Kohalikku florat ja faunat

Enne galerii, pärast jutt:

Mooloolaba rannas
Mooloolaba rannavaade
Kus mujal, kui mitte Austraalias?!
Kohalik Maroochydore'i vihmamets-park
Brisbane'i vaade 1
Brisbane'i vaade 2
Nimbinis: Aaron, Bernard (kes on Taani seadusealuses abielus!), mina ja James
Vahva kaubik
Kohalik TV uudistamas rongkäigulisi
Kõrgeaulised kuningas Kanep ja kuninganna Kanep
Kohalikud rahvatantsijad
Kanepi saatkond
Vaade Jo aiamajakesest
Troopiline kohalik lilleke, kuldking vms
Taaskord kohalik õitseja
Lilleke
Ootamatult suur pilv teel Mullumbimbisse
Suurim sisalik, keda ma looduses olen kohanud
Alexandria rand Noosas, see oli ka mitteametlik nudistide rand
Põõsas pudelihari
Kohalik laululind Kookaburra ehk Naeru-Hiidkalur, kes uudistas pulmalisi
Mitte konventsionaalne noorpaar
Pulmalised: James, mina, Aaron. Selleks puhuks lõikusin endale vanadest teksadest uued lühikesed püksid. Isegi lipsu sidusin ette!
Miski sõnajalaline ehk, mis elab parasiitelu
Suurim ämblik, keda siin pool kohanud olen. Elas teine me pulmamaja rõdul.

Nüüd jutt:

Käisime puhkusel. Marsruudil: Melbourne (VIC) - Sunshine Coast (QLD) - Noosa - Maroochydore - Mullumbimby (NSW) - Nimbin (NSW) - Brisbane (QLD) - Mooloolaba - Maroochydore - Melbourne.

Rentisime endile auto, millega oli meie päeva limiit 200km ja kogulimiit 1000km 6-e päeva kohta. Tingimus oli ka, et ei tohtinud rendiautoga Sunshine Coast'i piiridest välja sõita. Kuid me otsustasime siiski rikkuda reeglit ja külastada ka New-South Wales'i kirde tippu ning ka Brisbane'i. Kui auto üle andsime, siis olime kasutanud 980 km. Püsisime ilusti-kenasti kehtestatud piirangutes.

Maroochydore's abiellusid me sõbrad Willem ja Sarah. Tegemist polnud traditsioonilise pulmaga, kus pruut kandis valget kleiti ja peig musta ülikonda. See oli tõeliselt hästi lavastatud, spontaanselt kulgev abielutseremoonia. Kaunis. Aga samas, Willem pole ka väga konventsionaalne tüüp. Pulm lõppes juba äärmiselt ebakonventsionaalselt. Nimelt, kui noorpaar oli just-just sisse sõitmas oma pulmapeole, pidas politsei auto kinni ja toimetas äsja abiellunud politseijaoskonda. Noormees sai trahvi purjus peaga sõitmise eest ja kaotas juhiload üheks aastaks. Loomulikult oli noorpaar alkoholi tarvitanud, sest neil oli just onud abielutseremoonia ja vastuvõtt. Aga kas politsei sellest hoolis ja ka faktist, et auto peeti kinni tõesti-tõesti nö koduväravate ees. Milline juhus. Aga pulm oli siiski tore!!

Noorpaar oli rentinud nooremapoolsetele külalistele ja sõpradele Noosa's maja. Maja oli nagu Mehhiko seebiooperites nähtavad villad;) Neljapäev ja reede sai veedetud sealses villas.

Laupäeval otsustasime sõita Nimbinisse, sest seal toimus parajasti Mardigrass festival (marihuaana kultuuri populariseerimise ja legaliseerimise festival). Minule oli see teine kord külstada Nimbinit. Ööbisime Jamesi sõbra Jo majas, mis asus Nimbinile väga lähedal The Channon'i nimelises külas. Seal piirkonnas saime Kajaga endile 2 aasta working-holiday viisa paberid korda aetud. Tegime maatööd seal;)

Pühapäeval sõitsime edasi Brisbane'i, ööbisime gay-hotels'is Sportsman. See on üks vanimad tegutsevaid gay-baare Brisbane's. Majutus oli odav ja oma hinda väärt. Õhtusõõk oli kohutav, aga lõbus oli ikka. Ikkagi ikooniline koht. Sealses hostelsis tegutses ka baar ja klubi, kus toimus parajasti Heliseva Muusika lauluõhtu ning tõepoolest nii-uskumatu-kui-see-ka-pole gay rahvas oli koos ning laulis üheskoos Heliseva Muusika hitte. Mitte ainult eestlased pole lauluravas. Kahjuks Brisbane's ringi uidata ei saanud, vaid pisut. Tuleb kindlasti tagasi minna.

