Elust purjus!

Confest, Mudtribe, sel korral sellest osa ei votnud,

liiga palav oli, et mudasena ringi joosta:)

Tana kogesin omalaadset retke minevikku. Suundusime St.Kilda botaanikaaeda piknikule ja korraga randasid mu motted hetkedele, kui saabusin siia, Melbourne'i. Plaanisin ju ise alguses St.Kildale kolida ja mu onneks tol hetkel sain ka endale toa St.Kilda botaanikaaia vastas... Kuid elu laks teisiti, ytlesin toa ylesse ja jatkasin elu Victoria juures.

Ma olen elanud Melbourne's South Yarras, seal alustasin oma uut eluperioodi, siis liikusin edasi Carltonisse, siis tagasi Yarrasse, siis lyhikeseks ajaks Elwoodi, tagasi Yarrasse ja siis reisima ning nyyd Abbotsfordis. Varsti kolin Brunswicki. Ma olen nii rikas, ma olen nii paljusid erinevaid piirkondi Melbourne'i sees nainud ja kogenud. Tana jalutasin ja jagasin CV-sid Sydney Road'il, mis on Brunswick'i peatanav - vaga lahe piirkond! Piisavalt arty, trashy ja kosmopoliitne.

Jah, otsin tood. Pagariari kohvikuga laks hasti, soovisin sealt ju lahkuda ja plaanisin seda teha nyyd, kui naasesin tagasi roadtripilt. Nad helistasid mulle ise ja andsid teada, et kuna on vaga vaikne ja rahulik, siis neil ei ole mulle vahetusi pakkuda. Vastasin, et ma nutma ei hakka ja andku teada kui tulevikus midagi tulemas on. Tegelikult olin onnelik, et ei pidanud ise araytlema neile.

Huvitavat saatuse lahtihargnemist kogesin eile labi yhe jaapani noormehe, kes oli saabunud Melbourne'i ning keda kohtasime eile Raili ja Remeni juures Carltonis. Kogesin aratundmist, et olen ise samasuguses situatsioonis olnud, kus ei tunne kedagi ja korraga hakkab koik hargnema - kysid kellegi kaest midagi, keegi teab kusagil kedagi jne jne. Jaapani noormees kysis tanaval lihtsalt teed ja selmet juhatada sonade abil oigesse kohta vottis juhataja (Raili ja Remeni sober) ta endaga kaasa. Enne oigele tanavale joudmist astusid nad labi Raili ja Remeni juurest ja nii hakkas maailm, Melbourne avanema. Uued sobrad ja situatsioonid hakkavad hargnema. Hiljem tuli valja, et see noormees oli ka Confestil olnud. Nii lahe oli kogeda, kuidas sa oled osa tema onneloost Melbourne'is.

Vahepeal oli hullult palav, eile +44 max ja oosel +37, alles kell kaheksa hommikul tuli ilmamuutus. See oli Melbourne'i ajaloo palavaim oo! Sellises oos sa magada ei saa, ohku pole mida hingata. Kell kaks oosel oled ventilaatori myhina saatel yleval ja ootad aga und... Mida ei tule.

Kylma muutust tahistasime ujumisega tuulises rannas. Jep, laineid saab pyyda ka Melbourne's:)

Ah, tana motlesin ka, et kui igav mul siin ikka oli, enne kohtumist Jamesiga, ma motlen. Oli rahulik ja igav, jah, avastasid kohti ja kaisid valjas ka ning kohtusid inimestega, kuid temaga koos on elu lahti hargnenud.

Ja koik need unistused, milledega ma siia saabusin, mis nendest on saanud?

Ma olen elu hoovuses.

Naide opitoast Confest'il

Ikka edasi, edasi, ei sammukestki tagasi

Joulud olid toredad. Sain kingitusi kaa! James ostis mulle uued tennised - sinepikollased, jubelahedad! Tema ema ja kasuisa kinkisid mulle pudeli Gin'i, sest kui kylastame neid, siis alati joome seal gin'i. Saime ka hunniku kaarte. Kusjuures siin ei olegi kingituste tegemine suurele seltskonnale nii oluline, tahtis on, et kingid kaardi koos labimoeldud teksti, sooviga.

