Kunagi oli reede ja 13

Mina ja Chris

Kunagi oli reede ja 13 ja oli pidu. See oli stiilipidu Reede 13. Ma ei muutnud oma stiili... mul viskavad need stiilipeod juba nii yle. Kas tavalisena ongi enam voimalik peole minna? Ma olen nii laisk, ei viitsi riietuda, see votab ju kohutava aja:) Aga siiski, pildil on naha, et olen oma stiili muutnud, ylemine osa on Jamesi oma. James kannab ka minu riideid, eile oli tal enda omad vaid jalanoud, aluspesu ja sokid.

Pisikene fotoklops minust ja Chrisist peol.

Kusagil on kaarid...

Kaisime vaatamas filmi 'AntiKristus'. Pean ytlema, et olin eelnevalt filmi kohta kuulnud nii head kui halba - kinosaalist valjakondivatest kriitikutest kuni aplodeeriva publikuni... Ise kogesin sarnaseid tundeid, soovi valja jalutada, tundes, et see film oleks pidanud jaama filmimata, kuid samas ka onne lopuni vastu pidamise tottu. Ja tuleb oelda, kui vagiina kaaridega loikamise stseenini vastu pidasin ja stseeni ise yle elasin, olid oudused selleks korraks labi.

Minu jaoks oli see film pigem psyhholoogiline thriller kui oudusfilm. Psyhholoogiline mojutamine, sellel mangimine on minu jaoks kahtlemata oudsam kui labane veristamine ekraanil. Lars von Trier sai sellega hakkama. Film on ilus, kunstiline.

AntiKristus - mina ise

AntiKristus - kristluse vastane (voi ytleme siis nii, et koige selle vastu, mis ajaloos jargneb kristluses kymne kasu vastu: vagivald, tapmine, ahnus jne)

Minu jaoks oli AntiKristus filmitud feministlikust paradigmast lahtudes. Millisena peabki end naine tajuma, kui mitte kurjusena. Piibelgi seab, et naine on patt (seks), kes loodud mehe kyljeluust ja kes ahvatles Aadama ja seetottu viis kogu Eedeni allakaigule.

Aga, Me peaksime Piiblit lugema kriitilisest vaatepunktist, mitte tulihingeliselt paisutama koike, mis seal kirjutatud on. 10-st kasust piisab.

Minu jaoks avanes see film sellisest, peale mida ei tundunud isegi vagiina ara loikamise stseen enam oudne. Ka plakat on kujundlik: kaarid, mille sormikuteks mehe ja naise pea. Kahtlemata on meeste ja naiste vahel kaarid.

Voib-olla ponevam kui film ise (kaasaegsuse kontseptsioonist lahtudes) oli filmile jargnenud ohtusook Tim-i juures. Tim on 'squatter' ehk ta on hoivanud tyhja maja Melbourne's, kus elab oma sopradega ja kus voorustab 'couchsurfers'eid'.

Ma olin yllatunud, et ta sellise korraliku maja elamiseks oli leidnud. Igas toas oli 'king-size' voodi ja vesi oli ja ka elekter. Majal oli korralik aed. Suureparane koht. Ok, lisaks 'squattimisele' tegeleb ta ka 'dumpster-diving'ga' ehk siis toidu korjab ta endale (ka teised majaelanikud) prygikastidest.

Eilne ohtusook oligi prygkasti visatud toidust. Mmm ja pean ytlema, et soin oma elu parimad taidetud munad. Varasemalt ma taidetud munasid ei armastanud, mu meelest nagid nad jube jalgid valja, aga nostalgiast pistsin seekord yhe nahka ja yhele jargnes veel kolm ja lahkudes veel neljasgi. Toesti, elu parimad taidetud munad ja tulid seekord prygikastist.

Prygikasti toidust ehk parim-enne-homme-labi sai soonuks 12 inimest!!!!! Ja kui palju on maailmas nalga?! Ja kui palju viskavad supermarketid, pagariarid, kohvikud, restoranid igapaevaselt parim-enne-homme-labi toitu minema?

Kusagil on kaarid.

Ja siis on meil seadused, mis ei luba asutustel toitu ara anda voi seadused, mis kasivad prygikastid lukku panna.

See 'squatter community' on prygikastidest leidnud endale ka muud meeleparast - hygieenitarvetest kuni kohvimasinani valja.

Me korjasime eile endale tanavalt uue vana-teleka, 'squatter' elanikud said endale saagiks diivan-voodi. Koik need kuulusid araviimisele prygilasse.

Kusagil on kaarid.

Idee 'squatter'ist'

Koik koosneb molekulidest

:D Eile juhtus viimase aja koige naljakam-absurdsem lugu.

Peale lounat sain Jamesiga Black Cat'i nimelises kohvikus kokku. Ta oli toolt palju varem ara tulnud. Molemad tundsime teatavat sorti kolmapaeva-parastlounale omast igavust... Jaurasime natuke aega Brunswick tanaval, hiljem ostsime suure siidri ja suundusime koju, kus jaurasime monusalt kahekesi edasi.

