Nagin tana unes, et intervjueerisin oma ema. Kysisin ema kaest, et kas ta oli kommunist, kas ta uskus kommunistlikesse vaartustesse. Esialgu vastas ta ei, aga tema suunurgas oli naeratus. Pisut hiljem kysisin temalt sama kysimuse uuesti ja siis ta vastas juba julgemalt, et jah, ta oli kommunist.
Selline unenagu. Hetk hiljem helises telefon, kell 7.52. Mind kutsuti toole kella yheksaks (graafiku jargselt alustanuks 10.00). Asusin vahepeal toole Lux Foundry's (jarjekordne ettekandja ametipost). Aga kuna ma oobisin tana Abbotsfordis, mitte Brunswickis, siis pidin ytlema, et paraku ei joua, olen mujal. Siis sai James mu peale pahaseks ja hakkas ajama, et ma ju jouaksin, et peaksin lihtsalt voodist valja kargama, dushi alla minema ja rattaga toole kihutama. Ma laksin jumala tigedaks. Kurat, mulle helistatakse ja aratatakse yles, ma ei tea, mis kellgi on ja oeldakse, tule toole. NU PAGADI!
Anyway... ei lainud yldse toole, sest mulle ei meeldinud see uus koht. Maksid kyll paremat palka, aga pakkusid lyhemat toopaeva, ei pakkunud syya ega juua. Ja see oli igavene yuppie koht, nii nagu nimigi ytleb - Lux Foundry. My ass!
Ega ma seal kaua toodanudki - lihtsalt intervjuul ja proovipaeval kaisin, kuid mu tunne ytles juba intervjuu ajal, et tegelikult pole see minu koht. No kui ma ei tunne end hasti kusagil, siis miks ma pean seal kannatama. Isegi mitte raha nimel.
Haid uudiseid on ka. Vahepeal kandideerisin tootama Wilderness Society'sse. Kaisin intervjuul ja jargmine nadal on treeningud ja proovipaev! Wilderness Society tegeleb keskkonnaga, metsade, jogede, kliima heaks, et kapitalistlikud "ettevotjad" kogu maad ettevotluse teenistusse ei pooraks vaid loomadele, lindudele, kaladele, taimedele ka ruumi jataks.
Vot Nii!
No comments:
Post a Comment