Wednesday, February 3, 2010

Mingi seletamatu

Mul on nyyd 2 kodu. Tegelikult yks, sest yyri ja makse maksan vaid yhes kohas. Vahepeal oobin siiski ka Abbotsfordis. Tana hommikul arkasin ylesse seal. Ma ei taha seal enam oobida.

Pidin sealt valja kolima, kuna yks majanaaber polnud rahul, et seal elasin. See piiras tema privaatsuse ja rahu vajadust. Peale seda kui ma sealt valja kolisin, on maja surnud, vaid Peter elab kolme magamistoaga majas koos oma kassiga rahus ja yksinduses. No toesti kurb lugu. Varem maja suhtles. Hommikuti joime Pauli ja Robertiga koos kohvi (yksikutel juhtudel yhines meiega Peter!), kuid nyyd, kui meid Jamesiga enam majas pole, ei toimu mingit sotsialiseerumist. Vaikus.

Tana hommikul ytlesin Peterile tere, kui ta esiuksest sisenes, hiljem tere hommikust, kui ta kooki sisenes. Ta ei vastanud midagi, vaid mhmhmhm mhohm. See on juba teine kord, kui ta mulle tere ei ytle. Esimesel korral ma otsustasin talle mitte tere oelda, kui ta ruumi sisenes ja ma juba seal viibisin ja toimetasin (kas ei tereta esimesena see inimene, kes ruumi siseneb? Tahtsin teda testida, tema suhtlusaltisust minu suhtes). Ta ei oelnud midagi. Ma ka ei olenud midagi.

Vahepeal oleme isegi paremini labi saanud, vestelnud (koik vestlused on olnud minu algatusel). Yldjuhul on vestlused loppenud tema sooviga mind opetada, juhendada. Vaene lapseke, kes ei saa aru, et ma ei ole kunagi temalt opetussonu palunud ning soovinud olla tema alluv, kontrollitav.

Mulle tundub alati kummalisena kui midagi tehes leidub opetajaid, kes soovivad aidata ja naidata, kuidas tegelikult peaks asju-tehakse-vaid-nii stiilis. Ja nad ei nae, et sa juba teed ja jouad sihile. Selmet lasta roomus teisel inimesel tegutseda on vaja asuda kontrollima, sest kardetakse, et teine inimene apardub, kuna ta teeb ju valesti. Ja tegelikult kardab opetaja ise.

Mul on toeline allergia opetaja-inimeste suhtes. Nad kutsuvad esile minus vihapahvakuid.

Olen aru saanud, et minu erinevus Peteriga on ideoloogiate pohine. Sest ei mina ega tema ole pahatahtlikud vaid arusaam, kuidas elada, on erinev. Mina soovin elada vabalt, ilma piirideta, reeglistikuta, mitte nii-nagu-peab. Tema soovib elada raamide piires, et oleks millele toetuda.

Me oleme sarnased ja me oleme erinevad, kui kahjuks kutsub ta minus esile halvimad tunded.
Ma arvan, et see toimib ka vice versa.

Mingi seletamatu.

No comments: