you even ask?” option into polls. In Australia, ABC’s Q&A program with its Gen-Y audience showed like-wise unanimous support towards same-sex marriage. It seems that the difference between New Yorkers and Australians is that politicians in the U.S. made a move based on the growing support and actually ended discrimination through marriage institution. And that what it is - a form of discrimination, where heterosexual relationships are in favor and same-sex couples are considered second-class. Unfortunately.

If anyone asked where Australia would erect it's statue of freedom, to Adelaide, Melbourne or Sydney then maybe the best way to build freedom would be through abolishing discrimination in law all over the country. Even slight changes in wording can create a more positive approach. How about removing 'exclusion' from the Australian Marriage Act and replacing it with 'inclusion'. Just a word – but a world of difference.

If they could make it there, you know, we could make it just about anywhere...

Start of a new start

No nii, lõppude-lõppude-lõpuks on uus algus saabunud. Austraalia reaalsus on end loomas.

Arvutasin välja, et tegelikkuses vastas Austraalia valitsus mu viisataotlusele 4 kuu, 3 nädala ja paari päeva jooksul. Ametlikult on kirjas, et vastus saabub 6-8 kuu jooksul ning avalduse esitamise ajal lubati ooteperioodi kuni 9 kuud. Ma arvan, et mul läks hästi ja õnnelikult.

Ja veel lisaks... rääkides Saturni naasemisest sinu sünnikaardile, siis mine võta kinni, ehk naaseski. Iga 29 aasta tagant saabub Saturn tagasi sinna, kus oli sünnihetkel. Ja Saturn soosib muutust, sellist, mis aitab sul arusaada, kes sa tegelikult oled ja mida tegema peaksid. Elu annab sulle ehk enam märku.

Polnud ammu enam astroloogiaga tegelenud, aga sõber andis sellise saidi astro.com. Kui teada oma sünnikuupäeva, siis saab vaadata igasugu asju seal. Päris huvitav (kas või meelelahutuse mõttes). Mulle meeldis erti reisimise osa. Melbourne ja pool Austraaliat on väga positiivse mõjuga mulle ja eriti Melbourne! Väidetavalt siin linnas ma armun, leian selle eluviisi, mitmekesisuse, mida ma otsinud ja soovinud olen. Lisaks kohtan huvitavaid, kirevaid inimesi. Melbourne'i puhul on huvitav ka see, et kõik on siin mulle võimalik, saatus pole end siin minu jaoks lahti mänginud - mis järgmiseks saama hakkab, ei tea. Mis on põnev!

Eesti kohta oli, et kui soovin end vaimselt, spirituaalselt laadida, nö tulla tagasi enda sisemise mina juurde, siis on eesti sobiv koht, kuid muidu ühiskondlik korraldus võib seal olla mu jaoks rusuv.

Pensionipõlveks sobib mulle Buenos Aires, väga hea, et ma omal ajal ka hispaania keelt õppisin. Ehk kulubki ära.

Astro.com pakkus mulle ka elukutse - ajakirjanik, jutuvestja (storytelling). Seoses sellega avaldab homme, reedel onlineopinion.com.au mu esimese inglise keelse arvamusloo "They made a brand new start of marriage, right there in old New York...".

----------------------

Ok, aga nüüd on ka mure, sest kuna mul viisa vastus käes, olen muutunud rahutuks oma senise kohvikutöö suhtes. Muutust on vaja. Lihtne kohvikutöö tuleb väljavahetada millegi põnevama vastu.

----------------------

Vahepeal oli mul ka pisike näituse avamine Collingwood Gallery's. Tegemist oli küll grupinäitusega ja panin välja vaid ühe joonistuse "Luik ja Vares". Näituse teema oli "Ilu".

----------------------

Vahepeal olin ka pisikesel puhkusereisil Austraalia kirdetippu Cape York'i: Cairns ja Laura. Sealne kant on tõeliselt kaunis. Cairns on armas, kuigi seal ookeanis ujuda ei saa. Esiteks pole seal laineid, kuna korallriff peatab lained ning teiseks on väljas sildid "Krokodillid. Ujumine keelatud!".

Lauras toimus aborigeenide tantsufestival - mis oli lihtsalt FANTASTILINE sündmus. Alkoholi, narkootikumide ja suitsuvaba festival. Telkisime seal kaks ööd. Laura asub erilises kohas, nimelt on ümbruskaudsetel kaljudel palju kaljujoonistusi. Käisime neid ka vaatamas. Pilte ei teinud, kuna kohalikud ei soovi seda. Austasime nende tavu. Laura Festival oli tõeliselt hea koht kokkupuutumaks põlis-austraallaste kultuuriga.

----------------------

Uus algus!

Helesinise tuleviku suunas

Tere

Minuni jõudis kiri Austraalia valitsuselt. Viimasel ajal oli hakanud peale töölt koju jõudmist pingsamalt postkastisisusse süüvima...
Ja täna jõudiski suur uudis kohale.