Aga joulud olid jah kiire aeg (lopuks ometi labi!):

......... - joululouna Jamesi venna juures koos sugulastega

23.12 - joulupidu Jamesi tookollektiiviga

24.12 - ohtusook Jamesi isa juures

25.12 - jouluhommikusook meie majas - tegime pannkooke

joululouna Jamesi ema juures

joulutee Victoria juures

joulupidu Deani juures

jouluhang Edingburgh'i aias

joulureiv South Yarras

26.12 - joululouna Jamesi venna juures

Lopuks said need joulud labi.

26.12 soitsime Melbourne'st valja, Confesti suunas. Nagin maastikke, mida varem nainud pole. Tyhja poolkorbe igas ilmakaares monede poolelus-surnud puude ja puhmastega. Igatsen nyyd kylastada Alice Springe'i, et kogeda taielikku punast korbetyhjust.

Confest oli vaga lahe! See toimus NSW-s Edwardi joe kallastel. Olin algselt skeptiline selle festivali suhtes, koik muudkui kiitsid ja kiitsid... aga oligi lahe. Festivali varavates oli silt Welcome home, see vottis igasugused pinged koheselt maha.

Festivalil sai paljalt ringi hangida, paljalt ujuda, kylastada esoteerilisi opitubasid, mudavannis vedeleda, aurusaunas monuleda ja ujuda, ujuda, ujuda! Ning loomulikult telkida! Ja tantsida trummide saatel.

Koguaeg siiski paljalt ringi ei kondinud, sest ilm oli nii kuum ja paike nii sarav, et pidin oma valge pohja-euroopa keha kinni katma.

Opitubadest kylastasin:

1. kaejoonte lugemine - mis oli naljakas, sest esimese asjana luges juhendaja tulevasi lapsi, enamusel sai olema 3-5-7 last!!! Ka neil, kes juba 40.ndates. See oli kahtlane. Aga noh, ega saagi ju koike tosiselt votta. Minul saab olema kolm last, 2 tydrukut ja 1 poiss!

PS! arvan, et 1 laps perekonna kohta on kyll, maailm on ylerahvastatud. Pole vaja lapsi.

Minu napuotstest loeti valja, et ma olen juht, igas napuotsas oli kirjas juht. Siis ytles juhendaja mulle veel, et mu sydame- ja eluteejoon saavad yheks. Mul tuleb teha otsus ja see tuleb teha ruttu.

Veel teadis ta, et ma sobiksin suureparaselt tootama lastega nt algkoolis voi pohikoolis, aga ma oleksin ka tippspetsialist teatud valdkonnas.

2. Kundalini meditatsioon oli vaga lahe. Varistasime end kinnisilmi ja siis tantsisime kinnisilmi ja lopuks rahunesime. See oli vaga huvitav, sest varistamise ajal laks mu selgroog ootamatult vabaks ja tundsin kuidas energia hakkas liikuma, energia voolas puhtalt.

3. Alasti jooga oli ka huvitav, kuigi mitte midagi erilist.

4. Katega tervendamine paelus mind samuti vaga.

James kylastas ka polygaamia opituba. Hiljem arutasime polygaamia teemat oma seltskonna siseselt. Filosoofia on, et suhe tuleb hoida avatud, tingimata mitte seksuaalses mottes.

Confest oli vaga lahe! Telkisime seal terve nadala. Ka aasta 2010 sai seal vastu voetud. 2010 ool evakueerusime oma telgist autosse magama, sest me teelt Coles'st 15.-$ ostetud telk lasi vett taielikult labi. Aga need oised tormid olid lahedad: aikesesahvatused, myristamine ja paduvihm. 1 jaanuari ohtul sai vihma kaes trummide saatel tantsitud ja vihma valja kutsutud. Lahe, lahe, lahe! Iga kell laheks sinna tagasi.

