Unenaos saabus me ouele Ossukylas tuleviku helikopter ja tahtsad mehed astusid valja (justkui soda oleks kainud). Mehed tulid automaatidega me elutuppa. Naljakas oli see, et toas mangisid Marleen ja Markus (ehk?) vanaaegsete pyssidega. Ma ise olin narviline. Mehed tulid tuppa ja teatasid, et nad otsivad taga yhte pogenikku. Koik asusid pogenikku ouest taga ostima... Tadi, ema, ode - kogu perekond ja ka tahtsad mehed pyssidega. Mina vaatasin seda koike koduukselt. Olukord oli pinev, kuid lopuks pyydis tadi pogeniku kinni. Pogenikuks osutus lastekodu laps. Aga... ta oli vard. Ja tegelikult mulle tundus, et tegemist pole lapsega vaid vardjaga, kes naeb laps valja, kuid pariselt on juba vana inimene. Ametnikel oli hea meel, et see vard ametlikult yles leiti. Tahtis auto soitis me maja ette (numbrimark oli varjutatud) ja mehed autost teatasid, et see vard on nyyd meie mure, sest nemad on ta yles leidnud, seaduse ees on koik korras. Ma sain nii tigedaks sellise suhtumise peale, et votsin selle vardtegelase ja virutasin ametnike poole teele. Vard kukkus kividele. Siis laksin ma elutuppa tagasi. Ametnikud kadusid, aga mind hairis teadmine, et see vard on ikka veel vaba ja ma tunnetasin, et sel vardil on kurjad plaanid, samas hairis mind ka ametnike suhtumine. Ma polnud kindel, kas kividele kukkumine ta tappis voi ehk ametnikud votsid ta kaasa voi jatsid hoopis vabadusse. Elutuba muutus kohvikuks (tookohaks, kus ma hetkel tootan) ja mul oli kaks klienti, kes olid esitanud tellimused. Mul oli aga nii kiire ja nii palju segajaid, et ma ei saanud kuidagi tellimuste taitmisega hakkama. Yks klient oli noormees, Alain (prantslane, kellega tutvusin kohvikus istudes ja kellega oli tore vestelda, kuid kes kunagi ei lasknud end posele suudelda, selmet ulatas kae tervituseks - see hairis mind tema puhul, sest olen nii harjunud posele suudlema ning seda ilma igasuguse seksuaalse alatooniga), teine klient oli yks naine, kes kylstab me kohvikut (kylastas ka tana ja ta ei saanud oma tavaparast voileiba, kuna olin yksi tool ja polnud joudnud voilevabaari veel avada). Ma ei saanudki nende tellimustega hakkama, sest ma olin yksi tool ja koguaeg tuli midagi muud ja tahtsamat vahele. Igaljuhul jargmisel hetkel oli saabunud oo ja koik magasid. Minu ode ja ema olid jatnud klaasuksed lahti, mille vahelt lehvisid ootuule kaes kardinad, ning mina kartsin, et see vard tuleb veel tagasi ja labi lahtise ukse on tal vaga kerge midagi oudset korda saata. Ma olin enda peale nii tige, et ma seda vardjat ara ei tapnud. Kujutasin, endale unenaos ette, et havitasin selle vardja, visates ta sillalt kuristikku, mida katsid altpoolt korgpingeliinid ning millesse see laps-vanainimene-vard koigepealt takerdunuks. Aga ma ei teinud seda, sest see vard kadus teadmatusse. Yhel hetkel jalutasin tigedalt koduteel ja ode tuli mulle vast ja palus taevasse vaadata. Taevas olid igasugu erineva kujuga UFOlaevad, mis liikusid ootaevas tahtede vahel ringi. Vahepeal need laevad olidki justkui liikuvad tahtkujud. Kondisin koju ja tundsin, et tegelikult see vard pole yldse nii oluline... See vard tegelikkuses on nii vaike ja tahtsusetu vorreldes kosmosega.
