18.10.2011
Eelmisel esmaspäevasel päeval tuiasime Heleniga linnas, jagasin paar CV-d linnas laiali, Jamesi-ga vaatasime ka maju.
Raske oli taaskord magama jääda, sest päev oli olnud nii muljete rohke.
Ärkasin keset ööd ülesse, sest mu unenäos helises pidevalt telefon, selline vanakooli toon "trrr-trrrr-trrrr", mis justkui käis mulle peale, et ärka nüüd ometigi ülesse. Miskipärast oli seal situatsioonis väga tugevalt esindatud ka Liisu, ma täielikult ei saanudki aru, miks ta seal oli. Veel oli tundmus väga tugev seoses majaga, mida me vaatamas käisime. Kui ülesse ärkasin siis mõtlesin, et me kindlasti peaksime selle maja endale saama.
Aga hommikul teatas James, et ta võtab avalduse tagasi, kuna ta ei soovi kogu finantsilist vastutust enda kanda võtta. Ma ise tundsin, et see on õiglane samm, aga samas oli valus ka, sest see oli ideaalne koht.
19.10.2011
Nägin unes, et olime hotellis, selles samas, mida me Heleniga esmaspäeval külastasime (võtsin sealt veel shampooni kaasa - oli teine selline luks-hotell). Unenäos oli minuga kaasas üks tüdruk, aga see ei olnud Helen. See oli keegi tundmatu. Aga me olime sõbrad. Me olime hotellis illegaalselt, sest me polnud seal külalised. Oli just hommikusöögiaeg. Tegelikult oli see enam-vähem lõppemas. Paljud lauad olid juba klientidest tühjad, aga võis siiski näha lõpetamata toite ja jooke. Me olime väga näljased. Otsustasime teeselda hotelli kliente ning suunduda ühte lauda, millel oli jäetud toitu veel lauale. Seal oli kaks pirukat. Pistu küll näritud. Hakkasin ühte ampsama, kui taipasin, et see on lihaga, aga ma olen ju taimetoitlane. Mu kõht oli väga tühi ja mõtlesin, et pigistan silma kinni ja söön selle piruka ära. Kuid siis märkasin, et teine pirkas oli taimetoidulistele. Kui asusin seda haarama, tuli kelner me juurde ja uuris, et ka meiega on kõik korras ja tegi meile märkuse, et meie hommikusöögi aeg on läbi, et hetkel söövad vanemad inimesed ja noorte hommikusöök oli juba paar tundi tagasi. Me tundsime pisut piinlikkust ja asusime lahkuma. Haarsin selle taimetoidu piruka endaga kaasa. Kuid kui hotellist välja püüdsime saada, siis oli koguaeg tunne, et meid jälgitakse turvameeste poolt, kuna ma ju võtsin selle piruka ja kaamerad olid samuti ruumides. Tahtsime väljuda peauksest ja läbi fuajee, aga seal oli nii palju turvamehi, et see tundus olevat ohtlik samm, siis korraga märkas tüdruk mu kõrval exit silti, mis asus pisut eemal ja oli mõeldud eriolukordadeks. Suundusime sinna ja väljusime hotellist.
Aga järgmisel päeval - reaalsuses - toimus mu proovipäev Time Out lounges. Kui olin oma vahetuse lõpetanud, nii kell 9.30 õhtul, küsis manager, et kas sooviksin midagi süüa, seal kohas ei olnud eriti valikuid taimetoidulistele, seega lasin tal tellida cannellonid taimetoidulistele. Kui söök lauda saabus ja ma asusin seda ampsama, märkas mu manager korraga, et oli tellinud mulle ekslikult lihaga variandi. Mul tekkis hetkel kohmetus, et vabandust, et nüüd tüli tekitan (alateadvuses tuigatas, et kusagilt nagu mäletan seda juhtumit juba, et olin hammustamas liha). Manager vabandas ja tellis mulle uuesti, sel korral ilma lihata.
20.10.2011
Koju jõudes ei saanud ma üldse magada, pea terve öö vähkresin ja olin kuidagi löödud, et mulle vaid 12 doltis töö eest maksti. Ma tundsin end väga halvasti. Mõte ei andnud üldse rahu. Veel teadisn, et pean varsti taas ülesse ärkama, sest vaja tööle minna.
Ja vahetult enne ülesseärkamist, enne äratuskella juhtus järgmine unenäoline situatsioon.
Oli tume ja ma istusin ühe agulimaja akna all, millel olid kardinad ette tõmmatud. Kardina tagant paistis valgus ning keegi mängis seal akordioni. Ma väga püüdsin kuidagi piiluda, kes see on seal, kes akordioni mängib. Korraga ilmus see müstiline akordionimängija toast välja mu selja taha. Ta haaras mu pea oma käte vahele väga tugevasse haardesse. Ning väljastas mu kukla suunas tugeva võimsa kosmilise helivibratsiooni. See helivibratsioon puhastas mu aju igasugusest muremõtetest ja väsimusest, see värskendas mu aju. Siis korraga küsis minult keegi naishääl (arvatavasti see sama tegelane, kes minu pead hoidis - kuigi mulle tundus, et see tegelane oli mees. See võis olla vabalt keegi androgüünne olemus) "Sa pead välja mõtlema, mis on voodis lamamise mõte?". Ja siis kõik lõppes ja tirises kell ja ma ärkasin ülesse ja mu aju oli ootamatult puhas ning puhanud. Terve päev oli mul väga hea tuju ja ma naeratasin palju.