Edasi jatkasime oma teekonda Mildura suunas. See linn oli naljakas. Linn oli nagu oaas keset korbe. Puhas, rikas ja valge kogukonnaga. Linn oli kena ruut, kus ristmikud olid ringteed ja tanavad 1.avenyy - 18. avenyy. Kesklinnas olid sildid jalgrattaga, rulluiskudega, toukerattaga, koertega liikumine keelatud - otsustatud linnavalitsuse poolt. Kirjutasin yhele neist siltidest: NO FUN! Vaesed lapsed seal linnas. See linn oli valge rikka keskklassi paradiis. Hollywoodilik syrreaalne taiuslik linn. Oobisime Jamesi tuttavate juures. Nad teadsin raakida, et paljud ei lahku kunagi sealt - synnivad ja surevad seal, sest seal on nii turvaline. Oudne! Moned lapsed kannavad koolides peapaelu: WE ARE FULL! (tahenduses, ei immigratsioonile). Suletud yhiskond ruudus! Ja kuna linn on rikas, siis motlevad targad linnaisad, et kutsuvad kasiino linna - on raha mida kulutada.

Milduras saime onneks oma autol ka rehvid ara vahetatud, sest Jamesi tuttava vend omas seal 'juhuslikult' autotookoda.

Mildurast edasi siirdusime Adelaide'i suunas. Selle linna kohta olin kuulnud palju negatiivset, et igav vaike lame suurlinn. Aga mulle meeldis! Linnas polnud pilvelohkujaid ja vanad majad olid vaga ilusad. Melbourne'i tume kivi muudab selle linna gootilikuks, kuid Adelaide on ehitatud heledast liivakivist, mis muutis linnast mulje helgeks. Viibisime seal vaid paeva (couchsurfisime seal oo). Nyyd olen ametlikult viibinud South-Australia's.

Adelaide'st siirdusime mooda Great Ocean Roadi soprade suunas, kes telkisid enne Apollo lahte. Oo veetsime Portlandis yhe perekonna juures (couchsurfing), kes majutasid meid suureparaselt. Teel soprade juurde nagin ara ka Martrid, Londoni kaare (varem oli see sild) ja 12 Apostlit. 12 Apostlit oli toeline turismimagnet - see oli nagu palverannaku sihtkoht. Vahemalt nagin ara!

Meie uus telkimiskoht Blanket Bay laheduses oli toeliselt kaunis. Seal asus arvatavasti mu senine lemmik rand Austraalias. See rannariba asus kahe mae vahel, seal sai kaljudel jalutada ja ookeani lainetes supelda. Rand oli vaga privaatne, rahulik. Vordeline Bayron Bay rannaga! See oli vaga yrgne!

Jargmine paev suplesime, seksisime kaljudel ja siirdusime tagasi Melbourne'i suunas vahepeatusega veelkordseks ujumiseks ookeanis enne Melbourne'i.

Labisime kahe nadalaga ~2000 km, nagin ja kogesin vaga palju uut. Tundsin, et ei ole enam see inimene, kes lahkus 2009 Melbourne'st.

Soovin vahetada tookohta, voib-olla hakkan toole Greenpeace heaks! See oleks mu aurale hea.

OUT OF RANGE!

ROADTRIPPING!

BE AWARE!

GAY GUYS ON ROAD:)

Villis polenud jalad

Eile oli mul paha tuju... Ometigi nii palju head on viimasel ajal juhtunud (siiski ka huvitavalt halba).

Jamesi synnipaev oli, mis oli vaga tore. Suur pidu oli. Viimased kylalised laksid tuttu paiksetousu ajal. Mina sel ajal juba magasin.

Ja majas on tormid raugenud... kuigi... Mis juhtus? Ah, ei midagi nii olulist, et viitsiks kirja panna... Voib-olla laheb sedasi, et jaanuaris kolin sinna, kuhu pidin kolima kolm kuud tagasi. Tegelikult juhtus see, et inimesed tegid suu lahti ja palju informatsiooni, mis oli varjatud, paiskus valja. Ohk sai puhtamaks. See ikkagi ju shared-house.