Esmaspäeval sõitsime tagasi Maroochidory'i, et me sõbrad lennujaama sõidutada. Ise peatusime yhes YHA's ja veetsime järgmise õhtu ja hommikupooliku päikese käes ja ookeanilainetes. Wow! Ma püüdsin paar päris head lainet!!! Ja vesi oli nii soe!

Aga nüüd tagasi sügiseses Melbourne's, kus juba järgneval õhtul tuli minna näituse avamisele...

Õnnelik juhus :)

Täna on meil siin selline kaunis päikeseline pühapäev. Haruldaselt ilus ja soe on. Kohati hakkas meil James'ga lausa igav, et mis selle kauni pühapäevaga ette võtta...

Siis mõtlesime, et sõidame kesklinna külla Aaronile, kes töötas oma stuudios - ja nö. hängime niisama. James'l tuli veel soov minna raamatupoodi, et endale lugemisvara soetada. Otsisime parkimiskohta raamatupoe lähedusse, aga seal seda polnud. Sõitsime kõrvaltänavatele. Ma veel mõtlesin, et kui James leiab parkimiskoha shoppamiskeskuse juurde, siis ma raamatupoodi kaasa ei lähe, ja lähen hoopis shoppamiskeskuse tualetti kusele. Aga esimene parkimisplats avanes meile ümber kvartali sõites, seega tuli mul ikkagi raamatupoodi kaasa minna. Mhm...

Raamatupoe ees James peatus sooviga vaadata, mis neil vaateaknal välja pandud on... Ja ma pöörasin oma pilgu samuti vaateakna suunas ning otse mu silmade ees olid rivis kolm Stanislavski raamatut!!!

Ma olin neid raamatuid soovinud endale pikemata aega. Lausa soovisin osariigi raamatukokku lugejaks saada, aga selgus, et seal saab raamatutega tutvuda vaid kohal olles.

Iga raamat oli vaid 10.-AUD'i. See kõik kokku oli üks suurepäraselt õnnelik juhus. Milline suurepärane ajastus. Milline kingitus! Tänan.

Austraalia põliskunsti

Amunda Gorey: Arrweketyele Atyenpe Urrkaperltaneme
“These paintings celebrate the nurturing role of women - mothers, grandmothers and aunties - keeping things together in the world through their natural devotion to children”

Järgmine blogisissekanne hilineb

Seoses saabuva sügise rahuliku kulgemisega, tasa-ja-targu toimiva töörütmiga ning emotsionaalse tasakaalu toimimisena hilineb järgmine sissekanne. Järgmine sissekanne võib (aga ei pruugi) ilmneda sügistormide saabumisega, töörütmi ebafunktsionaalseks muutumumise või emotsionaalse labiilsuse taastumise kõrvalnähuna.

Õrna rahu soovides.
Lugupidamisega.

Nii naljaks, aga nii see on.

On rohkemat...

Peab ütlema, et viimasel ajal, nii kolmandat aastat, pole aega koristamiseks. No pole aega. Koristamine tundub ajaraiskamine olevat. Ei jõua seda korda koguaeg hoida. On meeldiv kaos. Vanasti oli aega. Oli aega koristada... Oli aega kaenla alt karvu raseerida... Nüüd mühiseb seal mets. Pole aega. On palju looduslikum. Tolm ja karvad.

Broneerisime järjekordse puhkuse (mida me alati väärime) Sunshine Coast'le, üks ots oli 1 dollar, tagasisõit oli küll 69 x kallim. Aga siiski... Pole seal kandis käinud, kohe hea meel on minna. Pealegi me sõber abiellub ja meil on kutse pulma - seega saime kolm ühes pakkumise osaks: 1) lennukompanii sooduskampaania 2) me sõbra pulm just samal ajal kui lennukompanii sooduskampaania 3) puhkus. Abielluvad Sarah de Vries ja Willem de Jong. Tore. Naine saab ehk kandma nime Sarah de Vries de Jong?

