Joy of Life!

Eile ytles James mulle, et minust kiirgub nii palju negatiivsust viimasel ajal. See on tosi, sest isegi mu keha manifesteerib mulle kylmavilli ja vistrikke, viimased pole mind ammu enam kylastanud.

Aga... Tana alsutasin muutustega, sest room mu elus oli toesti oma teed lainud ja see on vaga kurb.

Tana eemaldasin (tegin algust) yhe suure AGA. Andsin teada, et loobun oma toost Wilderness Societys, sest see pohjustas vaga palju tigedust ja viha minus. Lolli rahvamassiga voitlemine pole minu rida ja kui see mind ikka valjaspool tood vihasena hoiab, siis pole asi hea.

Tana oli meil Serenega lounapausi ajal tosinie sydamest sydamesse vestlus, kus molemad todesime, et see too meid hoopis kurnab, vihastab ja vasitab. Et room on kadunud ja see on kandunud me eraelusse samuti. Otsustasime molemad, et see pole meile. Mina andsin juba tana teada sellest. Peale lounapausi laksin hoopis ujuma. Tore oli:)

Kurb ka, sest loodus vajab abilisi, kuid kui see su enda maha niidab, siis mis abi see ikka on.

Eile kolisin enda uude majja, uude tuppa. See on hea, James otsis sinna juba ka voodi ja kaks toalille. Ma tundsin, et olen nii palju siin kolinud, et ei suuda enam vaimustuda, roomustada. Aga koik see on seotud, sest eile olin ma lihtsalt maas omadega. Maja on toesti ilus ja ruum ok. See on endine pangamaja, seal on ilusad nikerdustega baroksed trepid. Ja elan nyyd taiesti Melbourne sydame lahedal. Mulle sobib korterielu enam kui maja valdamine. See muutus on hea.

Tunnen, et suudan ka suhtesse rohkem energiat ja armastust panustada. Room on tagasi. Ja nii lihtsalt. Lihtsalt eemaldasin koik, mis ei sobinud, tootanud minu olemusega.

Tana tuli hoopis kunst minu juurde tagasi. Kylastasin galeriid ja seal hakkas yks naine minuga raakima, raakisime 20 minutit kunstist, siis leidsin yhe raamatu kaasaaegsest kunstist austraalias. No tore ju! See roomustas mind.

Joy of Life!