Kodus olles helises mu telefon, kus mu manager teavitas, et tegelikult ei pea ma homme toole tulema. Mis oli hea uudis, sest mulle meeldivad mu vabad paevad. Nyyd sadas yks lihtsalt kaela... Samas teadsin, et tahan ohtul valja minna, sest muidu ei kuluta ma oma energiat ara.

Laksime Jamesiga sooma. Sealtmaalt hakkas spontaansus end yles kerima. Meist moodus Jamesi tuttav, teavitades, et suundub naituse avamisele, et kas me ka sinna poole laheme. Loomulikult ju - tasuta vein ju! Seekord ka vahuvein.

Lahendasime molemad paar klaasi kihisevat ja valget naudiskledes kunsti ja juhututtavaid. Alkohol vaid lisas soovi enda ohtuga edasi minna... Otsustasin kylasatada Railit ja Remenit. Soitsin rattaga neile kylla.

Barkly tanaval toimus monus koosviibimine ollede ja veiniga. Join neli olut. Ma arvan, et jain paris-natuke purju. Lahkudes laususin oma kuulsad sonad: "Love is the gratest drug Mother Earht has us to offer.", eelnevalt olime arutanud narkootikumide teemat ja seda, kuidas keemia me peas muudab taju valismaailmast molekulideks.

Ja nyyd hakkas saabuma minu jaoks pyant. Koju joudes laksin vannituppa kusele. Tavaliselt kusen ma pysti seistes, aga seekord otsustasin potile istuda. Ajal kui seadsin end kummardades vetsupotile monusalt istukile, loin oma pea vastu kraanikausikapi aart ara. Pommdi! Veri valjas.

Kui oleksin olnud laksu all, siis oleks koik koosnenud molekulidest, mu pea ja kraanikausikapi aar oleks saanud yheks. Mu pea oleks lihtsalt kraanikausikapi aarest labi vajunud. Kuna ma olin lihtsalt purjus, pidin tegelema verise tagajarjega.

Kogu situatsioon nais nii absurdne, et ma lihtsalt naersin sydamest viisteist minutit ja hiljem voodiski olles.

Kui tihti juhtub seda, et sa lood enda pea vastu kraanikausikapi aart ara, samal ajal kui soovid end kergendada!?

Tana on basseini ja raamatu paev.

Raamat, mida loen, algab sellise tsitaadiga:

"Home is heaven and orgies are vile,

But you need an orgy, once in a while."

(Ogden Nash)

Menage-a-trois

Mul on see nadal vaid kaks vaba paeva. Ma ei ole mitte midagi teinud. Ma tunnen igavust ja tydimust. Viis paeva tootamist vasitab mu lihtsalt nii ara, et tahangi vaid vedeleda ja igavleda. Kuigi mul pole kunagi tapvalt igav, alati leidub tegevust. Ma naudin isegi oma igavust. See on kaega loomine, alla andmine, rahu. Igavene igavlemine.

Eile otsustasin, et ei vaata aega. Lasen ajal kanduda. Kui aeg kandub, siis pole stressi. Pole kiirust taga, et justkui peaksin kuhugi oma paevaga joudma. Ei joudnud kuhugi. Kirjutasin, lugesin, soin ja join, pesin pesu. Olin tubane. 

Ei viitsi isegi enam basseini aarde minna. Igav on vedeleda ja igav on raamatut lugeda. Ma ei saa hasti lugeda basseini aares, sest mul on silmad peas, ma tahan ringi vaadata. Aga ma olen seal juba vedelnud ja seda koike nainud. Ma ei viitsi basseini aarde minna, sest siis teised naevad ka mind, ehk ihalevad? Nagu yks paev, noormees tuli kohvikusse ja ma teenindasin teda. Ta tegi yllatunud nao ja lausus, et nagi mind ykspaev basseini aares. Siis tutvustas ennast. Kui igav. Hiljem nagin teda suurel naituse avamisel, aga enam ta juurde ei tulnud - olin ju kasikaes koos Jamesiga. Kui igav.

Eile laksime siiski kinno. Peale kino sooma. Silmasin yhte noormeest, kes silmas ka mind, just vahetult enne Vegie Bar'i minemist. Me ei teadnud, et me molemad suundume Vegie Bar'i, aga suundusime. Vegie Bar'is silmasime teineteist uuesti, tema istus juba laua taga, kuid meid Jamesiga suunati ootejarjekorda (kuigi me leidsime endile kohad). James hakkas protestima, mis on talle nii vaga omane mille peale ettekandja alla andis ja tegutsema asus. Meid suunati istuma noormehe korvale, keda olin eelnevalt silmanud. Istus ta ju yksida neljases nurgalauas. See koik juhtus koik kiiresti, silmamised, ettekandja, meie suunamine noormehega lauda... Ohus oli, et me leidsime endale uue sobra voi vahemalt vestluskaaslase ohtusoogi ajaks. Aga vota napust. Noormees ehk kohmetus, aru saades, et ma olin koos Jamesiga. Pyydsin kyll vestlust alustada, aga noormees jai sulgunuks... Kas pahvatas teda hirv menage-a-trois ees...?