Nii et, mis on siis voodis lebamise mõte?
10.10.2011
Selle öö unenäost on meeles vaid üks detail... Selliseid situatsioone on ka varem juhtunud. Unenägu oli suhteliselt segane, aga ärkasin keset ööd ülesse järgmise episoodi lõpus. Nimelt olin kusagilt lahkumas, ei tea, miks ja kuhu, kuid vaatasin korraga tagasi koha suunas kust lahkusin. Seal seisis auto, ning auto esikapott oli lahti. Selle kõrval kaunis naine, ning kapoti taga askeldas mees. Oli varaöine aeg. Korraga tõstis mees oma pea kapoti tagant välja. Ta kandis kaunist ülikonda. Nii mees kui naine olid pidulikult riietatud. Mees vaatas minu poole, otse silmade sisse. Mehe nägu muutus sujuvalt kassinäoks. Ta vaatas otse mu silmade sisse tungides silmade taha teadvusesse. Tal oli sõbralik kaval ehk kiisulik naeratus suul. Siis ärkasin ülesse.
Ja selliseid situatsioone on ka varem juhtunud, et keegi tegelane mu unenäos vaatab tungivalt mulle silma (teadvusesse) ja sellega unenägu lõppebki.
09.10.2011
See oli taaskord huvitav unenägu, mis ilmnes vastu hommikut. Nimelt olime mina ja James reisimas. Me olime USA-s ja vaatasime sealset Versaille lossi, mis pidavat olema Pariisis asuva Versaille koopia. Mina olin selle koopia suhtes skeptiline. Aga lossi tegi põnevaks fakt, et lossi kõrval asusid ka külalistemajad, mis olevat postmodernismi parimad näited maailmas. Arhitektuuriliselt olid need külalistemajad suhteliselt lihtsad. Mäletan kolme vormi, mida oli rõhutatud: ruut, kolmnurk ja ring. Lihtne. Jamesile see meeldis, ta tegi fotokaga ka pilte. Siinses episoodis olid värvid pigem külmapoolsed, sinakad ja rohekad.
Peale seda episoodi suundusin(me) hoopis Hispaaniasse Zaragoza linna. Wow! Ja see linn oli väga ilus. Saabusin sinna arvatavasti nö minevikku. Seal keskväljakul oli üks suur plats purskkaevu päralt, mis purskas vett tsükliliselt joana nurga alt maa seest välja. Üks poiss mängis seal purskkaevu juures. See vaatepilt rõõmustas mind. Zaragozas olek oli väga päikseline, kollane, värviline. Pisut nagu multifilmis. Majad olid hästi lõbusad ja värvikirevad. Palju oli avalikku ruumi. Oma teadvuses meenutas see mulle pisut Varssavi vanalinna, aga mitte päris. Zaragoza oli avaram. See oli väga ilus külastus. Kõndisin lihtsalt mööda vanalinna tänavaid ringi.
Järgmine unenäo episood oli juba segasem... mäletan ka seda, aga kirja ei viisti panna. See oli seotud reisimisega, mingisuguse hotelliga jne.
Kui ülesse äraksin olin väga huvitatud teada saama, kus ja milline Zaragoza on. Wow! See on tõesti üks väga ilus linn huvitava ajalooga.
Ja teine huvitav googeldamise fakt oli, et tegelikkuses eksisteeribki Versaille loss USA-s Kentucky osariigis. See on Versaille loss küll vaid nime poolest.
Info: Originally known as Martin Castle, and also referred to as Castle Post. Beginning with its construction in 1968 (rather than the 1670s). After visiting Europe, Rex and Caroline Bogaert Martin were inspired to build their own castle. In 1975 — with the castle still unfinished — Rex and Caroline divorced. The castle sat abandoned until Rex Martin’s death in 2003. A few months later, the property was sold to Miami property tax lawyer. He immediately began construction on the castle before a fire destroyed most of the main building in 2004. In 2005, he decided to rebuild it as a luxury bed-and-breakfast and it opened to the public in 2008.
Vot sulle postmodernismi ja unenägusid. Mis on siis reaalsus?
-------------------------------------------------------------
Minu unenäod muutusid juba eelnevalt Austraaliasse tulekut väga põnevateks. Ja just unenäost sain ka vihje Austraaliasse tuleku kohta. See oli üks väga põnev unenägu, mis lõppes sellega, et Kaja (kes on ka Austraalias ja kellel see plaan enne mind oli) võttis mult käest kinni ja koos kõndisime me uuede suunda.