Aga eile oli pisut paha tuju. Hiljem moistsin, et pean tegema neid asju, mida ise tahan teha ja mitte laskma end Jamesi vooluga kaasa minna. Ta vottis mind eile enda too juurde kaasa. Ta tootab lisaks ACF-le (Australian Conservation Foundation) ka ICAN-is (International Campaign Against Nuclear Weapons). Aga tundsin, et raiskan oma aega seal ja lahkusin. Jalutasin Melbourne Ylikooli juurde, avastasin yhe maja, mis eestis kannaks lossi tiitlit. Lossihoovis kasvas suur puu, siis vedelesin seal puu all pool tundi ja motlesin. Motlesin valja, et ma olen koike osaliselt:

1. osaliselt kunstnik

2. osaliselt kirjanik

3. osaliselt korraldaja-organiseerija

4. osaliselt naitleja

5. osaliselt teadlane (PhD mottes)

Et mind huvitab koik osaliselt. Kaleidoskoop. Enne rahu ei saa, kui...

Siis asusin koju jalutama, kuid mu jalanou hakkas mind hooruma. Motlesin, need on nagunii juba nii vanad, et viskan nad yldse minema ja jalutan koju paljajalu. Yhel oli juba ju auk talla all pikemat aega.

Mu kolm aastat tagasi Madriidist ostetud jalanoud leidsin eile oma lopu Austraalia prygikastis. Rahu.

Aga mu paljajalu jalutuskaik koju loppes poletusvillidega taldade all. Asfalt oli kuradima kuum!

Eile sai veel ka ujumas kainud, St.Kildas ohtusoogil, paikeseloojangut vaatamas ja kodupiirkonna pubis ollet joomas.

Ps! Mulle ei meeldi vaga ratsionaalsed inimesed. Tunne on nagu pea oleks kruustangide vahel.

Kruustanginimesi voib kohata vanema polvkonna esindajate seas, aga ka noorte hulgas.

Mehele

Ma kummardan Mees su ees

Su ees laskun polvili

Olen alasti

ja suu ammuli

Oo ma ootan

Ootan

Ootan

Haara mu pea

Suru mu ego maha

Ma ootan

et saada vabaks

Heia, heia, heia...

Eile sain toredaid komplimente.

1. olime yhes laohoones synnipaevapeol ja laksin baarileti aarde ollet ostma ning asusin yhe noormehega seal arutama, et tea, mis see olle ka maksab... Ta midagi vastas ja siis ytles, et mu nagu on nii selge, klaar ja silmad nii saravad (Your face is so light and eyes so bright), et ta pole isegi veel hapet (acid) tarvitanud. Paris ilus kommentaar vohivooralt.

2. laksime gaybaari suitsuruumi, ma avasin ukse ja koperdasin natuke, yks mees tuli mu juurde ja ytles, et ma olen nagu Guy Ritchie, kes astus oma uue filmi esilinastuselt valja.

3. 2x kogu ohtu jooksul tulid vohivoorad mu juurde ja parisid, kas ma olen prantslane. Vb seetottu, et ma kandsin soni, see ju nii prantsuslik.

Kuid jah, meiga oli sel ohtul kaasas ka yks prantslane, Jean-Francois. Bernardo juures tutvusime ka yhe hispaanlasega, kelle nime ei maleta, aga nii ilus oli kuulata kuidas Bernardo ja ta kylaline hispaania keelt raakisid. Hispaania keele kola meeldib mulle, see on vaga voolav, mahe.

Eile oli ka mu viimane toopaev, nyyd 3 nadalat puhkust. See tootamine tyytaski ara juba.

Vahepeal olid siinpool me eukohas ka suured draamad. Nyyd on draamad labi.

Hammastunud, aga kaos ei hammasta mind

hei, jah, hammastunud

kaos toesti ei hammasta mind

ja kaose all motlen ma midagi, mida sa ei saa kontrollida, miski, mis on korrastatuse all nagu jaal kondimine, sa ei tea, kas jouad teisele kaldale voi vajud pohja...

Aga ka paris mitte, sest kaos ei vajuta mind pohja. Kui hakkan vajuma, tean, et jaan pysti.

Kaos pinna all.

Kaose all on pind ja tegelikult on see lift, mis soidutab sind kiirkorras korgemale tasandile.

See on vaga huvitav, sa oled teadlik. Jalgid. Lahed kaosega kaasa. Nagu rokk-kontserdil. Rahvamassi sees. Kaoses.