C'est la vie!

Such is life! Selline on elu!

Olime yle pika-pika aja nadalavahetusel kodused. Uskumatu! Ok. Pyhapaeva ohtu oli erand, muutusime tagasi sotsiaalseteks.

Kaisime syndmusel, kus gei-paar oli korraldanud toetusohtu enda kohtuprotsessi tarvis. Nimelt valmistusid nad saama vanemateks, lapski eostatud yhe lesbi-paari abiga. Kui laps sai eostatud, vottis lesbi-paar oiguse lapsele yle ja jattis gei-paari pika ninaga, kuigi kokkulepe oli midagi muud. Vot siuke lapsetegu!

Hiljem kaisime sopradel kylas, soime-joime ja vaatasime Laulvat Revolutsiooni. Oh seda eesti ajalugu. Kui valismaalastega seda filmi vaadata, saab 100% kindel olla, et nad teevad kommentaari kohas, kus yks vene mutike kobiseb: "Eestlased on silma all nii naeratavad, aga nii kui selja keerad, loovad nad sulle noa selga!", peale seda vaatavad sind valismaalsed ja kommenteerivad, et nyyd nad siis teavad jne...

Lugesin hiljuti yhte artiklit, milles avaldati arvamust, et Melbourne's peaks olema malestusmark koigile hukatud, piinatud aborigeenidele, sest nende suhtes pandi ju ka siin valgete inglaste poolt toime genotsiid. Aga seda malestusmarki ei taheta, sest inglased on ju nii viisakad ja naeratavad, nemad ju kyll midagi kurja pole toime pannud.

Yleyldse olen tahele pannud, et euroopa taustaga inimesed on nii moistusparased, nad pyyavad koike labi moistuse seletada, aru saada... et neil puudub kontakt loodusega, koiksusega.

Muidu kulgeb elu rahulikult: natuke tootamist, naituseavamisi, kino, ohtusooke, pidusid. C'est la vie!