Friday, July 30, 2010

Ma olen täna Melanhoolne


Mõnikord on nii, et ükskõik mis...
mittemiski ei loe...
purunenud unistused
pooled täituvad...
pisarad pudenevad kildudeks
pooled jäävad...
Ma nagunii nii harva nutan
ja mida ongi seal taga nutta?
Mul ei ole ju mitte midagi
vaid pool maamaja
natuke riideid
neid on ikkagi liiga palju
selga ei ole mitte midagi panna
Oh saabuks juba üldine suur KATASTROOF
hakkaks kergem

Thursday, July 29, 2010

Berliin juba kutsub:)


Saatsin hulga CV-sid laiali, et Berliinis tööotsa leida ja vastas mulle hoopis üks kunstnik. Nüüd tuleb välja, et osalen Media Facades Festivalil Johanna Bruckner'i kunstiprojektis Mobile Dinner. See oli küll nüüd üllatus!

Monday, July 26, 2010

Vastus Sven-Stefan Keerusele lugejakirjale "Grafiti: kunst kõigile või kõigi vastu?"

Mul on hea meel, et 23.07.2010 Postimehes ilmus mu grafiti teemalisele loole vastukaja. Parim, mis saab juhtuda ongi diskussioon ja erinevad arvamused! Aga vastan ka Sven-Stefan Keeruse kirjale, sest mõningad mõtted vajaksid selgitamist.

Keerus on oma kirjas üldistanud minu teksti, viidates, et justkui ma pooldan igasugu sodimist. Näitena ta kasutab nii Elektriraudtee rongidega juhtunut, samas tuues uue näitena Taevaskoja liivakoopad. Viimase osas ta viitab, et ma oleksin rahul kui liivakoopad täis "soditaks". Ei, nii see sugugi ei ole, las loodus olla. Minu tekst sellele ei viita. Ja oma tekstis ei anna ma ka hinnangut Elektriraudtee rongidega juhtunule. Juhtunut kasutasin vaid sissejuhatuseks grafiti teema juurde, kust liikusin edasi üldisesse linnapilti, milles tõden hea grafiti vähesust. Oma tekstis ka ütlen, et ma ei poolda igasugu sodi-podi ja teoseid, millel puudub kontseptsioon, ning et kindlasti ei poolda ma vägivaldsusele õhutamist. Oma tekstiga soovisin näidata, et kõik grafiti pole sodi-podi ning, et seal võib leida palju põnevat. Tekstis tõin näiteid ka linnadest, kus selline tänavakunst on rohkem aktsepteeritud, ning teenib lausa turismitööstusele kasu. Soovisin tõepoolest näidata peavoolule erinevat suhtumist, linnu, kus siis nn vastuvool on arvestatav jõud ja panustaja kogu linna üldisesse peavoolu.

Mulle meeldib, kuidas Keerus küsib: "Miks peab ronima üle tunnustatud arusaamade ja käitumisnormide, ikka vastuvoolu, pidades seda ainuõigeks?".

Vastan: See ongi mõnede inimeste vaba tahe ja vaba valik, kes on otsustatud luua kunsti ühiskonnas selliselt, mis suhtub loodavasse ja ka loojasse eelarvamusega. Meie ühiskonnas on teatud grupp indiviide, kes on otsustanud ujuda vastuvoolu jäikade stereotüüpsete nägemustega kultuurikeskkonnas. Ja nad püüavad tõusta kõrgemale avalikust hukkamõistust, luues selliselt omale identiteeti ja eneseväärikust.

Kokkuvõtteks ma arvan, et "Grafiti - kuri karjas või kunst seinas?" ja "Grafiti: kunst kõigile või kõigi vastu?" saavad koos eksisteerida küll.

PS! Mu emal oli 23.juulil 50.aasta juubel. Ta ostis selleks puhuks 4 aerosoolvärvipurki, et lasta külalistel jäädvustada end me kuuri(kuudi) seinale. Teema oli vaba. Kõik seda legaalset võimalust ei kasutanud, aga mõned siiski. Kusjuures minule oli see esimene kord proovida "grafitiga" kätt - ja mulle meeldis! Minu oma on kollane süda ja sinilill ema jala juures. Kuid kogu kompott näeb välja selline:


Sotsiaalse eksperimendina päris põnev ettevõtmine. On see siis kaasaaegne kunst või sodi-podi me koduaias?