Kuulge, kelleks te meid peate, me oleme siiski tsiviliseeritud inimesed!

Abbotsford'i klooster

Vaade aijast 

Sygise(talve) vaade sisehoovile

 Yks abihoonetest - meenutab eestimaa moisaid

Yksik nurgatorn

Selle kloostri vahetus laheduses ma elangi. Ja meie maja, kus ma elan, on olnud eelnevalt nunnade eluase. 

Kloostril endal on olnud huvitav ajalugu. Kloostri tegevus oli eelkoige suunatud abivajajatele naistele (yksikemad, vagivalla ohvrid jne). Kui kloostri paevad said loetud, jai see lihtsalt ripakile... ajakatte ootele.

Yhel hetkel avastasid kinnisvara arendajad, et see suurejooneline ehitis on suureparane voimalus luksuskorterite ehitamiseks. Kloostrit ymritseb ilus avar roheline aed (park), mis oleks jaanud vaid majaelanike kasutusse - eramaaks. Jah, ja kinnisvaraarendajad ostsidki maja valja. Kuid siis joudis uudislugu kohalike elanike korvu, ning nemad ei olnud sellega nous, et see vaartuslik hoone koos pargiga oleks jaanud vaid kaputaie rikkurite eralobuks. Kohalikud elanikud asusid koguma allkirju, et omavalitsus keelaks kinnisvaraarenduse kloostris ja et hoonele tootataks valja avalikku kasutust toetav kontseptsioon. Piirkonna elanikud voitsid ning omavalitsus oli sunnitud kloostri valjaostma. 

Valjavote Wikipediast: The Abbotsford Convent is located in Abbotsford, Victoria, an inner city suburb of Melbourne, Australia. The Convent is in a bend of the Yarra River west of Yarra Bend Park, next to the Collingwood Children’s Farm. During the 19th and part of the 20th century the 6.8 hectare site was a convent. Today the site and it's buildings are used as an arts and cultural hub, the grounds, historic buildings and gardens are occupied by and host artisans; community and cultural events and cultural institutions, a community classical music radio station, live music performances, a gallery, theatre, markets, bakery, bar, cafe and organic, vegan, pay-as-you-feel restaurant. 

There are 11 buildings on the site; the Convent, Convent Annexe, St Euphrasia, Providence, Rosina, St Mary's, Mercator, Magdalen Laundries, Sacred Heart, Industrial School and St Anne's.

Kloostri lahedus on yks pohjuseid, miks me ei soovi oma elukohta vahetada. Siin on lihtsalt nii hea ja ilus.

Avalikud tanusonad

Avalikud suured ja sydamest tulevad tanussonad minu emale ja Rongu vanaemale, kes on mind aidanud rahaliselt, kui olen olnud maksuvoimetu. 

AITAH!!!

Nyyd, aasta hiljem, olen saanud omale jalad selliselt alla, et olen kustutanud ara koik eestimaal hingitsevad volad (loomulikult oppelaen tiksub oma rahulikus rytmis edasi oodates oma loppu). 

Tana tegin viimase makse. Olen no. volgadest prii. 

Uus algus voib alustuseks viia ka pohja, nii see minu puhul kais. Kui nyyd saan lubada endale 10.- dollari eest hommikusooki, siis maletan aegu, kus kogu nadala soogiraha oli 20-30 dollarit.

Jah, ja pean tanama ka Kajat, sest olid siin ajad kui minu eelarve oli 0.- dollarit. Voi siis koos eesti volgadega tugevalt miinustes. Voib-olla saatus punus sedasi, et Kaja oli minu korval siis, kui mul midagi enam polnud.

Tunnen, et uus algus on alles nyyd end loomas. Tegelikkuses end loomas. Enda lammutamise protsess on labi. 

Ma soovisin seda kirjet nii vaga kirjutada, kuid pidin kolm paeva ootama, sest Swedbank on kehtestanud 3000.- kroonise paevamakselimiidi. Ja nyyd saan hoisata! Olen vaga roomus!

Ahjaa, tanan ka Jamesi, sest labi tema toetuse sai mul rahakogumine olema palju lihtsam! Palju-palju lihtsam. Jamesi ja minu teekond kestab edasi...

Room. Koige ja koigi yle. Voib-olla see koik peab nii olema, voib-olla keegi seal kusagil, miski seal miskis juhib... Mina lihtsalt usaldan.

Ps! finantsraskused pole vahendanud pisemalgi maaral seiklusi:) Huvitav on kogu aeg olnud.

 

:) sulle mu jumal! :)

Vihm on room

Yksikud vihmapiisad sajavad taevast alla

soidan rattaga mooda ohetavat musta asfalti ja olen roomus

Yksikud piisad tabavad mu nagu liitudes higipiiskadega

Inimesed ruttavad poodidesse, kohvikutesse 

pakku vihma eest 

Rohi seab end peoks valmis

Lill rohus naeratab