Brunswick 2.osa

Mul on nüüd oma arvuti, millel muutsin klaviatuuri eesti keelseks.

ÖÄÕÜ -Wow!

Saan nüüd paremini tööotsingutele kekskenduda.

Aga siin Brunswickis elamine on ikka nagu maal elamine. Mul on siin kaks kana ja kaks kassi ja taimed. Kõik see fauna ja floora nõuab hoolitsemist. Paneb pidurid peale mõneks ajaks pidutsemisele, sest on ju vaja loomi toita. Jube tüütu.

See mulle selle maaelu juures ei meeldigi, sa muutud orjaks - kõik vajab hoolitsemist. Lihtsalt kohutav. Vabadus minna-tulla, nii nagu soov on, kaob ära. Kanad kaagutavad, kassid kräunuvad... hea, et meil siin lehmi pole!

Linnaelu olemus on vabadus.

Aga eks need kanad ja kassid ja taimed ole mul siin ajutine nähtus, nii kauaks kui Chris Perthist tagasi saabub. Ja eks mulle see fauna ja floora natuke meeldib ka.

Eile sõitsin rattaga Carltonisse ja hiljem tagasi - polnudki see teekond nii hull. Tagasi sõita oli isegi huvitav, sest jalgrattatee kulges raudtee ääres. Ümbrus oli vaga industriaalne, laohooned ja tehased ning graffiti igalpool. Tagasisõit võttis aega ~25 min. Tubli tulemus!

Brunswickis oleme rohkem kodused - sööme isegi kodus! Ah, elu ilma kohvikute ja restoranideta - loodan, et see kõik on ajutine, et varsti sumisev linn mind taas enda embusesse haarab.

Vaatab, vaatab...
Loodame, loodame...

Uus Maailm

Midsummer Festivali HustlerHustler party afterparty'l

Steven, James, Jan, Sonia

Olen nyyd kolinud oma uude elukohta. Nojah, veerandik mu pahnast on jatkuvalt kyll Abbotsfordis. Mul on liiga palju asju... Alati enne kolimise eelselt selgub, et on liiga palju asju...

Kuidas mulle siin meeldib? No yldiselt arvan, et kui elada linnas, siis kesklinnas ja kui soovida rahu ja vaikust, siis kolida maale. Praegu olen ehk pisut liiga kaugel kesklinnast. Pisut loksus olemise tunne, et kuhugi pole minna ja kui minna, siis votab see nii kaua aega.

Muidugi pluss on see, et on ruumi ja naabrid annavad meile oma tasuta WIFIt.

Eks ma pean selle kohaga ara harjuma. Kusjuures mulle meeldib rohkem valja kolida kui sisse kolida.

Tana nagin huvitavat unenagu: olin joes suplemas ja ujusin vastuvoolu, kui korraga, seoses sellega, et eemal-eemal olid olnud vagevad vihmahood ning tammidest olid inimesed otsustanud vihmavee tagasi looduslikku ringlusesse saata, hakkas joevee tase kiirelt ja hoogsalt kerkima. Vool haaras mu endaga kaasa ja uhel hetkel olin valiku ees, kas lasta joeveel end kanda vaiksemasse lisaharusse, mis oli kuivanud ja hakkas taituma nyyd veega voi minna peavooluga kaasa. Olin ristmikul ja lasin end peavoolul kaasa tommata. Loobusin ka ujumast, sest vool oli nii tugem ja kandis mind. Tundsin, et jogi oli nagu elusorganism, kes vallutas tagasi oma territooriumi. See oli vaga voimas, sest jogi tormas isegi ylesmage ja mina lihtsalt kandusin voolus kaasa.

Tana on pikk hommik, kell on 13.28 ja ma ikka veel kodus. Just lopetasin hommikusoogiga. Pikk hommik kulus ara, sest alates reedest oleme iga paev ja ohtu sotsialiseerunud, pidutsenud.

Kohtusime yhe Kanada noormehega, kes peatub me uues majas paariks ooks, ning kelle olakotil oli mark "Uus Maailm".

Pilte, pilte, pilte

Ma armastan vaga turistikaameraga pilte teha. Seekord ostsin yhest maapoest (peale Adelaide'i kusagilt) 4.90 $ maksva 15 kaadrilise kaamera. Tulemust kunagi ette ei tea. Pilte naeb, kui ilmutusest fotod katte saab. Ja palun, naitus on avatud:

Yle pika aja kokkupuude ookeaniga - Robe beach, SA

Peale ohtusooki kusagil enne Portlandi.

