Onnelik, ELUS, Melbourne's!

Minu arm, Melbourne: trammid, jalgratturid ja aeg...

Hei, ma siin motlen, et kuidas on voimalik, et pisikesed, suured muutused elus voivad juhatada suurema onnetundeni. Ma olen taaskord onnelik. Nadal tagasi oli onnelavi ikka vaga madal, kuid see laupaev tootades pagariaris ja vorpides karpe, tundsin ma, kui onnelik ma olen - taas. Ma olen onnelikuna syndinud!

Ja tana samuti. Graafiku jargselt pidi olema mu viimane toopaev Wildreness Society heaks, laksin sinna kohale, loobusin toopaevast ja andsin tagasi kogu neile kuuluva vara. See etapp on labitud!

Joshua kirjutas koigile kirja, kus seisis: "This week we fare well Jan, whose stay with us has been short but sweet.". Kas pole armas?

Ja mu uus elukoht, voi elusituatsioon - meil on nyyd kaks kodu. Yks linna sydames Carltonis ja teine rahulikus Abbotsfrodis. Milline rikkus!

Taaskord avastasin, et mulle ikka vaga meeldib Melbourne. Miks? Sets see linn hoolib inimesest, mitte autost! Sydney's olles panin tahele, kui kiirelt seal jalakaijate valgusfoor vahetub roheliselt punasele, yle tee peab jooksma, sest muidu jaad auto alla. Kuid siin, Melbourne's, olles teise tanava otsas ja nahes foori tule muutust roheliseks, void jatkata rahulikult jalutamist ja olla kindel, et jouad ikkagi yle tee ja seda ilma kiirustamata. Ka mu klassiode Kart, kes kais Austraalias kylas, todes, et Melbourne on vaga chill ja relax, et inimesed vedelevad koikjal. Inimestel on aega.

Oh jah, ja loodan, et uus, parem tooperspektiiv hakkab ka koitma. Seekord The Social Research Centre'i heaks. Poidlad pihku!

Sygist on juba ohus ja see on meeldiv! Karsked varsked hommikud, soojad parastlouad, monusad jahedad ood...