Dear Mr. Palgi... lühidalt austraalia keelne bürokraatlik tekst eesti keeles kokkuvõttes teatati mulle, et ma olen Partner Viisa omanik ja võin Austraalias edasi elada ja olla ja toimetada. Suurepärane uudis. Ja uudis jõudis kohale varem, palju varem. Ooteaega lubati 6-9 kuud! Aga minu vastus saabus peale 5 kuud ja kahte nädalat.

Tänan Austraalia Valitsust.

Homme varahommikul lendame Cairns'i poole, mis on 3 lennutunni kaugusel Melbourne'st. Sealt edasi 3 autosõidutunni kagusel toimub Laura põliselanike tantsufestival. Saab põnev olema. Kõik pakitud ja puha ning lendamiseks valmis. Tuhapilv ka eemaldus Melbourne'i kohalt.

Suurepärane, suurepärane. Olen võtnud välja jackpot'i !!!! :) Follow your heartbeats! TNX!

29

Sünnipäevagalerii õhtust hommikusse:

Kodune pidulaud peale viimaste külaliste lahkumist, pudelid ja puldid


Raili ja Remen, vana trikk, sina mind ja mina sind


Õhtusöögi külalised restoranis Mario's, silma välgutav Jaan ja suud ammutav Aaron


Remen, Raili ja Dean


Meie, Jan ja James


Robert, Paul ja Jaan


Melbourne - erinevused rikastavad (sestap mulle see linn meeldibki)


Raamatukogu peahoone, selle ees toimuvad alatasa miitingud, sel korral siis Say Yes ja minu Birthday Climax


Babylon kohvikusse lõunatama, kohvitama peale Say Yes'i


Jan ja James


See mees oli konduktor aastaid tagasi trammides, sellised nad olidki tolles ajas. Nüüd jagas ta inimestele niisama pileteid ja meene-õnnemünte. Münt sümboliseeris riiki, kuhu pead reisima. Mina sain Fiji mündi ;) Nii et järgmine reis siis Fijile :)


Peale Say Yes'i jõime salaja vahuveini, Anthony, Robert, Fredrik, Elke


Lahe bänd mu sünnipäeva auks ;)


James


Kilpkonnad kliimasoojenemise vastu


Noored revolutsionäärid


Say Yes!



Väga tore sünnipäev oli. Aitäh kõikidele sõpradele siin ja seal pool.

Kaastunne...

Tädi Marta lahkus meie hulgast. Kummaline ja kurb. Ja me alati mõtlesime, et ta elab veel kõiki meid üle, sest alati oli ta kõbus, kõndis oma aias ringi jne...

Mida ma mäletan tädi Martast? Marta muutis lapsepõlve Õssu külas kindlasti palju huvitavamaks. Kahju, et see teismeiga peale tuli... Siis enam nii palju Martaga ei suhelnud, vahest harva, sünnipäevadel...

Väike mina ja Marta olime ju kui sukk ja saabas.

Tema poole külla minek oli alati väga põnev, sest esiteks elas ta kahekordses majas ja pööningukorrus oli alati nii salapärane, see pikk trepp, mis sinna ülesse viis... Ja Martal oli piaano, see oli ikka väga uhke asi. Mulle nii meeldis selle peal klimberdada. Mu teosed jäid kõik küll eksperimentaalseteks ja salvestusi neist pole, aga mälestus klaveri tõmbejõust on alles.

Ja mis oleks Õssu küla olnud ilma Marta aiata?! Tema aed oli alati korras! Tema aiast võis kohata esimesi kevademärke, lumikellukesi, suviseid pojenge ja sügisekuulutajaid flokse. Ja tikkripõõsad ning pirnipuud, mida kellegil teisel polnud!! Ja keldrimäe vaarikad samuti. Mis oleks olnud lapsepõlv ilma lillede lõhnadeta, puuviljade maitseta.

Ja kindlasti tuleb mäletada seda paterdavate pardikeste, või oli see külmetavate jalgadega hanede laulu, mida ta meile ikka laulis ja mis mulle väga meeldis. Mul oli neist külmetavate jalgadega hanedest väga kahju.

Martale kallistus ja pai, teiselepoole sinna.

Kodu ümbrusekesekene

Galerii:

Sügis vahtralehtedes, päike loojub siin varakult, täna kell 17.17

Nicholson street

Yarra jõgi, nagu Emajõgi

Kohalik sodikunst

Yarra paplid, mis lehed juba langetanud, kuid ikkagi meenutavad Tartu Emajõe alleed...

Kitsed ja hobused linnakarjamaal

Linnakeskne maaidüll, väärt miljoneid;)

Lambakari

Tammeoksad mööda maad, see ala on piiratud - ju siis ökoloogiliselt väärtuslik

Suurim tamm kloostripargis

Klooster, milles nüüd stuudiod kunstnikele, galerii, paar restorani jms kogukondlikku elu väärtustamiseks

Kloostripark

Väravad, olete teretulnud, aga mitte peale 17.00

Yarra sillaalune

Me elame Clarke street'il, et oleks kergem kohale tulla

City asub väga lähedal, et saab isegi oma silmaga näha

Klooster nagu Rõngu kirik

Pisike aguliidülliga nurgake, me elame majas nr 37, mis pildil vasakul

Clarke street

Uksest välja