Ok. Laksin toole ja motlesin, et oli ikka yks imelik unenagu. Tool oli justkui koik alguses korras, koik kulges tavaparaselt. Kuigi, seekord ei aidanud mind koogipoisid ega koristaja (tavaliselt nad aitavad pyhapaeval), olin toodega yksi. Yhel hetkel avastasin, et meil pole klaaspindade puhastamise vahendit. Otsisin ja mitte kusagil pole. Ja keegi midagi ei tea ka. Asusin pindu puhastama seebiveega. Seda nagi manager, kes palus mul mitte seda teha ja klaaspindadepuhastamise vahendit kasutada. Ytlesin talle, et meil pole seda. Ta vaatas oma pilguga ka ning samuti ei leidnud. Siis palus ta mul poodi minna ja see osta, andis rahagi, siis motles ymber, vottsi raha ja toi mulle selle vahendi. Ok, aga koik see jamamine tekitas ajalise nihke. Siis hakaksid juba kliendid tulema, keda ka manager pidi teenindama, lisaks pidi ka ta pindu puhastama, sest mul olid muud tegemised. Lopuks tuli yks klient, kes ostis 3.50 maksva saiakese ja ulatas 50 dollarise. Avasin kassa ja meil polnud piisvalt vahetusraha. Manager oli seal juures. Tekkis mone sekundiline mottepaus. Siis kysis manager mu kaest, nahes, et hoian 50 dollarist rahatahte, kas soovin vahetusraha. Vastasin jah, ta laks oma kabinetist seda tooma. Vahepeal aga andis klient mulle tapse raha, sest ta nagi situatsiooni ja seda, et meil puudus kassas vahetusraha. Manager tuli tagasi, pani raha kassasse ja lausus mulle: "Teinekord, kui raha pole, siis ara seisa seal nagu idioot". Ma ei saanud tapselt aru, mida ta ytles, aju justkui ei regeerinud sellisele lollusele. Palusin korrata. Manager tuli tigedalt minu juurde ja lausus valjul haalel selle sama lause kliendi ja teiste tootajate kuuldes. Aga nagu koer kylale nii kyla koerale. Ma karjusin talle vastu, et teinekord garanteerigu, et vahetusraha on olemas ja, et tema teenindas kliente enne mind, nahes selliselt samuti kassa seisu (ja varem pole kunagi mingit jama olnud vahetusraha puudumisel, me lihtsalt jatame kliendi ootele ja toome selle). Yhesonaga sellega sai pinge ohku kruvitud. Ahjaa, kusjuures manager ise tuli tana veel toole tunni ajase hilinemisega.
Motlesin, et kuidas ma edasiselt reageerin:
1. lahkun kohe ja paevapealt, sest see tookoht on nagunii korrumpeerunud, makstes oma tootajatale narust palka ja seda seadusi eirates + kohvik ja pagariari on nii rapane, seal jooksevad ringi prussakad ja ka hiir, kui tahaksin saaksin seetottu endale seadusekaitse
2. raagin juhtunust omanikule ja seda manageri juuresolekul, teatan, et mulle ei meeldi, kui mind idioodiks kutsutakse, kehtestan ennast nende silmis
3. ei reageeri, sest planeerin nagunii tootada vaid yhe lisanadala selles kohas
Otsustasin kolmanda variandi kasuks, kuigi sees keeras, sest tahaks kogu sellele korrumpeerunud pesale vastu keerata.
Aga paev pakkus poneva pyandi. Nimelt enne minu vahetuse loppu tuli yks tootaja mu juurde ja teavitas, et on minu poolt selles loos, mis juhtus. Et manager oli talle raakinud, kuidas Jan oli jatnud tana koha avamata ja koik oli yks suur kaos. Aga tema kui tootaja on minu poolel, sest ta teab, et pole voimalik yksinda kohvikut avada: lauad paigale sattida, leivad valja panna, klaaspinnad puhastada, saiakesed valja panna jne... + samal ajal teenindada kliente. Kuid mind yllatas hoopis see, et manager oli suutnud nii rumal olla, et laks teisele tootajale, kes on minuga samal toopostil, mind laimama. Nyyd tegin otsuse, et lahen ylemuste kabinetti arutama seda situatsiooni.
Tulemus oli see, et omanik ei andnud sonaoigust ka managerile vaid vabandas minu ees. Kuid miks ta vabandas? Selleparast, et ta teab, et koik seal kohas on ligadi-logadi seadusevastane... Kuid me koik mangime seda mangu kaasa... Raha parast! Kui tekkis minu naol leek, siis tuli see ruttu-ruttu kustudada, et ari edasi kestaks... See ongi see vard mu unenaos. See, et sa ei saa sellest lahti, see on liiga suur, see suhtumise vardjalikkus.
Ja loppkokkuvottes, kas ongi see minu ylesanne valismaalasena voidelda yhe korrumpeerunud pagariariga? Elu on ju palju suurem... Nyyd mangis elu mulle katte hea eelise tookohalt lahkumiseks...
Aga siiski, vard jaab...
3 comments:
Mul tuli selle värdja lastekodulapsega see film "Orphan" meelde, ma ei tea kas sa oled näinud-see mis palju kõmu ajakirjanudses tekitas? See kus see lapsedatu tegelikult kusagilt Eesti lapsekodust pärit on. Väga haige sürr.
Mhm.. ei ole nainud. Kas pariselt ka oeldi filmis, et laps on eestist? sellisel juhul paris naljakas;)
Oi kui sa näinud ei ole, siis kindlasti kohe vaata! Ma ei taha kõike ära reeta, aga päris sünge film oli! Ning jaaa, päriselt päriselt..isegi eesti keelt kuuleb filmis! :)
Post a Comment