Thursday, July 22, 2010

Eesti Ekspress 22.07.2010 essee "Nudism - häbiasi või loomulik olek?"



Link loo juurde.

Allpool toimetamata tekst:

Nudism - häbiasi või loomulik olek?

Eestisse jõudis viimastel nädalatel harukordselt palav suvi, milles temperatuurid küündisid pea 35-e kraadini. Kuumust on selliselt, et kliimaseadmete müüjad, jäätise ja veega kaubitsejad plaksutavad käsi. Kuid kliimaseadmed, vesi ja jäätis on vaid ajutine leevendus, sest inimesed higistavad ikka ning isegi looduslikest materjalidest riided kleepuvad kehade külge. Kas üldse on tarvilik sellises kuumuses riideid kanda? Miks mitte avastada julgelt alastus ja astuda nudistide randa või on see siiski liialt tabu? Kas eestis on nudistidele ruumi?

Meie nelja aastaajaga kliimas on riiete kandmine loomulikult vajalik, sest külm sügis, kevad ja talv ei soodusta alastust. Kuid me suvi soodustab alastust vägagi. Oma selle aastase esimese supluse tegin ma Verevi järve olles alasti (olin täiesti kaine!). See oli jaanööl, mil järve ümbrus oli inimtühi vaid sõber oli minuga. Ja ma ei häbenenud oma alastust, ka mitte oma sõbra ees. Hiljem hüppas ka sõber paljalt vette, kuigi alguses ta kahtles, sest nii pole ju tavaks, keegi võib näha, ja kes teab, ehk häbenes ta oma keha? Kas pole eestlastele alasti ujumine siiski omane, sest meie saunakultuuri üks osa on juba leiliruumist alasti külma vette hüppamine või talvel lausa lume sees püherdamine. Päris julge ettevõtmine, mida paljud läänlased teha ei söenda. Saunas kaovad keha ees kõik tabud ja hirmud. Kõik on loomulikud. Kuid miks meile ei meeldi alasti inimesed rannas? Miks me tõmbame siis paralleele perverssustega, lasteahistajatega, liputajatega?

Rannas suvitavad lapsed, on peamisi argumente, miks paljaid täiskasvanuid seal näha ei soovita. Kuid kas alastus häirib lapsi või täiskasvanuid endid? Tihti võib rannas mängivaid vanemate hoole all olevaid paljaid põngerjaid näha enam kui täiskasvanuid. Ja lapsed ei häbene oma alastust karvavõrdki. Neile on see loomulik, selliselt nad siia ilma sündisid (nagu me kõik). Nemad veel ei tea, et Armani, Cucci, Monton või second hand aitavad meil riietuda ja määratleda me kuuluvust ühiskonna erinevatesse klassidesse. Probleem näib tekkivat siis, kui alasti ilmuvad välja täiskasvanud nudistid ehk naturistid, kelledest me tegelikult suurt midagi ei tea.

Nudism või naturism on terve omaette sotsiaalne olemise viis. See on inimrühm, kes ei häbene endid, nad tunnevad ennast loomulikult – naturaalselt. Naturismi kontseptsioon tekkis 20.sajandi algusaastatel Saksamaal, kust see hakkas levima üle maailma. See on elustiil, mis soovib olla harmoonias loodusega, mida väljendatakse sotsiaalse alastusega austades iseennast ja teisi, erinevusi inimeste vahel ja keskkonda. Naturismi sotsiaalne alastus tähendab ka ühiskondliku elu „alastust“. See on otsuste langetamine ilma saladuste ja kahtlaste afäärideta. Selline poliitiline liin peaks eestlastele väga meeldima, sest kasutasid eestlased Mihhail Gorbatšovi Nõukogude Liidu Glasnost-i poliitikat usinasti ära, alustades selliselt liidu lagundamist. Ka nüüdisajal võiks olla rohkem poliitilist „alastust“ ning vähem tagatubasid.

