Rahvusvaheline armastus

Love [la:v]

aah aaah aaah

Amor [amo:r]

ooh oooh oooh

Armastus [armastus]

arghh arghhh arghhh

Foto, mina ja James istukil, seal, kus ka minu esimene naitus varsti varsti aset leiab!

Raha paneb rattad kaima, rattad kaima...

Silme eest votab kirjuks!

Hakkasin sel nadalal tood otsima, voi noh, olen otsinud tasakesi koguaeg, kyll mitte keskendunult. Kuid nyyd yhtejutti olen saanud kolmele intervjuule ja ka kolmele proovipaevale. Ahhaaa, ja ara sa ytle, ka minu Kaksikute horoskoop lubas selleks nadalaks suureparast arisoont.

Miks ma tood otsin? Sest seal pagariaris makstakse kehvasti ning tegelikkuses on mul seal vaid kaks toopaeva ja need ka nadalavahetusel. Aitab!

Esimesel intervjuul kaisin eile... Anti kohe proovipaev, kuhu ma ei lainud, sest reklaamiti kohviku tootajat, aga tegelikkuses pakuti koogiabilise kohta. No toit ja mina... Oleks ju voimalus oppida, aga kusagile tomban joone.

Tana kaisin teisel intervjuul. Jah, arvan, selle koha votan. Homme on proovipaev.

Kolmas intervjuu oli ka edukas. Anti kohe ka proovipaev laupaevaks, aga... See koht on Melbourne kesklinnas, keset linna. Koige-koige... Ja ma ei teadnudki, et tegelikkuses on voimalik lihtsalt teenindajana, ettekandjana teenida koos tipiga ~30 000.- eesti krooni kuus. Ja mulle pakuti seda suureparast voimalust. Kuid... Sealne manager oli vaga... Koik sobis, aga... Ma ei viitsi enam teenindada selliselt "viisakalt" kysides klientidelt: "Kas teile maitses eelroog? Ah ei matsenud... Kuidas me saaksime oma toidu kvaliteeti parandada? Kas olite rahul teenindusega? Olite. Oi, suureparane. Me pyyame oma kvaliteei hoida.". Ma ei viisti enam teenindada inimesi, kes soovivad teenindamist. Raha nimel ju voiks.

Mu CV-st luges manager valja fakti, et olen sojavaeteenistuse labinud. See talle meeldis. See on ju hea, naitab, et inimene allub kaskudele. Lahkudes veel ytles mulle, tule kohale sojavaelise tapsusega.

See koht oleks suureparane hyppelaud teenidussfaaris edasiliikumiseks (intervjuul ju ka mainiti, et pakutud palk on stardipalk, sealt edasi... kes seda teab ~ 40 000? 50 000?). Voib olla, vaatab...

Homme lahen teise kohta proovipaevale. Seal saan kanda vaba riietust (ok. T-sark on nende poolt) ja koht ei noua ette-taha kummardamist. Inimlikum ning makstakse samuti hasti, kyll ilma tipita.

Raha paneb rattad kaima, aga ma ei soovi olla rahakeha mingis naitemangus.

Ps! samas olen kyllalt pikalt osalenud heategevusprojektis nimega pagariari, sealne palk on ikka vaga niru ja ei vasta austraalia standarditele. Aitab.

Ps!! tegelikult on huvitav ka see, et hiljuti ma esitasin Universumile palve, soovides kiiresti head ja tasuvat tookohta. Ja ma sain, koos valikuga voi koos koigega. Koos kirssidega!:)

C'est la vie!

Such is life! Selline on elu!

Olime yle pika-pika aja nadalavahetusel kodused. Uskumatu! Ok. Pyhapaeva ohtu oli erand, muutusime tagasi sotsiaalseteks.

Kaisime syndmusel, kus gei-paar oli korraldanud toetusohtu enda kohtuprotsessi tarvis. Nimelt valmistusid nad saama vanemateks, lapski eostatud yhe lesbi-paari abiga. Kui laps sai eostatud, vottis lesbi-paar oiguse lapsele yle ja jattis gei-paari pika ninaga, kuigi kokkulepe oli midagi muud. Vot siuke lapsetegu!

Hiljem kaisime sopradel kylas, soime-joime ja vaatasime Laulvat Revolutsiooni. Oh seda eesti ajalugu. Kui valismaalastega seda filmi vaadata, saab 100% kindel olla, et nad teevad kommentaari kohas, kus yks vene mutike kobiseb: "Eestlased on silma all nii naeratavad, aga nii kui selja keerad, loovad nad sulle noa selga!", peale seda vaatavad sind valismaalsed ja kommenteerivad, et nyyd nad siis teavad jne...

Lugesin hiljuti yhte artiklit, milles avaldati arvamust, et Melbourne's peaks olema malestusmark koigile hukatud, piinatud aborigeenidele, sest nende suhtes pandi ju ka siin valgete inglaste poolt toime genotsiid. Aga seda malestusmarki ei taheta, sest inglased on ju nii viisakad ja naeratavad, nemad ju kyll midagi kurja pole toime pannud.