See pardike ilmus ykskord me autole ja alates sellest ajast soidab ta koos meiega.

Esiplaanil James ja tagaplaanil Martrid

Mina ja Londoni kaar, mis paar aastat tagasi oli kyll sild

1. ja 2. Apostel - pilt nagu postkaart!

James ja ma Apostlite juures

Koos minuga ylejaanud Apostlid.

Tapselt mu ola peal on yks looduse ryppe tagasilangenud Apostel.

Meri muudkui lammutab neid.

Cape Otway ja Blanket Bay juures.

Me pisike auto, mis pidas vastu ja majutas isegi kaks magajat ara.

Ideaalis peaksin ma selgesti peegelduma paikeseprillidelt.

Taamal olev kaljunukk ei ole niisama kaljunukk...

Jan ja ookean ja kalju ta jalge all

Et telklast randa jouda tuli 250 m mooda kivitreppi alla jalutada

ja peale rannaskaiku taaskord ylesse tousta

Vaid me varjud yhes kaunimas rannas...

Naituse lopp!

Kui oled 28-30 aastane

Saturn

Saturni naasemine su synnikaardile, lugege! Mulle see tekst meeldis.

See seletaks ju nii mondagi.

Kui olen siin paarile austraallasele pyydnud seletada, miks ma otsustasin eestist lahkuda ja austraaliasse tulla, on nad lihtsalt vastanud: 'ah-ah, et saturn naaseb su synnikaarti'.

Vasinud

Tana ma olen vasinud.

Istun siin oma uue kodu aias diivanil ja olen vasinud.

Ei viitsi tood otsida, kuigi juba otsisin.

Printisime mulle valja 20 CV-d mu uue aadressiga.

Printisime meile valja ka infomaterjali de facto partnerviisa taotlemiseks (ehk see ongi see tahtis otsus, mille ma pean langetama. Ja iseenesest see polekski paha, sest motlesin eestist eemale jaada vahemalt aastani 2012 ja see viisa tagaks selle voimaluse + lihtsustaks mu elu siin ja avardaks mu tuleviku valjavaateid). Tuleb langetada tahtis otsus ja ruttu.

Ma olen vasinud, motted enda organiseerimisest ja paberimajandusest vasitavad mind. Jalad on vasinud. Samas oleks tore oma aju kasutada, end organiseerida ja paberimajandsest labi narida.

Tulevikus.

Elust purjus!

Confest, Mudtribe, sel korral sellest osa ei votnud,

liiga palav oli, et mudasena ringi joosta:)

Tana kogesin omalaadset retke minevikku. Suundusime St.Kilda botaanikaaeda piknikule ja korraga randasid mu motted hetkedele, kui saabusin siia, Melbourne'i. Plaanisin ju ise alguses St.Kildale kolida ja mu onneks tol hetkel sain ka endale toa St.Kilda botaanikaaia vastas... Kuid elu laks teisiti, ytlesin toa ylesse ja jatkasin elu Victoria juures.

Ma olen elanud Melbourne's South Yarras, seal alustasin oma uut eluperioodi, siis liikusin edasi Carltonisse, siis tagasi Yarrasse, siis lyhikeseks ajaks Elwoodi, tagasi Yarrasse ja siis reisima ning nyyd Abbotsfordis. Varsti kolin Brunswicki. Ma olen nii rikas, ma olen nii paljusid erinevaid piirkondi Melbourne'i sees nainud ja kogenud. Tana jalutasin ja jagasin CV-sid Sydney Road'il, mis on Brunswick'i peatanav - vaga lahe piirkond! Piisavalt arty, trashy ja kosmopoliitne.

Jah, otsin tood. Pagariari kohvikuga laks hasti, soovisin sealt ju lahkuda ja plaanisin seda teha nyyd, kui naasesin tagasi roadtripilt. Nad helistasid mulle ise ja andsid teada, et kuna on vaga vaikne ja rahulik, siis neil ei ole mulle vahetusi pakkuda. Vastasin, et ma nutma ei hakka ja andku teada kui tulevikus midagi tulemas on. Tegelikult olin onnelik, et ei pidanud ise araytlema neile.

