Soitsime eile Melbourne'i linnast koju ja vaatsin Melbourne'i poole ja tundsin, et see linn on armas. Et tegelikult on see linn armas. Varemalt ma pole seda linna armsana tajunud.
Mis muutis Melbourne'i sel hetkel armsaks? Aksepteerimine sellisena nagu ta on. Ta on ju toepoolest armas. Tema kolonialistlik viktoriaanlik arhitektuur, mitte-midagi-erilist pilvelohkujad, Kuninglik Naitusehoone, mida ymbritseb munakivisillutise asemel asfald - koik see kokku. Aga ka uued vaated.
Eile avastasin uue vaate raamatukogu suure lugemissaali kuplile. See oli kaunis. Vaatasin seda kuplit paris mitu hetke. Eile avastasin ka uusi vaateid ohtustele pilvelohkujatele, olles pyhapaevaohtuses tyhjal parkimisplatsil, kus muusikaks asfaldil veerev plekkpurk ja saatvaks haisuks rentslis madanev kala. See on linn. Armas.
Eile kylastasime Peacock'i baari, kus katusealal sai nautida linna. Tegemist oli queer-seltskonnale moledud peoga... Aga pidu oli igav. Seltskonna enamiku moodustas lips-stick lesbians. Nad nagid valja toepoolest kaunid (ja edukad!). Miks on nii, et kui pidu toimub uhkemas kohas ja kiire vaatluse pohjal saab vaita, et peolistest enamus on keskmisest edukam, on pidu iseenesest palju igavam, pealispindsem...? Ah, ei tea.
Aga tana olen vasinud, eile sai ka tootatud ja basseinis ujutud... Olen vasinud. Keha on vasinud, vaim ka, aga tahaks midagi enamat.
3 comments:
Tead, olen su blogi lugenud ja Ene on ka ja me oleme jõudnud ühele arusaamisele - sa oled rahulolematu ja igavlev. Tõesti. Siis olid sa rahul enda ja maailmaga, kui lehma lüpsid. :D
huvitav tahelepanek. mhm... ma pean nyyd vaheke motlema. :~^
Ikka läbi ja läbi maapoiss?
Post a Comment