Tana tousin hommikul vara yles, ja taaskord tundsin, et pagariari tookliima on lihtsalt tappev ja palk niru. See on kui orjus, millest ei saa lahti. Tundsin, et mul tuleb sellest kohast lahti saada, kuidagi pogeneda...
Tousin vara yles, et minna 2.-le proovipaevale Nashi (koha omanik siiski austraallane mitte venelane) kohvikusse. Tegin proovipaeva kenasti ara ja siis ootasin omanikku, kes ilmus valja 1.5 h kokkulepitust hiljem. Motlesin just, et AITAB! - mul on sellest ootamisest korini, et sirvin veel viimase ajakirja labi ja lahkun ja just siis ilmus ylemus lopuks valja. Vabandas ja puha ja lausus, et mu proovipaevad on kulgenud edukalt ning ta soovib mulle pakkuda tookohta oma uues kolmapaeval avatavas kohvikus. Wow! Ma olin taiesti veendunud, et sealt ei tule midagi head... aga... sel korral tasus taaskord kannatlikkus ara. Ma saan lopuks ometi hyljata oma 10-tunni pikkused nadalavahetuse toopaevad ja naasta normaalsesse rytmi, et alsutada hommikul ja lopetada pool neli voi neli voi kolm paeval ja seda esmaspaevast reedeni koos hea palgaga.
Viivane kogemus pagariariga oli taaskord lihtsalt nii negatiivne. Motlesin, et ei taha sellest isegi kirjutada. Loppes koik sellega, et yhel hetkel laususin managerile, et kas Temaga on koik korras? Kuna ta terve hommikupooliku lihtsalt kamandas inimesi ringi. Tee seda, ara tee seda, nyyd tee seda. Yks tootaja tuli mu juurde ja ytles, et ta ei saa enam aru, mis toimub. See on seal yks korruptisooni pesa. Ja see koht on naide sellest, et sitaga harjub ara. Lihtsalt kohutav.
Peale jamamist manageriga kargasid pyhapaeval veel ka kliendid mulle kaela. Kogu juhtum oli lihtsalt naeruvaarne. Teenindasin kliente yksi. Yks klient soovis kohvi, aga meil polnud puhtaid latte-klaase, mis tottu suundusin taha, et tuua must klaas ja see pesta ja valmistada kohvi. Aga teised kliendid ju ootasid... ja vahepeal saabusid leti taha kolm india tydrukut, kes tootavad pagaritena ja kes valmistasid endale lounaks voileibu. Tegin kohvi ja paar kliente kargas mulle selja tagant kallale, vaga valjult ja kurjalt: "Oleme siin juba pikka aega oodanud ja keegi meid ei teeninda! Misk keegi meid ei teeninda, seal on kolm tydrukut ja keegi meid ei teeninda! Ja sina lahed konnid minema ja tuled tagasi ja teed kohvi. See jatab vaga halva mulje sellest kohast!".
Aga mul oli jumala suva selleks ajaks juba koigest, sest mu paariline oli lainud lounapausile, kuna kell oli 12.00 ja ta alustas paeva 6.30! Ja ka mina polnud veel hommikust soonud, kuigi 2x proovisin, aga manageri uued kasud ei laskud. Siis vastasin, poordudes elegantselt ymber, naidates, et valmistan kohvi: "Ma tootan siin praegu yksi. Need tydrukud ei teeninda kliente, kuna nad tootavad taga. Kas soovite, et kutsun ylemuse, et saaksite talle kurta koike seda, mis teile selle koha puhul ei meeldi, sest ka mina arvan, et siin on paljud asjad valesti, aga ma ka ainult tootan siin. Ja kui te veel kuuleksite, millist palka siin makstakse, siis te ei imestaks." Sellesk ajaks olin ma kohvi valmis saanud, viies seda lauda, lisasin:"See siin on meie Austraalia unelm.". Nad olid vait. Tulin tagasi ja laususin:"Kuidas ma saan teid aidata?". Olles nad teenindanud, andsin neile koha visiitkaardi soovitisega kindlasti helistada kontorisse ja oma mure ara kurta. Visiitkaart voeti vastu kobisedes, et see koik jatab kohast vaga halva mulje. Who cares? Not me, anymore.
Ja te ei usu, kui julmalt voivad austraallased korri karata. See on hoopis teine tase. Huvitav oli veel see, et paar tundi tagasi just paarilisega, kes on soomlanna, arutasime, et inimesed voivad siin olla vaga juhmilt jamedad. Et vanas heas euroopas sellist kaitumist ei ole. See kaitumine on a la selline, ma ryndan sind ja kui sa mind ei rynda, siis ma voidan. Kui sa ryndad mind ka, siis tugevam voidab. Tundlikkust, pehmust ja labiraakimist jaab vajaka. Valitseb haamriga pahe suhtumine. Mulle pakub see eriti seetottu huvi, et muidu ollakse siin nii sobralikud ja how-are-you-viiskas-naeratavad.
SEE EI KEHTI KOIKIDE KOHTA, erandid kinnitavad reeglit.
JA MINA EI PEA SEAL ENAM TOOTAMA! OEH!!! Pean kyynla kusagil syytama.
Ps! eile ohtul parandsin oma jalgratta ara, Melbourne on loodud jalgrattaga soitmiseks:)
Ps!! eile ohtul saime valmis ka naituse plakati. :)
Ps!!! tunne on, et mingit suuremat sorti transformatsioon leiab mu elus praegu aset. Voib-olla ei moista ma veel koike, miks ja milleks ja kuidas ja kuhu... Jalgime.
No comments:
Post a Comment