Punased silmad ja Deja Vu...

Deja Vu...

Eile tuli James koos Chris'iga koju. Meie yhine vaba paev kujunes sedasi, et veetsime enamuse ajast toimetades omi asju. Aga jah, mind nahes kysis Chris, miks mu silmad punased on. Kuna olin paeval basseini aares vedelenud, siis pakkusin, et kloorivesi on silmad punetama pannud. Hiljem kysis sedasama James ja oli pisut mures mu silmade parast. Seekord laksin peegli ette asja uurima. Jep, mu molema silma ymber oli punane laik nagu panda karul. Nyyd sain asjale pihta. Ma peesitasin ju paikese kaes ja ainuke piirkond, kuhu ma paikesekreemi ei maarinud olid silmaalused ja -laud. Mu silmade ymbrus oli taiesti polenud. Seekord ei kasutanud silmade kaitseks ka paikeseprille. Ohtul maarisin koduaija aaloet silmadele. Tana on pisut parem.

Tool pakuti mu punetavate silmaymbruste kohta jargnevaid lahendusi:

1. tugev pohmell

2. olen peksa saanud

3. olen palju nutnud

Paikesepoletust ei osanud keegi pakkuda, tundus liiga absurdne.

Austraalias olles olen kogenud vaga palju deja vu-sid. Ka eile, kui vedelesime Jamesiga voodis ja vaatasime lapakast John Safran showd (see on vaga naljaks!), tundus koik juba varem kogetuna, nahtuna. Motlesin, kas oleme varasemalt sellises situatsioonis olnud, aga ei. Me pole koos voodis olles lapakast filmi vaadanud.

Tana laksin toole ja seades valikohviku piirdeid paika teadsin oma vaimusilmas, et yks kindel piire kukub tana toopaeva jooksul yhel hetkel ymber. Ma teadsin milline piire peaks kukkuma, sest olin seda juba eelnevalt kogenud. Kui votsin endale hommikusoogi pausi, istudes akna all ja vaadates aknast valja, kukkuski see piire ymber. See oli taielik ja vaga tugev deja vu. Voib-olla see polnud deja vu, voib-olla nagin ma lihtsalt ette...