Kui liikumine sai alguse Saksamaal, siis Hitleri valitsemise ajal nudismi ei sallitud. Pole ka ime, sest milline äärmuslik ideoloogia sooviks näha tegutsemas gruppi alasti inimesi, kes usuvad ka sotsiaalset alastust? Tänapäeva Saksamaal on nudism taas populaarne. Berliini ümbritsevate järvede ääres võib kohata terveid peresid, kes tunnevad alasti olles suvepäikesest rõõmu. Alastus pole tabu ka Berliini kesklinna parkides päevitajate hulgas. Võib-olla on sakslased, eriti berliinlased, väsinud igasugu dogmadest ja ismidest (kommunism, natsism, sotsialism, kapitalism) ning nad soovad olla lihtsalt vabad kuni alastuseni välja. Sarnaselt on erinevaid valitsevaid isme kogenud eesti, kuid kas oleme lõhkunud maha Berliini müüri oma keha alastuse ja ühiskonna vahel? Kas oleksime nõus nägema alasti inimesi kohaliku omavalitsuse toetusel turvaliselt aega veetmas nt. suvepealinn Pärnu parkides?

Nudism on muutunud juba ka äriks, sest inimesi, kes soovivad hotellides elades või looduses matkades alasti olla, on tekkinud juurde. Nii näiteks on võimalik matkata alasti Saksmaa alpides, Uus-Meremaa mägedes, kuhu on rajatud lausa ametlikud matkarajad. Viimane positiivne uudis naturistidele tuleb hoopis islamistlikust Türgist, kus aprillis avati esimene hotell naturistidele. Arvestades islamikultuuri kehatabu on see julge samm edasi. Prantsusmaa lennukompanii korraldas aga reisi, mille piletihinnad küündisid taevasse, ning mis oli mõeldud ainult naturistidele. Loomulikult müüdi lend välja. Samuti võivad naturistid leida erinevaid hobisid, kuidas oleks näiteks alasti joogaga? On ka teistsugust lähenemist, näiteks eelmisel aastal keelas Šveitsi valitsus alasti matkamise Šveitsi alpides. See väike tagasilöök pole küll veel naturistidele suunatud äri põhja viinud. Mulle tundub, et looduses alasti olemine: matkamine, ujumine on väga ürgne kogemus. See laseb enam tunnetada looduse ja inimese vahelist ühtsust. Kas meie lubaksime eestisse ametlikku nudistide matkarada?

Jah, alastus ei piirdu vaid loodusega. Paljud kunstnikud on läbi viinud projekte, milles kutsutakse tuhandeid inimesi kokku, et siis üheskoos riided seljast heita. Selliselt on kuulsust võitnud fotograaf Spencer Tunic. Tema viimase fotosessiooni ajal Sydney ooperimaja ees osales üle 5000-e inimese. Paljudele oli see elu esimene kogemus alasti olla kaaskodanike silme all. Alastus kaotab ära ka sotsiaalsed piirid, mida riietus meile peale surub. Sarnaselt otsis Inglismaa keskmist inglast, kus inimestel tuli end alasti võtta, end üle lasta mõõta ning hiljem koos avaral põllul keskmise inglase kuju moodustada, seda loomulikult alasti. Naine, kes oli läbinud raske vähiravikuuri ja polnud peale ravi enam end avalikult alasti võtnud, tunnistas, et projektis osalemine aitas tal oma keha taas armastama hakata. See oli vabastav kogemus kõikidele. Kas eesti oleks sarnaseks ettevõtmiseks valmis? Kas kujutaksime ette, et Spencer Tunic kutsuks meie inimesi osalema alasti fotosessionile Tallinna laulukaare alla? Kui paljud meist tuleksid osalema?

Eestis asutati nudistide selts 1977. Eesti kliimas tuleb enamuse ajast nudist olla siiski oma kodus. Ainult suviti on nudistidel võimalus loodusega üks olla, kuid sedagi vähestel ametlikel rannaribadel. Loomulikult esineb ka mitteametlikke, salajasi randu. Seda kõike seetõttu, et me pigem soovime naturiste endist eemale ajada, mitte näha neid endi hulgas, lausa neile mõeldud rannaribasid keelustada. Miks see on nii? On see meie kristliku kultuuriruumi dogma, meie kõrge tsiviliseeritus või häbeneme me tegelikult endid ja teisi? Kui palju ametlikke liikmeid Eesti Nudistide Seltsi kuulub, seda ma ei tea, kuid mitteamatelikult on nudist olla väga lihtne, seda tean ma ka. Oma keha mitte häbenevad nudistid võivad meile lausa eeskujuks olla. Nad on sellised nagu on, ilma valehäbita.

