Thursday, January 29, 2009

Apokalüpsis on siin

Puudel kõrbevad lehed
kui päike kiiritab neid 40-kraadises kuumuses
ning UVA ning UVB kiired tungivad osooniaugust
otse rohelisse loodusesse
külvates nähtamatut hävingut
Alles jäävad kuivanud rootsud
ilma värvideta sügisene kaduvik
Loodus hoiab inimesi kodudes kinni
et nad ei saaks rohkem kahju teha
Nõrganärvilistel ja hulljulgetel keeb aju üle
kui nad trotsivad loodust üritades olla asjalikud
Inimesed, minge mineva siit linnast
Loodus karjub meile kuuldamatus sagedusel, kas märkate
Ei lähe kaua aega kui tuleb üks hull ja süütab tiku
Siis põleme ja kõrbeme kõik ära
On üks suur lõpp ja kõrbe algus

Anna Karenina

Ma olen tunnetes nii nõrk
Kadestan kõiki inimesi, kes suudavad olla tugevad
Nad on nii tugevad
Mina ei suuda
Mina viskun rongi alla ja annan alla
Olen rumal nagu ahvipärdik
Ma ei õpi kunagi midagi
ikka jälle ja jälle kordan oma vigu
kuigi võiks tugev olla ja õppida
õppida tugevatelt
Olen loll nagu ahvipärdik
sestap ma hüppangi ühe juurest teise juurde
Tunded juhivad mind
Oleks rongitee mu lähedal
ma viskuks rööbastele ja jääks ootama rongi
Anna Karenina istub mu hinges

Friday, January 23, 2009

Igatsedes lilli

Ma igatsen maale, maatööle
Ma soovin rasket maatööd
Ma soovin lillefarmi
Soovin nuusutada lilli
et töö seal mu kondid murraks
et iga päeva lõpp oleks õnnistus
et ometi saab puhkama
et tööst väsinud keha kalli unega kosutada
Et unedes saaks näha lillilillillilli
Seda rasket päevatööd

Friday, January 16, 2009

Linn sa kaid mulle narvidele

Linn sa kaid mulle narvidele
Su tipptunnid
Su kosmopoliitsus
Su moodsus Su uudsus

Jah see koik on vaga tore
Su wifiga kohvikud
Su latte'd ja muffinid
Aga sa kaid mulle narvidele
Sa pole loodus
Sa pole korged maed
Sa pole kauged vaated
Sa pole soolane meri ja magedad jarved
Seda koike sa pole
ja selleks koigeks sa ei saa

Selleparast sa kaidki mulle narvidele
Sa kulutad liiga palju aega
Lammuta end laiali
tagasi loodusesse
lihtsama elu poole

Linn sinus on raske onne leida
Valikuvabadust on sinus nii palju
Looduses on vabadus

Mount Wellingtoni jalamil

Mount Wellingtonil
Seal ma soovisin Sind suudelda
siis kui me olime joudmas peaaegu tippu
et tippu polnud veel naha
kui ma tousin tippu Su seljataga
ja taevalaotus oli meie taga
ja ookean ja maalaotus oli me taga
ning ette me veel ei nainud
ei osanud naha

Aga laks teisiti

Me ei suudelnud
Sa ei teadnudki et ma seda tahtsin
Aga ma tahtsin Su huuli
Siis ma oleksin vallutanud Mount Wellingtoni
Suudeldes Sind koige korgemal tipus

Saatus pooras meile teise lehekulje
ja Mount Wellington kutsus meid taaskord
Seekord Sa juba teadsid
et ma soovisin Sind tol korral suudelda
Meie vahel olid saladused kadunud

Mount Wellingtoni jalamil taiskuu kumas
kaminalokke valguses kallasid Sa mulle veini kurku
Jaaa, ja kuu valgustas meid
Kuu nagi koike
tema oli ainuke tunnistaja
Soe pohjatuul ehk taipas ka midagi
kui me saime teineteisele vaga lahedale
Sina nagid mind
Mina nagin Sind
Kuu nagi meid

Mount Wellington korgus meie kohal
Oo tumeduses
Hommiku valguses
Ma armastasin Sind
Ja igatsen Sind
Su lammatavat haaret
Karedaid kasi
Su armastust

Ma kardan et me ei kohtu enam
Sul on Su elu
Minul olid Sina
Lahkudes Sa laususid Tsau
Ma ei oelnud Sulle midagi
teesklesin magajat

Aga ma vallutasin Mount Wellingtoni koige korgema tipu

Sunday, January 4, 2009

VAHEAEG

Viiulimangija pakib oma noodilehed kokku
syytab tiku
ohkab ja viskab poogna nurka
Uus orkester ootab ja seal on just yks koht vaba
See on saatus

Pingutus on olnud asjaette
inimesed on saalist lahkunud