Huvitavat saatuse lahtihargnemist kogesin eile labi yhe jaapani noormehe, kes oli saabunud Melbourne'i ning keda kohtasime eile Raili ja Remeni juures Carltonis. Kogesin aratundmist, et olen ise samasuguses situatsioonis olnud, kus ei tunne kedagi ja korraga hakkab koik hargnema - kysid kellegi kaest midagi, keegi teab kusagil kedagi jne jne. Jaapani noormees kysis tanaval lihtsalt teed ja selmet juhatada sonade abil oigesse kohta vottis juhataja (Raili ja Remeni sober) ta endaga kaasa. Enne oigele tanavale joudmist astusid nad labi Raili ja Remeni juurest ja nii hakkas maailm, Melbourne avanema. Uued sobrad ja situatsioonid hakkavad hargnema. Hiljem tuli valja, et see noormees oli ka Confestil olnud. Nii lahe oli kogeda, kuidas sa oled osa tema onneloost Melbourne'is.

Vahepeal oli hullult palav, eile +44 max ja oosel +37, alles kell kaheksa hommikul tuli ilmamuutus. See oli Melbourne'i ajaloo palavaim oo! Sellises oos sa magada ei saa, ohku pole mida hingata. Kell kaks oosel oled ventilaatori myhina saatel yleval ja ootad aga und... Mida ei tule.

Kylma muutust tahistasime ujumisega tuulises rannas. Jep, laineid saab pyyda ka Melbourne's:)

Ah, tana motlesin ka, et kui igav mul siin ikka oli, enne kohtumist Jamesiga, ma motlen. Oli rahulik ja igav, jah, avastasid kohti ja kaisid valjas ka ning kohtusid inimestega, kuid temaga koos on elu lahti hargnenud.

Ja koik need unistused, milledega ma siia saabusin, mis nendest on saanud?

Ma olen elu hoovuses.

Naide opitoast Confest'il

Ikka edasi, edasi, ei sammukestki tagasi

Joulud olid toredad. Sain kingitusi kaa! James ostis mulle uued tennised - sinepikollased, jubelahedad! Tema ema ja kasuisa kinkisid mulle pudeli Gin'i, sest kui kylastame neid, siis alati joome seal gin'i. Saime ka hunniku kaarte. Kusjuures siin ei olegi kingituste tegemine suurele seltskonnale nii oluline, tahtis on, et kingid kaardi koos labimoeldud teksti, sooviga.

Aga joulud olid jah kiire aeg (lopuks ometi labi!):

......... - joululouna Jamesi venna juures koos sugulastega

23.12 - joulupidu Jamesi tookollektiiviga

24.12 - ohtusook Jamesi isa juures

25.12 - jouluhommikusook meie majas - tegime pannkooke

joululouna Jamesi ema juures

joulutee Victoria juures

joulupidu Deani juures

jouluhang Edingburgh'i aias

joulureiv South Yarras

26.12 - joululouna Jamesi venna juures

Lopuks said need joulud labi.

26.12 soitsime Melbourne'st valja, Confesti suunas. Nagin maastikke, mida varem nainud pole. Tyhja poolkorbe igas ilmakaares monede poolelus-surnud puude ja puhmastega. Igatsen nyyd kylastada Alice Springe'i, et kogeda taielikku punast korbetyhjust.

Confest oli vaga lahe! See toimus NSW-s Edwardi joe kallastel. Olin algselt skeptiline selle festivali suhtes, koik muudkui kiitsid ja kiitsid... aga oligi lahe. Festivali varavates oli silt Welcome home, see vottis igasugused pinged koheselt maha.

Festivalil sai paljalt ringi hangida, paljalt ujuda, kylastada esoteerilisi opitubasid, mudavannis vedeleda, aurusaunas monuleda ja ujuda, ujuda, ujuda! Ning loomulikult telkida! Ja tantsida trummide saatel.

Koguaeg siiski paljalt ringi ei kondinud, sest ilm oli nii kuum ja paike nii sarav, et pidin oma valge pohja-euroopa keha kinni katma.

Opitubadest kylastasin:

1. kaejoonte lugemine - mis oli naljakas, sest esimese asjana luges juhendaja tulevasi lapsi, enamusel sai olema 3-5-7 last!!! Ka neil, kes juba 40.ndates. See oli kahtlane. Aga noh, ega saagi ju koike tosiselt votta. Minul saab olema kolm last, 2 tydrukut ja 1 poiss!

PS! arvan, et 1 laps perekonna kohta on kyll, maailm on ylerahvastatud. Pole vaja lapsi.

Minu napuotstest loeti valja, et ma olen juht, igas napuotsas oli kirjas juht. Siis ytles juhendaja mulle veel, et mu sydame- ja eluteejoon saavad yheks. Mul tuleb teha otsus ja see tuleb teha ruttu.