Yleyldse olen tahele pannud, et euroopa taustaga inimesed on nii moistusparased, nad pyyavad koike labi moistuse seletada, aru saada... et neil puudub kontakt loodusega, koiksusega.

Muidu kulgeb elu rahulikult: natuke tootamist, naituseavamisi, kino, ohtusooke, pidusid. C'est la vie!

Maakera poorab end aeglaselt kuid kindlalt

Jan Tanel, Tanel Jan voi Jan T P voi... ?#!=@

Mu esimene naitus saab toimuma.

27.04-10.05.2010 Melbourne, Collingwood, Per Square Metre Gallery.

Ometigi hakkavad asjad sujuma, kokku jooksma, ometigi on taaskord onne (ptui-ptui-ptui).

Vahepeal motlesin, et teinekord ei korralda enam kellegagi koos, sest loppude lopuks tuleb alati valja, et naeratavate nagude taga ei ole kriitilisel hetkel positiivset vastust. Korraldamistoo paradoks. Ja pean taaskord todema, et yksi ei saa samuti midagi korraldada. James on siin taaskord suureks abiks. Mu elu on siin labi poimunud Jamesist:)

Me grupinaitus kannab pealkirja "Organic Exhibition" (vist oli nii?!).

Osalevad:

Elke Kerr - Jamesi tookaaslane

Jeremy Hawkes - Jamesi esimene elukaaslane

Jeannie Brown - minu tuttav, kunstitudeng

Tanel Jan Palgi

Ma pole veel enda kunstnikunimes kindel. Kas jatta Tanel Jan Palgi voi lihtsalt Jan voi Jan Tanel... voi...

Jan on siin naisenimi... see tekitab segadust. Ma arvan, et see saab olema Jan T. P.

Pooled taiesed on juba valmis, 5 tk on veel vaja teha.

Oh, ah... loomise valu ja ilu.

***********************************************

Tootasin kogu lihavottepyhade perioodi, neli paeva jutti + pidutsemine ka, loomulikult. See koik tekitas teisipaeval tunde, et olen toost labi vagistatud, magamata, lihtsalt kohutavalt vasinud. Onneks kosusin sel korral kiiremini kui eelmisel korral.

***********************************************

Meie Carltoni kodu on muutunud ohtusoogipidude lavaks. Me oleme Jamesi'ga suureparased voorustajad. Tema kokkab, mina koristan. Me molemad naudime seltskondlikku olelemist.

Ja me kylalised naudivad me uut kodu, sest see on ju lihtsalt nii suureparases asukohas ja see trepp... ja need suured koogi aknad ja see vaade... Kaunis, kaunis, kaunis.

Ps! Tana lohkusin kogemata yhe akna seal... ei teagi, mis sellest nyyd saab. Igavene vana aken oli, lykkasin akna lahti, moeldes veel, et ehk ei tasuks seda akent avada. Aken pysis avatuna 5 sekundit ja siis kukkus kokku, puruks. No ma ei tea, mis mina tegin? Silti ju polnud, et ara ava akent.

***********************************************

Karusell karusell.... lalallallaaaaa

Jan Tanel P

Austraalia ja Eesti

Austraalia ja Eesti

Mida ma teen siin?

Tana ma tousin ylesse ja motlesin, et sooviks argata eesti kevades. Et kogu Austraalia periood oleks seljataga. Et hingaks eesti kevadises hommikus sygavalt sisse ja motleks, oh, ometigi on see koik labi.

Samas tean, et mul on siin olnud elu parimad ajad... mis jatkuvad, aga... Ei saa midagi halba oelda ka eelnevate perioodide kohta. Tartu periood, Viljandi periood, Voru periood, Rakvere periood, Tallinna periood - koik nad on olnud erinevad. Nyyd on Melbourne'i periood...

Aga tunnen, et ei viitsi enam niisama lulli lyya...

Olen kolmel ool jargemooda nainud unes, et olen tagasi koolis. 1. ool olin ehk opetaja, 2. ool olin lopetajate hulgas, aga kui koik teised said bakalaurusekraadi, siis mina ainukesena ka magistrikraadi, 3. ool olin vaatleja, klassis toimus tantsutund, tunni loppedes soovisin taaskord ruumikohal lennata. Tousin ohku ja asusingi ruumis lendlema, ujuma. Hiljem asus tantsuopetaja minuga vestlema, ytles, et olekisn pidanud tunnist osa votma.

Melbourne on muutunud koduseks, linn on muutunud vaiksemaks. Kuigi eile avastasin uue koha, vana Lihaturu, mis oli pooratud kultuurikeskuseks. See oli ilus hoone. Kaisime seal vaatamas tsirkuseetendust. See oli vaga naljakas! Loo moraal oli "rohelist" eluviisi toetav.

Ja eelnevalt oleme kainud pea igaohtuselt kinos, kuna meil ju tasuta paasmed Melbourne Queer Film Festivalile.

