Austraalia ja Eesti

Austraalia ja Eesti

Mida ma teen siin?

Tana ma tousin ylesse ja motlesin, et sooviks argata eesti kevades. Et kogu Austraalia periood oleks seljataga. Et hingaks eesti kevadises hommikus sygavalt sisse ja motleks, oh, ometigi on see koik labi.

Samas tean, et mul on siin olnud elu parimad ajad... mis jatkuvad, aga... Ei saa midagi halba oelda ka eelnevate perioodide kohta. Tartu periood, Viljandi periood, Voru periood, Rakvere periood, Tallinna periood - koik nad on olnud erinevad. Nyyd on Melbourne'i periood...

Aga tunnen, et ei viitsi enam niisama lulli lyya...

Olen kolmel ool jargemooda nainud unes, et olen tagasi koolis. 1. ool olin ehk opetaja, 2. ool olin lopetajate hulgas, aga kui koik teised said bakalaurusekraadi, siis mina ainukesena ka magistrikraadi, 3. ool olin vaatleja, klassis toimus tantsutund, tunni loppedes soovisin taaskord ruumikohal lennata. Tousin ohku ja asusingi ruumis lendlema, ujuma. Hiljem asus tantsuopetaja minuga vestlema, ytles, et olekisn pidanud tunnist osa votma.

Melbourne on muutunud koduseks, linn on muutunud vaiksemaks. Kuigi eile avastasin uue koha, vana Lihaturu, mis oli pooratud kultuurikeskuseks. See oli ilus hoone. Kaisime seal vaatamas tsirkuseetendust. See oli vaga naljakas! Loo moraal oli "rohelist" eluviisi toetav.

Ja eelnevalt oleme kainud pea igaohtuselt kinos, kuna meil ju tasuta paasmed Melbourne Queer Film Festivalile.

Oleme asunud Jamesiga proovima ka uusi soogikohti. Meil on molemil tydimus rutiinist ja samadest vanadest juba jarele proovitud kohtadest... Kuigi on kohti, mis vaarivad kylastamist ikka ja jalle.

Ma pole kindel veel, millisel moel ma siin jatkan. Voimaluste paljusus ajab pea sassi. Ehk on parim voimalus siiski PhD, mis mu motetesse ikka ja jalle tagasi tuleb. Kuid seekord oleks skeem labi Eesti Vabariigi toetuse, mis tahendaks naasmist vahemalt kolmeks aastaks peale opingute lopetamist eestisse. Mis polekski nii vaga paha. Ja oma olemuselt avaks PhD ukse maailma ylikoolidesse kylalisoppejouks. Saaks reisida, elada ja puhata:) Asjajamine tahendaks naasemist lyhemaks perioodiks ka eestisse. Mis oleks tore. Tegelikult saab ju koike teha.

Tegelikult saab ju tegelikkuses elada erinevaid elusid yhe antud elu jooksul.

Tahaks kuulda eesti kevadlinde.

Tahaks kylastada Rongut, tahaks elada seal kuu... ja kirjutada, luua...

Tahaks minna taaskord ylikooli.

Ja kysimus polegi tegelikult Austraalias voi Eestis, lihtsalt maailm on ymmargune ja ma ei noustu oma elu elama ainult Austraaliale voi ainult Eestile.

Ja Austraalias olen ma aru saanud, lahti lainud, avardunud, et toepoolest ei pea oma elu elama yheplaaniliselt... Et olen see ja rohkem mitte midagi muud, ma tunnen, et ma olen koike ja see on minu rikkus.

Mul on ka nyyd uus juukseloikus, ise loikasin! Kui inimene loikab oma juukseid, siis soovib ta tegelikkuses mingit muutust. Voi lihtsalt ilusam valja naha:)

Aga... ylikooli asja hakkan taasajama peale naituse loppu. See asi tuleb enne ara ajada.

Mina kui kunstnik.

See on paris ponev teema... Ja kuidas aeg lendab maalides... Voi tegelikult aega ei olegi, lihtsalt sina oled. Ja su loovus. Nii huvitav, kuidas monikord, kui jaan janni oma teosega, saabub lahendus justkui taevast... Voi ilmutusena louendile.

Jah, ja vaatsin saadet yhest kuulsast skulptorist, kes saabus siia Euroopast ning kel labiloomiseks Austraalias kulus 20 aastat. 20 aastat! 20 aastat...

Tuletan endale meelde, et kannatlikkus on voorus. Tuimus ei ole voorus!

Duell Austraalia - Eesti jatkub minu sygavustes, aga see pole Austraalia vs Eesti...

Ps! Nostalgiale pole motet palju aega kulutada, Elu on nyyd ja praegu. Siin, Austraalias.