Unenaopyydja
1.
Olin tantsija voi tantsutudeng. Mina, koos grupiga valmistusime etteasteks. Yhel hetkel oligi show aeg kaes. Meie ees oli publik, kes oli "eestlaslikult" arvustavas eelootuses. Tantsu ajal sain aru, et mina olin shows esitantsija. Ma tapselt ei teadnud, mida ma tegema peaksin, kuid otsustasin improviseerida. Keset showd yhines tantsijatega yks must (austraalia parismaalane), kes asus puhuma didgeridood. See oli vaga voimas. Sest meie show muutus korrapealt palju vagevamaks (pole elus kogenud muusikat oma unenagudes, didgeridoo kola oli nii "paris", mu iga keha rakk elas muusikat labi - ja seda tajusin reaalselt). Tajusin, et minu kord on asuda naitama, milleks ma olen suuteline. Sain instinktiivselt aru, et mul tuleb sooritada saltosid ja hyppeid. Olin pisut hirmul, endas mitte kindel. Kuid otsustasin teha esimese hyppe ohku... ja ma lendasin. Asusin tantsima a la capoeira stiilis. See oli toeliselt vagev tantsida-lennata ja seda didgeridoo myrina saatel. Yhel hetkel loppes show ja asusime kummardama. Unenaos naidati mulle publiku nagusid, milles peegeldus mulje "meil tuleb oma motted tagasi votta, sest see oli vaga hea, poleks uskunud".
Ma olin vaga onnelik, sest kogu tants pohines improvisatsioonil. Peale tantsu saabusid mu juurde ajakirjanikud, kes soovisid syyvida mu improvisatsiooni oskusesse. Mu keha oli muutunud naiseks, kellekski teiseks, aga ta vahendas unenaos mu enda, mehe keha motteid. Hiljem juhendas see naine opituba improvisatsioonilisest tantsimisest.
Yhel hetkel poordus unenoekaader uude ruumi, kus harjutas tantsimist Kaidi. Ta harjutas 1. 2. 3. samm, 1. 2. samm... koordineeritult. Ta soovis improviseerida. (NB! hommikul oli mailboxis kiri temalt)
2.
Nagin unes, et ekslesime ringi koos ema ja oega. Olime eestimaal. Kondisime ringi ja yhes teeristis laksid ema ja ode oma teed, lausudes, et kohtume hiljem. Oli saabumas joulu ohtu (siiski oli soe, suvine). Ma pidin nendeni joudma kaijes vahepeal kusagilt labi. Asusin teele, aga kaotasin sihi. Vaikselt hakkas ka hamarduma. Huvitaval kombel joudsin oma ekslemisega (koos yhe mehe abiga, vist haaletasin vahepeal, soovisin isegi temaga kaasa minna ja ta armuke olla, aga ookeaniranda nahes otsustasin ymber) ookeaniranda. Sinna randa, mis on mu lemmik siin austraalias. Olin vaga roomus randa nahes ja inimesi nahes. Soovisin leida endale meest, et lihtsalt juhuseksida-seigelda. Inimkehad ja meestekehad seisid kaljudel. Seadsin oma sammud nende poole. Kuid nendeni joudes tajusin, et mu seksivibratsioonid ei joua nendeni, otsustasin edasi seigelda. Ronisin kaljudel ja varsti olin metsas ja labi metsa kylavahe teedel. Olin joudnud enda teadmata tagasi eestimaale, Mulgi kanti. Nyyd hakkas juba kindlamalt pimenema. Tundsin eksimise hirmu. Otsustasin tuldud teed tagasi minna. Korraga nagin eemal talu (mulgi talu prototyyp). Asusin selle poole teele. Joudes sinna, nagin, et see talu oli vaga rikas ja korras. Koik hooned olid uhked, moned isegi kahekordsed. Seadsin sammud suitsusauna poole, avasin isegi varava aeda, mis seal eelnevalt seisab. (see oli taaskord nii reaalne, nagu 3D! - ma tajusin ymbrust kogu oma kehaga) Suitsusauna poole kondides markasin yht tumedat mehefiguuri eemal minemas. See oli mu isa, tundsin ta ara. Ta oli hea tervise juures. Mul oli suur room teda naha. Ta oli kui armastusesymbol. Justkui olin leidnud oma armastuse. Mu room oli kahekordne, sest tajusin, et talu asus tegelikult vaga lahedal ookeanile ja mu lemmikrannale. (tegelikkuses asub mulgitalu sisemaal) Otsustasin sinna jaada, suuresti tanu ookeani lahedusele. Samas tundsin teatavat kurbust, et ei saa kuidagi emale ja oele teada anda, et ei joua nendeni.
******
Eile oosel Abbotsfordis oobides nagin unes Ita Everit. Me jalutasime koos. Mina noor mees tema korval ja tema vana elukogenud naine ja kui juhendaja minuga. Ta raakis palju ja mina vaikisin. Ta jagas elukogemust ja opetussonu. Meie teekonnal moodusid meist maskid, oranzikad-kollakas-pruunikad erinevaid emotsioone esindavad maskid. Tajusin neid justkui soites autoga ja vaadates kyljeaknast vaja, maskid lihtsalt moodusid.
******
Yhel ool nagin siin, oma uues voodis taas kahte unenagu.
1.
See on oudusunenagu. Ma olin jalile saanud inimgrupile, kes vagistas naisi ja lapsi, hiljem keetis elusalt nende vagistatud kehad ning seejarel valjastas surnud arakeedetud kehad mustades prygikottides oma tapakommuunist.