Kui nudism liikumisena sündis alles 20.sajandi alguses, siis eestlased on segasaunas käinud muinasajast saati. „Mu vanemad tundsid end alasti olles vabalt ja mina tunnen samuti. Ma soovin, et ka mu lapsed ei häbeneks oma keha, hoolimata selle kujust, suurusest, pikkusest. Inimkond peaks muretsema muude asjade pärast.“. Selliselt toetab keha loomulikkust saksasoost modell Heidi Klum. Tõepoolest, võitleme pigem valehäbita sotsiaalse „alastuse“ eest, toetades inimkeha loomulikku olemist.

Ps! Kuku raadio taskuhäälingust saab saadet Magneet järelkuulata siit: kuula! Viimane saate teema on nudism.

Wednesday, July 21, 2010

Multikulturist

Kaks aastat elamist multikultuurses kosmopoliitses Austraalias Melbourne's on mu ära rikkunud. Enam ei leia ma rahuldust monokultuurses eestis. Eile viibisin itaalia teemalisel õhtusöögil, kus peakokk oligi itaallane. See oli kui sõõm värsket õhku! Õhus oli spagette, veini, žestikuleerimist, emotsionaalsust, kitarrimängu, rukkirääku, ritsikate saagimist, naabri poolt kostvat araabia-india-mongoolia ambienti... oh, hommikul ärgates tundsin end nii hästi, justkui oleks karastava värskendava dušhi alt välja astunud!

Jah, itaallased on huvitavad, aga kui me arutasime erinevaid rahvuseid - eestlasi ja itaallasi - siis tõdesime, et asume erinevates äärmustes. Ühes äärmuses tundekülmad, emotsioone mitte välja näitavad põhjamaised eestlased ja teises äärmuses žestikuleerivad, emotsioonirikkad lõunamaised itaallased. Me sõber ütles ka, et alati ei tasu kõike uskuda, mida itaallane räägib, sest nad räägivad palju ning samas tuleb eestlaste puhul tõdeda, et tihti tuleb ju sõnu lausa tangidega välja kiskuda. Kuid me saime mõnusalt keskpõrandal kokku. Lõbus oli.

Friday, July 16, 2010

Liblikalend

Liblikas sosistas mulle
Mul tuleb maailm rahule jätte
Liblikad on targad
Nad elavad lühikest aega
sestap on nende tarkus kontsentreeritud
Ilusad on nad ka
ja neid võib näha ka öösel

Thursday, July 15, 2010

Nüüd, kus mul varvas on murdunud, on mu liikumiskiirus ja -raadius piiratud

Eile murdsin omal parema jala neljanda varba luu. Lugemist alustatakse suurest varbast.
Nüüd on minu liikumiskiirus ja -raadius piiratud. Kuigi plaanid olid suured. Täna plaanisin hääletada Tallinna ja seal viibida nii viis päeva, et sealt edasi Esnasse hääletada ja siis tagasi Õssu. Nüüd olen lihtsalt kodus ja tatsan tagasihoidlikult ringi.

Täna on juba natuke parem, sest saan tõepoolest tatsata, kandes paramas jalas paksu tallaga tossu. Eile lihtsalt kekslesin vasakul jalal. See oli õnnetu ja ootamatu õnnetus.

Tõepoolest ootamatu. Kuid samas mulle alati meeldib analüüsida erinevaid haiguseid ja hädasid, sest arvan, et sellisel moel antakse sulle midagi teada. Jah, nii juhtus ka eile... sest...

Vahetult enne varba murdmist vaatasin ma korduses hommikuse tee kõrvale Õhtusööki viiele, kus noor naine hakkas neljalt vanemalt härralt homoperekondade kohta arvamust küsima. Loomulikult olid kõik mehed vastu, aga tüdruk ei jätnud ka oma jonni, sajatades seal, et tänapäeva inimesed ei ela enam traditsioonilises ühiskonnas ning et tal on kõrini nõukogude mentaliteedist. Mingil hetkel ma tundsin täiesti piinlikust ja häbi, et ei suutnud enam saadet edasi vaadata ning soovides toast kiiresti lahkuda, virutasin oma varba vastu laua jalga. Sain kohe aru, et see pole lihtsalt põrutus, sest varvas oli tõsiselt viltu. Halenaljakas oli see, et ma lõin selle sama varba teistkordselt ka ära, püüdes ringi kekselda.

Hiljem vaatasin targast raamatust järgi, mida võiks tähendada luumurd. See tähendas vastuhakku autoriteetidele. Ja vastuhakul pole mõtet, sest iga inimene ongi autoriteet, sest ainult tema mõtleb iseendale ainulaadseid mõtteid.