Oleme asunud Jamesiga proovima ka uusi soogikohti. Meil on molemil tydimus rutiinist ja samadest vanadest juba jarele proovitud kohtadest... Kuigi on kohti, mis vaarivad kylastamist ikka ja jalle.

Ma pole kindel veel, millisel moel ma siin jatkan. Voimaluste paljusus ajab pea sassi. Ehk on parim voimalus siiski PhD, mis mu motetesse ikka ja jalle tagasi tuleb. Kuid seekord oleks skeem labi Eesti Vabariigi toetuse, mis tahendaks naasmist vahemalt kolmeks aastaks peale opingute lopetamist eestisse. Mis polekski nii vaga paha. Ja oma olemuselt avaks PhD ukse maailma ylikoolidesse kylalisoppejouks. Saaks reisida, elada ja puhata:) Asjajamine tahendaks naasemist lyhemaks perioodiks ka eestisse. Mis oleks tore. Tegelikult saab ju koike teha.

Tegelikult saab ju tegelikkuses elada erinevaid elusid yhe antud elu jooksul.

Tahaks kuulda eesti kevadlinde.

Tahaks kylastada Rongut, tahaks elada seal kuu... ja kirjutada, luua...

Tahaks minna taaskord ylikooli.

Ja kysimus polegi tegelikult Austraalias voi Eestis, lihtsalt maailm on ymmargune ja ma ei noustu oma elu elama ainult Austraaliale voi ainult Eestile.

Ja Austraalias olen ma aru saanud, lahti lainud, avardunud, et toepoolest ei pea oma elu elama yheplaaniliselt... Et olen see ja rohkem mitte midagi muud, ma tunnen, et ma olen koike ja see on minu rikkus.

Mul on ka nyyd uus juukseloikus, ise loikasin! Kui inimene loikab oma juukseid, siis soovib ta tegelikkuses mingit muutust. Voi lihtsalt ilusam valja naha:)

Aga... ylikooli asja hakkan taasajama peale naituse loppu. See asi tuleb enne ara ajada.

Mina kui kunstnik.

See on paris ponev teema... Ja kuidas aeg lendab maalides... Voi tegelikult aega ei olegi, lihtsalt sina oled. Ja su loovus. Nii huvitav, kuidas monikord, kui jaan janni oma teosega, saabub lahendus justkui taevast... Voi ilmutusena louendile.

Jah, ja vaatsin saadet yhest kuulsast skulptorist, kes saabus siia Euroopast ning kel labiloomiseks Austraalias kulus 20 aastat. 20 aastat! 20 aastat...

Tuletan endale meelde, et kannatlikkus on voorus. Tuimus ei ole voorus!

Duell Austraalia - Eesti jatkub minu sygavustes, aga see pole Austraalia vs Eesti...

Ps! Nostalgiale pole motet palju aega kulutada, Elu on nyyd ja praegu. Siin, Austraalias.

Onnelik, ELUS, Melbourne's!

Minu arm, Melbourne: trammid, jalgratturid ja aeg...

Hei, ma siin motlen, et kuidas on voimalik, et pisikesed, suured muutused elus voivad juhatada suurema onnetundeni. Ma olen taaskord onnelik. Nadal tagasi oli onnelavi ikka vaga madal, kuid see laupaev tootades pagariaris ja vorpides karpe, tundsin ma, kui onnelik ma olen - taas. Ma olen onnelikuna syndinud!

Ja tana samuti. Graafiku jargselt pidi olema mu viimane toopaev Wildreness Society heaks, laksin sinna kohale, loobusin toopaevast ja andsin tagasi kogu neile kuuluva vara. See etapp on labitud!

Joshua kirjutas koigile kirja, kus seisis: "This week we fare well Jan, whose stay with us has been short but sweet.". Kas pole armas?

Ja mu uus elukoht, voi elusituatsioon - meil on nyyd kaks kodu. Yks linna sydames Carltonis ja teine rahulikus Abbotsfrodis. Milline rikkus!

Taaskord avastasin, et mulle ikka vaga meeldib Melbourne. Miks? Sets see linn hoolib inimesest, mitte autost! Sydney's olles panin tahele, kui kiirelt seal jalakaijate valgusfoor vahetub roheliselt punasele, yle tee peab jooksma, sest muidu jaad auto alla. Kuid siin, Melbourne's, olles teise tanava otsas ja nahes foori tule muutust roheliseks, void jatkata rahulikult jalutamist ja olla kindel, et jouad ikkagi yle tee ja seda ilma kiirustamata. Ka mu klassiode Kart, kes kais Austraalias kylas, todes, et Melbourne on vaga chill ja relax, et inimesed vedelevad koikjal. Inimestel on aega.

Oh jah, ja loodan, et uus, parem tooperspektiiv hakkab ka koitma. Seekord The Social Research Centre'i heaks. Poidlad pihku!

Sygist on juba ohus ja see on meeldiv! Karsked varsked hommikud, soojad parastlouad, monusad jahedad ood...