Vahepeal on mul väga palju põnevaid, seikluslikke, tähenduslikke unenägusid olnud, aga nüüd alustan nende jäädvustamisega. Loomulikult ei jäädvusta ma kõike - kirjutan ülesse kõige meeldejäävamad seigad.
Alustan:
04.10.2011
Täna oli väga raske öö, mõte oli erk päevasündmustest, sestap oli keeruline uinuda. Ärkasin mitmeid kordi öö jooksul ka ülesse. Eredalt jäi meelde järgmine seik ühest unenäost. Nimelt lamasin ma oma Tartu kodu voodis, väljas oli pime, ümbrus oli tume. Ka meelelaad ja olu oli tume ning sünge. Ma justkui vaevlesin iseenda mõtetes kui korraga hakkasid öö tumedusest minu suunas aknast sisse lendama suur parv liblikaid, kellest igaüks oli inimese peopesa suurune. Nad lendasid minu lamava keha kohale plaksutades, lehvitades oma tiibu. Korraga saabus minu teadvusesse sõnum, et pahad vaimud on minu poole teel, et nad on saadetud mind otsima. Kuid liblikad saabusid pahasid vaime eksitama, sest nemad valdasid infot pahade vaimude tuleku kohta. Liblikate tiivalöökide vibratsioon minu keha kohal tekitas positiivse lainetuse, mis jättis minu keha asukoha pahadele vaimudele märkamatuks. Liblikad tulid mind abistama, et pahad vaimud minu kehani ei jõuaks. Ühel hetkel liblikad kadusid, vaid üks suurte tiibadega liblikas jäi veel minu kohale lendlema, püüdsin teda ka puudutada oma käega - liblikas oli tõepoolest enam kui peopesa suurune. See oli väga tervendav kogemus. Hommikul oli eelmise päeva ja ka öö raskus kadunud.
03.10.2011
See unenägu ilmnes vastu hommikut. Ja jättis minusse teatud ootuse kogu päevaks. Ja need ootused osutusid ka reaalsuseks. Nimelt unenägude tähendused, milled ma ülesse otsisin.
Unenäos jalutasin Mustla alevikus, kui korraga möödus minust üks peremees oma majaga, ta tassis oma vana maja uude kohta. Mu peast käis läbi mõte, et arvatavasti on see majaliigutamise lugu Mustlas suursündmuseks. Et midagi toimub. Siis kõndisin mingil tänaval edasi ja astusin ühte aeda, milles oli suur sügisene õunapuu. Aed oli rohtus. Aeg oli tõepoolest sügisene, arvatavasti oli õhtu. Olin väga huvitatud sellest õunapuust, mille lehed olid juba kollakad. Puu oli küpseid õunu täis, ka need oli kollakad. Õunapuu võis olla kuldrenett või siis klaari ja kuldreneti ristsugutis. Asusin õunapuu juures ringi käima, kui korraga märkasin õunapuu all siili, kes ka otsis maha kukkunud õunu. Ma olin esiti imestunud siili kohtamisest (pole varem siili unes näinud). Püüdsin siilile mitte peale astuda. Kogu seda tegevust justkui juhatas või vaatas pealt Rõngu vanaema toetav vaim.
September 2011
See on üks imelik unenägu, mille sarnast pole ma varem kogenud. Nimelt kogesin ma õudusunenägu, aga see unenägu oli mõeldud õudne olemaks James'i jaoks. Unenäo tegelasteks olimegi mina ja James. Me mõlemad magasime. Aga mina soovisin oma unenäos testida, kas ma saan Jamesi tähelepanu endale suunata selliselt, et ta mind ülesse ärataks. Mu unenäo mina hakkas teesklema, et näeb õudusunenägu. Näitlesin, et olen tohutu painaja küüsis, samal ajal ise vaikselt oodates, et millal James mind ülesse aratab. Et kas ta hoolib minust või mitte. Kuna James ei reageerinud unenäos, siis hakkasin veel raskemalt hingama, et teeselda oma unenäos tõelise õuduka kogemist. Korraga äratas James mind õrnalt raputades ülesse, lausudes: "Jan, sa näed õudusunenägu." - kuid see juhtus päriselus ja keset ööd. Oma kehaga ma tõepoolest kogesin õudukat, aga unenäos lihtsalt näitlesin seda. Seega minu unenäo näitemäng mõjus päriselu James'le. See oli väga kummaline kogemus, sest kui James mind ülesse äratas, valmistas see mulle pigem nalja kui ülesse ärkamis raskest õudukast.
Eelneval või siis järgneval ööl oli huvitav kogemus päriselus kuulatud muusika ja magama jäämise vahel. Nimelt kuulasin päeval IPod'st Animal Collective't. Ja õhtul, kui soovisin magama jääda ning sulgesin silmad, hakkas mu aju kogu päeva jooksul kuulatud muusikat mulle valjult ette mängima. No see oli ikka väga häiriv. Järgnevatel päevadel loobusin IPod'st. Liiga palju valjut informatsiooni ajule seedimiseks. Taaskord väga imelik kogemus.
1 comment:
interesting that you blogged about the castle in versailles. thats very close to the house in which i grew up.
Post a Comment