Muidugi Tartu Maarjamõisa haigla Traumapunkt oli ka omalaadne kogemus. Keegi sulle midagi ju ei seleta, inimest justkui ei olegi. Mul oli tunne, et mina püüdsin sulatada jääd arstide ja iseenda vahel, et nad vähegi inimlikkust üles näitaksid.
Kui lõpuks olid röntgeni pildid tehtud ja sa taas järjekordse ukse taga ootasid, ilma et keegi isegi ütleks, et oota nüüd palun ukse taga kuni sind kutsutakse. Tundub, et eestlased tõepoolest saavad teineteisest aru telepaatiliselt. Või vähemalt eeldatakse seda. Lõpuks kutsuti taas järjekordsesse ruumi sisse, kus siis jätkuvalt midagi sulle ei öelda, peaarst lihtsalt nähvas, et ju siis tuleb ikka sellesse varbasse süst teha ja plaastriga kinni panna. Siis saadeti mind tagasi ukse taha. Kusjuures ma arvan, et see peaarst oli gay, ju ta siis oligi nii stressis, et haiged ümberringi ja siis samalajal ei saa sa veel end siin ühiskonnas vabalt ka tunda, tundeid välja näidata ei tohi, sest kaaskodanikele see ei meeldi (minu interpretatsioon tema stressile).

Peale ootamist kutsuti mind taaskordselt ruumi, kus paluti lavatsile pikali heita. Peale minu oli ruumis veel noor 12 aastane tüdruk, kes oli arvatavasti murdnud nimmepiirkonnas midagi (see oli tõsine asi) ning korraga peaarst pahvatas: "Kurat, sellel mehel on ka käeluu katki (kellegi röntgeni tulemused saabusid!). Aru ma ei saa, kuidas nad suvel neid luid murravad, oleks veel talv!". Ta oli jumala tige. Ja patsiendid olid seal samas ruumis. Siis asus ta mulle süsti tegema varbasse. Ma küsisin kähku, milleks see süst vajalik on, siis ta nähvas, et igaüks saab ju aru, et luu on katki. No vot, esimest korda, kui mulle ka teatati, et luu ongi katki! Ise küsisin ja sain vastuse. Siis asuti nõelaga torkima ja mul oli valus ja ma karjusin ka! Ja arst sellepeale, et kas tõesti on valus, ehk teeme siis väikese pausi ja laseme rohul mõjuda... Siis asus ta edasi seal toimetama, mul oli ikkagi valus ja näitasin seda välja. Lausa pahvatasin arstile, et mulle meeldib oma emotsioone välja näidata. Kusjuures peale seda lauset ta sulas minu suhtes. Hakkas natuke hoolivamalt minuga ümber käima.

Kus on kadunud kaastunne, empaatia, hoolivus?! Patsiente koheldi kui lihakogusid, vigastuste hunnikuid. Ja isegi siis kui mu varvas paika sai, ei öeldud hooldamise kohta midagi. Taaskord ma ise küsisin, et milliseid jalanõusid ma pean kandma jne... Arst nähvas, et no plätadega ei tasuks ringi käija, et ikka tugevama talla ja ninaotsaga jalanõusid võiksin kanda. No vot, sain taaskord targemaks!

Siis pidin taaskord ootama röntgeni ukse taga. Ah jummel, korraga tuli röntgeni arst oma toast välja ja käsutas seal, et kus on nimmeluumurd, ta tahab temast nüüd pilti teha. Kus on nimmeluumurd... Vaene 12 aastane tüdruk, kes lebas seal voodis selili, hirmul. Ei mingit armastavat suhtumist. Labidaga pähe ja ise loll oled, et õnnetusse sattusid.

Sain ka mina oma pildi tehtud ja taaskordselt peaartiga kohtutud, kes enam ei vaadanud minu poolegi, lihtsalt andis teada, et 21.juulil tuleb kontrolli tulla, aga siis enam mitte siia osakonda. Vot nii! Lahkudes ütlesin aitäh ja soovisin head õhtut! Naeratades, hoolimata oma valust.

Kas tõesti eestis pole üldse armastust, inimeste vahelist hoolivust, teise märkamist, tähelepanemist?