Sinna kommuuni kuulusid naised, mehed ja lapsed. Keegi kogukonnas ei teadnud, et selles kohas seal, sellised piinamised ja tapatalgud aset leidsid. Aga mina olin sellele jalile joudnud.
Ohvreid meelitasid kommuuni sisenema nii naised, mehed kui ka lapsed.
Otsustasin, et mul tuleb sinna kommuuni sisse paaseda ja see paljastada. Yhel hetkel olin sisenemas kommuuni, nad olid mind omaks votmas. Pidin paasema labi veel yhest ruumist, kuid korraga ma aevastasin ja mu noeilme hakkas mind ara andma. Valvurid asusid mind teravalt vaatama. Tundisn, et kui nyyd end paljastan, siis keedetakse ka mind ara. Kuid kusagilt ilmus yks tegelane, kes kysis, kas minuga on koik korras, et kas olen terve, kuna aevastasin. Haarasin olekorrest kinni ja ytlesin et tunnen end halvasti. Ta kutsus mind endaga kaasa no arstikabinetti. Kuna teesklesin haiget, sain aru, et mind sinna kommuuni sisse ei lasta.
Olles siiski peahoones, nagin yht last, poissi sisenemas roomsalt kommuuni. Tajusin, et teda hakatakse vagistama ja piinama ja lopuks keedetakse ta ara. Tahtsin talle teada anda, et ta ei siseneks sinna. Kuid ma ei saanud, sest siis oleksin ma ka ise surma saanud. Aga... korraga, telepaatiliselt andis mulle yrgjoud teada, et ma ei tohi sellesse situatsiooni sekkuda. Et pole minu kohustus seda tapakommuuni paljastada. Yrgjoud teavitas, et see on selle poisi kohustus, kes sisenes, kukutada see tapaorgia ja mina ei tohi sekkuda. Et kuigi sisenedes poiss ei tea, et temaga juhtuv hukutab kommuuni, on see asjade loomulik kaik ja teised ei tohi tema saatust, teekonda mojutada.
2.
See oli hea unenagu. Olin oma kodus Ossukylas. Kaes oli august ja viljakoristus oli labi. Istusin pollupeal ja nagin eemal palju suuri pohupalle ning mu pea kohal lendasid suured rekad, mille koormaks olid pohupallid. Nad lendasid mooda, joudes teatud kohta, lasid nad pohupallidel alla kukkuda. Mind hakkas huvitama see koht, kuhu neil pohupallidel lasti kukkuda. Otsustasin sinna minna, see koht oli eemal ja seal oli toesti suur hunnik pohupalle. Kogu mu teekonna jooksul lendasid uued ja uued rekkad pohupallikoormatega me molema sihtkohta. Enne kohale joudmist hakkasid ilmuma teetoolised, kes juhendasid liiklemist seal. Ma olin pisut segaduses. Sain aru, et seal toimub hoopis uue linnajao arendamine. Loodud oli juba palju uusi teid, teed paljastasid vaateid, mida ma varem nainud ei ole. Otsustasin hakata liikuma mooda yhte uut teed Tartu suunas. Olles teel, kuulsin eemalt joevulinat. Vaatsin ringi ja ei marganud kusagil veekogu. Kondisin edasi, kuid siiski kuulsin taaskord vulinat. Laksin paarkymmend meetrit tagasi ja nagin eemal plastikust tuulelippe, arvasin, et nende liikumine tuules pohjustaski vulina helinat. Pisut tuulelippe vaadates sain ka aru, et see oli pegalt illusioon, sest tegelikkuses oli kusagil vulin. Asusin vulina poole teele. Ja korraga nagingi kaanaku taga vett. Kondisin mooda teerada vee suunas. Teerada laskus pisut allapoole ning paljastas joe ja vaikese karestiku (hiljem meenutas see pisikest lahte). Nahes koike seda vett soovisin vaga ujuma minna, kuid mul polnud ujukaid. Ja seal oli yks karavanauto ja perekond, kes ujusid. Hyppasin koos riietega vette. Kallast ei olnud ja vesi oli sygav. Kartsin, et ei tule enam pinnale. Aga tulin. Tulin veest valja. Siis kadus korraga perekond ja vette ilmus paarike, noormees ja neid. Nad ujusid. Ma soovisin taaskord ujuda, vaatsin vee poole, aga kuna seisin kivisel kaljul ja kallast polnud, olin taaskord hirmul. Ja korraga ilmus ujuv hobune, kes soovis kividele paaseda, kuid ei saanud, sest kallast polnud. Ujuv hobune oli pisut hirmutav, kuid hiljem tajusin teda kui lihtsalt sobralikku hobust. Hobune oli siiski piisavalt tugev ja vinnas end kaldale. Otsustasin hobuse eeskujul taaskord sukelduda. Kaldale tulles vaatasin maastikku, (vaatasin Haage ja Marja suunas). See oli lame, pollumajanduslik piirkond. Eemal oli keskus ja seal olid tornid. Pollupeal oli suur lipumast, milles lehvis Victoria osariigi lipp, see oli punane ja kollane ning sellel oli suur lovi. Mulle vaga meeldis mu vaade. Otsustasin sinna jaada.
(see oli huvitav kogemus, tajuda eestit ja austraaliat yhena)
No comments:
Post a Comment