Veel teadis ta, et ma sobiksin suureparaselt tootama lastega nt algkoolis voi pohikoolis, aga ma oleksin ka tippspetsialist teatud valdkonnas.

2. Kundalini meditatsioon oli vaga lahe. Varistasime end kinnisilmi ja siis tantsisime kinnisilmi ja lopuks rahunesime. See oli vaga huvitav, sest varistamise ajal laks mu selgroog ootamatult vabaks ja tundsin kuidas energia hakkas liikuma, energia voolas puhtalt.

3. Alasti jooga oli ka huvitav, kuigi mitte midagi erilist.

4. Katega tervendamine paelus mind samuti vaga.

James kylastas ka polygaamia opituba. Hiljem arutasime polygaamia teemat oma seltskonna siseselt. Filosoofia on, et suhe tuleb hoida avatud, tingimata mitte seksuaalses mottes.

Confest oli vaga lahe! Telkisime seal terve nadala. Ka aasta 2010 sai seal vastu voetud. 2010 ool evakueerusime oma telgist autosse magama, sest me teelt Coles'st 15.-$ ostetud telk lasi vett taielikult labi. Aga need oised tormid olid lahedad: aikesesahvatused, myristamine ja paduvihm. 1 jaanuari ohtul sai vihma kaes trummide saatel tantsitud ja vihma valja kutsutud. Lahe, lahe, lahe! Iga kell laheks sinna tagasi.

Edasi jatkasime oma teekonda Mildura suunas. See linn oli naljakas. Linn oli nagu oaas keset korbe. Puhas, rikas ja valge kogukonnaga. Linn oli kena ruut, kus ristmikud olid ringteed ja tanavad 1.avenyy - 18. avenyy. Kesklinnas olid sildid jalgrattaga, rulluiskudega, toukerattaga, koertega liikumine keelatud - otsustatud linnavalitsuse poolt. Kirjutasin yhele neist siltidest: NO FUN! Vaesed lapsed seal linnas. See linn oli valge rikka keskklassi paradiis. Hollywoodilik syrreaalne taiuslik linn. Oobisime Jamesi tuttavate juures. Nad teadsin raakida, et paljud ei lahku kunagi sealt - synnivad ja surevad seal, sest seal on nii turvaline. Oudne! Moned lapsed kannavad koolides peapaelu: WE ARE FULL! (tahenduses, ei immigratsioonile). Suletud yhiskond ruudus! Ja kuna linn on rikas, siis motlevad targad linnaisad, et kutsuvad kasiino linna - on raha mida kulutada.

Milduras saime onneks oma autol ka rehvid ara vahetatud, sest Jamesi tuttava vend omas seal 'juhuslikult' autotookoda.

Mildurast edasi siirdusime Adelaide'i suunas. Selle linna kohta olin kuulnud palju negatiivset, et igav vaike lame suurlinn. Aga mulle meeldis! Linnas polnud pilvelohkujaid ja vanad majad olid vaga ilusad. Melbourne'i tume kivi muudab selle linna gootilikuks, kuid Adelaide on ehitatud heledast liivakivist, mis muutis linnast mulje helgeks. Viibisime seal vaid paeva (couchsurfisime seal oo). Nyyd olen ametlikult viibinud South-Australia's.

Adelaide'st siirdusime mooda Great Ocean Roadi soprade suunas, kes telkisid enne Apollo lahte. Oo veetsime Portlandis yhe perekonna juures (couchsurfing), kes majutasid meid suureparaselt. Teel soprade juurde nagin ara ka Martrid, Londoni kaare (varem oli see sild) ja 12 Apostlit. 12 Apostlit oli toeline turismimagnet - see oli nagu palverannaku sihtkoht. Vahemalt nagin ara!

Meie uus telkimiskoht Blanket Bay laheduses oli toeliselt kaunis. Seal asus arvatavasti mu senine lemmik rand Austraalias. See rannariba asus kahe mae vahel, seal sai kaljudel jalutada ja ookeani lainetes supelda. Rand oli vaga privaatne, rahulik. Vordeline Bayron Bay rannaga! See oli vaga yrgne!

Jargmine paev suplesime, seksisime kaljudel ja siirdusime tagasi Melbourne'i suunas vahepeatusega veelkordseks ujumiseks ookeanis enne Melbourne'i.

Labisime kahe nadalaga ~2000 km, nagin ja kogesin vaga palju uut. Tundsin, et ei ole enam see inimene, kes lahkus 2009 Melbourne'st.

Soovin vahetada tookohta, voib-olla hakkan toole Greenpeace heaks! See oleks mu aurale hea.