JA SIINKOHAL TÕESTI TARGUTAN! Austraalias kogesin arste külastades hoopis vastupidist suhtumist. Igal sammul seletatakse, mis sinuga juhtuma hakkab. Küsitakse, kuidas sa end tunned. Kasutatakse sinu nime sinu poole pöördudes ja kui saadakse aru, et sul on veel aksent, siis tuntakse veel enam su vastu huvi - ja alati heal sõbralikul toonil.
Ja see on täiesti siiras! Ja samas julgetakse teha ka nalju, ei olda surmtõsised.

Tõesti, eestlased, "Mis teil Viga on?". Vastus kõlaks "Millest sa Aru ei saa!". Surnud ring, noh! Kui juba küsitakse: "Mis sul Viga on?", siis ei saagi ju teistmoodi vastata:)

Austraalias on ka asju, mis mulle ei meeldi ja ei sobi, kuid eestlaste inimvaenulikkus, hoolimatus ja emotsioonitus (va negatiivsed tunded, mis näidatakse alati välja) kaalub kõik ülesse.

PS! Igal pool on alati erandeid.

Monday, July 12, 2010

Fantaasia

On keskaeg Euroopas, 1435 peale kristust. Kuigi jah, Itaalias on alanud Renessanss. Prantsusmaal valitseb veel keskaeg ning kestab 100 aastane sõda. Valitseb Inglise ja Prantsuse kaksikmonarhia.

Mina olen aadel. Ma elan maal, meie perekonna lossis. Meie perekonna loss on kaunis, ümbruskonnas üks kaunemaid. Arhitektuuriliselt on see omast ajast ees. See on ehitatud heledast kivist, mitte tumedast. Hele valge kivi annab hoonele helge mulje valitseval tumedal keskajal. See oli meie perekonna ühine otsus kasutada heledat kivi, sest hoone arhitekti tellisime Itaaliast, Firenzest ja itaallased kasutasid juba heledat kivi. Nemad olid moodsamad. Ka meie soovisime olla moodsad, ajast ees. Loss on meil ilus.

Täna on minu pulmapäev, aga see pole mulle rõõmupäev. Õnneks on kevad, see troostib minu katkist hinge, sest ma pole oma armastusse armunud. Mu süda kuulub teisele. Ma istun oma toas ja olen laastatud. Ma sirvin kirjavahetust Minu ja Tema vahel. Kõik need kirjad, mis on täis armastust... Ja siin ma olen, abiellumas, et aidata poliitikat teostada. Et ühendada kaks aadelkonda. Minu isale saab sellest suurt kasu. Ma mõistan seda kõike.

---

Kaasaeg. 21. sajand. Aasta 2008. Eesti. Tallinn.

Ma olen oma tüdruksõbraga koos, tema korteris. Ta nutab voodis, selles voodis, kus me oleme nii palju kordi armastust jaganud. Kuid sellel korral olen ma talle teatanud, et ma ei armasta teda. Mu tüdruksõber ei suuda mind mõista. Kuidas on võimalik, et ma teda ei armasta. Ta on ju nii palju minu nimel ohverdanud, nii palju vaeva näinud minuga, et mind kasvatada. Kasvatada mind Meheks, ja mina hülgan selle kõik. Ma lihtsalt ei armasta teda. Tegelikult ma ei armasta iseennast. Ma ütlen talle, et temas pole viga, et viga on minus, et ma ei armasta iseennast. Selle peale mu tüdruk rahuneb, kuigi ta ei mõista mind. Ma olen otsustanud tema juurest lahkuda ja ta maha jätta. Ehk igaveseks.

...ehk see lugu areneb edasi...

Kunst koduõuel

Täna värvis mu ema koos väikese täditütrega kive. Minu meelest väga lahe!


Thursday, July 8, 2010

Grafiti - kuri karjas või kunst seinas?


Panen siia toimetamata kujul ülesse oma arvamuse 08.07.'10 Postimehes ilmunud loost.

Grafiti – kuri karjas või kunst seinas?

Hiljuti kaebas Elektriraudtee, et nende vaguneid värvivad üle grafitikunstnikud, ning et vagunite taastamiseks kulub väga palju raha. Ja kõik see kokku on väga paha. Hiljuti olen mina just märganud kui vähe grafitit on meie linnade tänavapildis. Head grafitit võib leida näpuotsaga peidetult jalakäijate tunnelitesse, mahajäetud hoonetele, plankudele. Kuid seda tundub mulle väga vähe, sest tühje, igavalt seisvaid seinu on linnapildis palju. On siis grafiti tõesti nii underground ja alternatiivne, et seda avalikult demonstreerida ei tohiks?