Töötan nüüd 5-l päeval nädalas. Ideaal oleks 4 päeva. 5 päeva on liiga palju või teisisõnu üks päev on liiast. Aga ega töö konti murra. Samas usun, et üleüldine 4 päeva töötamist ja 3 päeva puhkust mõjuks inimestele tervikuna hästi (ehk oleksid kõik õnnelikumad?) ning võtaks hoogu ka majanduskasvult maha.

Mul oli siin igemetega probleeme. Palusin emal targast raamatust abi saata, et mida see probleem tähendada võiks. Vastus: Võimetus seista oma sõnade ees. Elu on muutunud lahjaks. Kui igemed veritsevad, siis sa ei tunne rõõmu otsustest, mida oled oma elus langetanud. Raviks on - oled otsusekindel inimene, viid asjad lõpuni ja su armastus enda vastu toetab sind.

Mhm, huvitav. Sest juba kaks kuud, kui minu käest on küsitud, et kuidas mul läheb, olen vastanud, et hästi, rahulikult, elu on tasakaalus, on töö ja on kodu ja on armastus, aga.... ei soovi lihtsalt sellise ideaaleluga leppida, tahan enamat. Aga hetkel ei saa, sest viisa lubab mul olla vaid nö stand by'l ja töötada ning oodata vastust. Aga mina olen vaimselt valmis enamaks - taaskord õppimiseks. Et oleks midagi veel. Põnevust. Kuid mitte PhD. Midagi loovat. Olen enesekindel inimene, viin oma mõtted ja plaanid lõpuni, armastan end. Oma otsuseid ma kahetsenud ei ole.

Aga igemed on ka juba paranemas. Sain ruttu hambaarsti juurde - kohe järgmisel päeval (keegi inimene oli oma aja üles ütelnud). PS! Arstid on siin väga sõbralikud! Arstidega on mul siin olnud vaid head kogemused.

Eile läksime kinno. Kinos oli taas õnne (meil Jamesiga koos on väga tihti õnne). Hakkasime piletit ostma, kui korraga üks inimene pöördus me poole sooviga oma pilet maha müüa. Siis pöördus teine inimene mu poole sooviga oma sõbra pilet tasuta lihtsalt ära anda. Saime kinno tasuta pileti ja mõlemad tasusime veel ühe poole pileti maksumuse. Väga tore. Täname! Ja film oli ka hea.

Selles mõttes, et elu ongi tore. Tänan.

Paneb naeratama.

Ps! Pole kirjutanud, et paar nädalat tagasi otsustasime spontaanselt linnast välja ookeani äärde sõita. Wow. Ookean on ikka vägev. Liigagi vägev. Lained olid nii tugevad, et kui püüdsin lained püüda, siis laine lihtsalt väänas mu käe välja. Mitmeid kordi ma sain lihtsalt uhutud kaldale. Sel korral olid lained tugevad isegi Jamesi jaoks, kes tõmbas 2 suutäit ookeanivett makku ja pidi oksendama rannas. Aga tõesti, lained on siin võimsad.

Jaapani katastroofi tuumavalguses

Pean kirjutama, et ma olen häiritud teadmisest, et Postimehe küsitluse järgi 60,3% pooldab jätkuvalt tuumaelektrijaamade rajamist.
Meil leidub isegi arvamusi, kes julgevad öelda, et Eesti oma tuumajaam tuleb nii-kui-nii.

Ma pole tuumateadlane, kuid humanitaarsest vaatevinklist olen tuumaenergia vastu. Kohutav, eks ole.

Vaatasin ükspäev saadet, kus jutustati lugu veest ja sellest, kuidas iidsed tsivilisatsioonid tekkisid sinna, kus oli vesi. Ja kadusid sealt, kust vesi otsa lõppes. Samal ööl oli unenägu, mis näitas, et tänased tsivilisatsioonid peavad kolima sealt, kus on toimunud tuumakatastroof, liigne radiatsioon ei lase piirkondades enam elada. Kuid see oli ainult unenägu. Reaalsuses on vaid hetkel Tsernobõl see koht, kus elada ei anna. Ja teine koht võib-olla on tekkimas - Jaapanis.