Siinkohal kerkivad minu peas esile mõned suuremad, filosoofilisemad küsimused. Mis asi on kunst? Mis asi on eneseväljendus? Milline on enseväljenduse vabadus? Kus lähevad piirid ja kes seab need piirid? Ise ei ole küll nii suur filosoof, et kõigile neile küsimustele vastata – kuid graffiti seisukohast püüan kaasa mõelda.

Ma pean ütlema, et naudin head grafitit ja pean seda tõesti suure kunsti üheks alaliigiks. Ka Postimehe Elu24 tegi pildiuudise Tallinna linnas asuvast naeratavat Koit Toomet kujutavast seinapildist, kus laulja kohal on tekst sõnumiga „Koit Toome näeb kui sa siia pissid“. Minu meelest on see väga vaimukas tekst koos hästi teostatud pildiga. Kusjuures, sarnane pilt asub ka Tartu linnas, Kaarsilla vahetus läheduses. See pilt Tartus köitis minu tähelepanu koheselt ja pälvis mu sisemise heakskiidu. Ma leian, et seda pilti poleks tarvilik üle värvida. Las ta olla seal. See ei solva kedagi, pigem harib ja paneb muigama. Tõepoolest, miks pissida sinna, kus Koit Toome sind vaatab, pissida tuleb ju vetsus. Ja kuna Koit Toome on avaliku elu tegelane, siis peab ta olema valmis, et tema kujutist võidakse kasutada kunstilistel eesmärkidel.

Otsene solvamine või vägivalla õhutamine on küll teema, mida grafiti avalikus ruumis kujutada ei tohiks. Ma ei sooviks näha joonistust nt. Koit Toomest, mille kohal oleks tekst „Pane Koit Toome põlema“ vms. Kellegi otsene solvamine ja vägivaldusele õhutamine ei rikasta mind kuidagi. Ja siinkohal sooviksin ma tõesti, et linna heakorraametnikud sellise teose üle võõpaksid. Üle võiks lasta võõbata ka lihtsakoelisema sodi-podi. Selliseid sirgeldusi võib näha kõikjal, teosed millel puudub idee, nägu ja tegu. Sellisteks harjutusteks sobiksid paremini seinad, mis ei asu otseselt avalikus ruumis, ehk siis vanad laohooned jne. Kuid avalikus ruumis, linnade keskustes sooviksin ma head grafitit kohata rohkem. Ma isegi naudiksin hästi teostatud grafitit enam kui üht järjekordset realistliku pronks-skulptuuri. Ja uskuge, lõpuks saabuksid ka uued turistid grafiti kunsti imetlema.

Küsisin endalt, millieid linnu maailmas võiks pidada grafiti pealinnadeks. Vastused on: Berliin, Pariis, New York, Los Angeles, Melbourne. Need on progresiivsed linnad, mis suhtuvad grafiti esinemisse linnapildis vabamalt või lausa toetavalt. Melbourne’i grafiti kunsti austajate külastatavus on võrdväärne Austraalia ühe ikooni Great Ocean Road’ga, millel asub looduseime Kaksteist Apostlit. See kõik on mesi turismitööstusele. Melbourne´ga meenub veel üks koomiline seik. Nimelt puhastas liigagar linnaametnik ühelt seinalt ära maailmakuulsa grafitikunstniku Banksy loodud roti. Neid rotte polnud enam palju järele jäänud. Kui see eksitus avalikuks tuli, lahvatas skandaal ja tekkis grafiti teemaline diskussioon. Kõik lõppes hästi, sest linnavalitsus otsustas grafitit kaitsma asuda. Iseasi, kuidas seda otsust teostama hakatakse, sest grafiti on läbi aegade seintele ilmunud, kadunud ning uued on taas peale tulnud. Selline on grafiti loomus. Olen siiksi Melbourne’i linnaga ühel meelel – head kunsti ei tasu hävitada.

Küsimus nüüd laiemale ringile, milline eesti linn julgeb end grafitile avada? Kas Tallinn, kellest saab juba järgmisel aastal Euroopa kultuuripealinn ning mille programmile algusfaasis heideti ette kaasaegsuse puudumist või siiski boheemlaslik heade mõtete linn Tartu või hoopis mõni väiksem linn, mille identiteet pole veel lõplikult välja kujunenud - Jõhvi, Rakvere, Kohtla-Järve. Võimalusi on. Ja mina olen heale graffitile avatud. Pigem hea pilt seinal kui igav tühi lagedus.

-----
PS! värvipurgid kätte ja seinu piserdama:)

Tegin tööd

Nüüd oli see teine kord, kui ma koduses Õssu külas tööd tegin. Vedelesin võrkkiiges, milles häiris minu rahu üks magesõstrapõõsa oks, mis kiikudes riivas mu keha. Lahendus oli vaid üks - tuli hakata võsa lõikama. Kõigepealt pesin küll nõud puhtaks, siis pühkisin köögi põranda puhtaks ning alles seejärel läksin ja küsisin naabrimehe käest võsakääre. Meil sellised tööriistad puuduvad. Meil puuduvad igasugused tööriistad. Õnneks naabrimehel olidki korralikud võsakäärid, millega oli lausa rõõm oksi lõigata.
Kogu tööprotseduur alates nõudepesust kuni lõigatud okste ära tassimiseni võttis aega 1 tund! Ega kui tööd teha, siis saab see kiiresti tehtud.

Meie universum

Tuesday, July 6, 2010

Amor

Ma tulistan vibust Amori nooli
Ohtralt
Lennutan teele viis tükki korraga
Las nad lendavad
sinna kuhu tabab
südamesse
jalga
kopsu
maksa
pähe
Olen armastust täis
ja laadin oma vibu uuesti
Taas viis noolt korraga
Kõikjale

Sunday, July 4, 2010

Tappev Tartu

Ma mõtlen, kas on juba selline film tehtud. Et kas keegi on juba karjunud: "Tehtud!"?

Ahhaaa, käisime täna teatris. Pole eesti teatris ju pea 2 aastat käinud. Lava oli ilus - Toomemäe toomkiriku varemed. Sinna sobib ju kõike panna, koht soosib teatrit ja kultuuri. Kuigi mu mõte etenduse ajal läks hoopis ekslema. Mõtlesin, et seal varemetes võiks olla lahe reiv. Vaatasin juba kohad ülesse, kuhu valguse ja kõlarid paigutada. Noh, müra võib vist väheke probleeme tekitada. Lähiümbruse vanamutid hakkavad kobisema. Tuleb vist päevane pidu korraldada. Jah, teater oli minu tarvis natuke aeglane... seega läkski mõte otsingutele.

Teater on ju alati koos hilisema kohvi ja veiniga. Alguses küll veini ei soovinud, kuid kohvi tõi ka veiniisu tagasi. Kuigi need kaks vist kokku ei käi. Tartus käivad. Aga kõrvalauas olid ka noored, vist pisut vanemad kui meie. Kolm meest (noormeest?) istusid seal. Ühel oli naine, teiste puhul nii kindel ei olnud, ei tulnud nende jutu seest välja. Üks neist ostis oma laudkonnale pidevalt veini juurde. Mulle tundus, et ühe mehega oli ka flirt. Aga ta suhtles ka mu sõbraga, ta flirtis ka temaga. Või oli kõik see flirt minu peas. Polegi oluline, sest omi veine nad meiega ei jaganud. Natuke kahju! Oleksime pidanud ise aktiivsemad olema.

Kuid seal, eemal, meie vastas asuvas lauas, oli veel üks mees. Roosa T-särgiga ja korralike heledate viisakate pükstega blondide juustega härra. Ta oli nukker. Jõi üksi vahuveini. Tal oli kohe pudel laual. Kuid, kui mu sõber läks vetsu, siis see mees tegi mulle silma ja naeratas. Ma naeratasin ka. Ei pea ju olema tige. Edasi vaatasin lihtsalt Tartu sumedat suve taevast. Mees jõi oma klaasi tühjaks ja liikus edasi. Mina jäin oma sõpra ootama.

Vot sedasi. Milline etendus!

PS! Sobrasin päeval kuuri all, kuhu olid hoiule pandud minu vanad austraalia reisile eelnenud riided. Leidsin igasugu korralikke asju. Õhtuseks teatriskäiguks otsustasingi taas jalga panna oma vanad uued korralikud püksid. Siis vaatasin, et selline korralik ametnik vaatas vastu, et tirisin püksid jalast, asendasin need oma mustade skinni jeanis'dega, jalga panin oma punased tennad ja selga oranži t-särgi, millel vinge tšikk granaatide ja relvadega lausumas "Shut your mouth boy!". Selliselt juba läks!