Ja tuumajaamad peavad olema vee lähedal, sest reaktorid vajavad jahutamist ja sellele kulub palju-palju vett.

BBC-s toodi Wikileaks'i kaudu välja, et Jaapani valitsusele anti 2 aasta tagasi hoiatus. Hoiatuses öeldi, et tuumajaamad ei pea suurele maavärinale vastu.

Eestis maavärinaid ei esine, kuigi...

Väljavõte EPL 30.dets.2010 artikklist /... vaid 30 kilomeetri kaugusel asuva Osmussaare põhjatipus registreeriti 25. oktoobril 1976 maavärin, mille võimsus oli 4,75 magnituudi Richteri skaala järgi. Tõenäosus, et midagi sellist Suur-Pakril kordub, on aga ääretult väike... /. Ja nii me jäämegi lootma selle väikese tõenäosuse mitte juhtumise peale.

Aga, see on vaid üks osa tõenäosusest. Tõenäosus õnnetuseks võib olla ka lihtne inimlik eksitus,tehnika altvedamine, terrorismiakt vms mida keegi ette ei oska näha.

2010 oli meedias ka sellise pealkirjaga uudis: "Haruldased liblikad takistavad Pakri poolsaarele gaasiterminali rajamist".
Ma tõesti loodan, et midagi sama haruldast ja imelist leitakse ka Pakri saartelt. Ka liblika tiivaripsutus võib katastroofi põhjustada.

Elu juhuslikkusest

Life is just full of intriguing accidental happenings... Isn't that just continuously surprisingly interesting.

Elu on täis intrigeerivaid juhuslikke juhtumisi... Kas pole see jätkuvalt üllatavalt huvitav.

Eile mõtlesin selle peale ja täna sain taaskord kinnitust, et juhslikkus ja üllatuslikkus jätkuvad jätkuvalt.

Olin mõelnud, et mul tuleks leida omale ka teine tööots või täiesti uus tööots, sest kolm päeva nädalas töötamist on hea ja stressivaba, kuid säästmist see ei luba (no õige pisut lubab). Mina kui uskuja igasugusesse posimisse ja unenägudesse palusin saata endale unenägu, milles saaksin veenduda, millisel suunal tööd otsida. Ja nii kurb kui sa ka polnud, unenäod ei näidanud midagi. Mitte midagi.

Aga täna öösel vastu hommikud oli siiski unenägu. Nimelt pakuti mulle tööd, öeldi, et tule meie juurde. Töökoht oli kohvikus, aga see kohvik oli palju suurem. Kutusujad olid mu sõbrad, kuigi ma neid ära ei tundnud. Ma olin unenäos ka pisut pettunud, et mulle kohta kohvikus pakuti - nimelt töö kätteõpitud lihtsuse tõttu.

Hommikul mõtlesin, et näed sa, tea, kas see tähendab, et pean uue töö kohvikusse leidma.

Aga siis läksin tööle ja tööpäeva lõpus soovis omanik minuga rääkida. Ta andis teada, et naine, kes hetkel töötas 2 päeva, soovib töötamise seal lõpetada, ning nad soovivad esimesena täistööaega mulle pakkuda, aga ainult siis, kui ma seda ise soovin, sest äkki ma soovin siiski jätkata 3 päeval nädalas.

Sünkroonsus universumis. Ma arvan, et ma võtan selle täistööaja vastu, sest see pole sugugi väsitav E-R 9.30 - min. 14.30 max. 15.15.

Muidugi võib kurvastada, et ma ei liigu suuremat ajupotentsiaali kasutamist lubava töö suunas, aga usun, et küll tuleb ka see aeg. Hetkel olen ma tööga kaitstud sealses kohvikus.

Aitäh!

Ps! töötutele... kui tööots tuleb sinuni suhteliselt lihtsalt ehk isegi suunalt, kust sa ei ole otsinud (kui siis alateadlikult), siis ehk tasub see vastu võtta. Kuna me pole hiromandid, siis me ei tea, mis edasi hakkab järgnema... Võib järgneda ainult head.