Arvamus Eesti Päevalehes

Euroopa vikerkaar tuhmub idas. Miks?

Eesti Inimõiguste Keskus on alustanud julget tänavakampaaniat ärgitamaks inimesi mõtlema rassisimi ja homoseksuaalsuse teemadel.

Eesti suuremates linnades on üleval plakatid, mis küsivad erinevaid küsimusi: „Aga kui sinu poeg tahab abielluda mehega?“ või „Aga kui sinu õde armub oma sõbrannasse?“. Hirmutav, eks?

Eestlastena meeldib meile mõelda, et me oleme tolerantsed, aga... Huvitava paradoksina lähtub meie tolerantsus põhimõttest vähemused võivad eksisteerida, aga ärgu tulgu tänavatele, aga ärgu näidaku end, aga ärgu tõstku häält, aga ärgu esitagu nõudmisi. Aga miks meil on see aga?

Kampaania on igati tervitatav, sest ei mäleta, et nii avalikult oleks rassisimi ja homoseksuaalsuse teemasid käsitletud.

ILGA-Europe (European Region of the International Lesbian, Gay, Bisexual, Trans & Intersex Association) on välja töötanud indeksi, mis mõõdab riikide kaupa seaduste poolt toetatud tolerantset lähenemist erineva seksuaalsusega inimeste suhtes.

Viimased uuringu tulemused pärinevad 2010 aasta maikuust. Laias laastus tuleb tõdeda, et Euroopa vikerkaar särab kirkalt läänes ja tuhmub idas. Eestil ei ole mõtet end „vana läänega“ võrrelda, sest oleme riiklikul tasandil kaugel maas aksepteerimaks erinevusi või lausa loomaks võrdseid võimalusi seadusandluse toel.

ILGA-Europe uuringu põhjal on Euroopa tolerantseim maa Rootsi. Rootsi on taganud seksuaalvähemuste kaitse konstitutsioonis, kaitseb seadusandlikul tasandil töökohal, teeninduses ja kaubanduses, kriminaalkoodeks tagab seksuaalvähemuste kaitse verbaalse ja füüsilise vägivalla vastu.

Rootsi lubab homoseksuaalsetel paaridel abielluda, toetab vaba-abielu, lubab adopteerimist ning toetab lausa viljatusravi. Rootsile järgnevad Belgia, Holland, Norra, Hispaania ning rida-radapidi teised Lääne- ja Kesk-Euroopa riigid.

Tolerantne ilma „agadeta“

Eesti seadusandlus ei luba diskrimineerimist töökohal ning on keelustanud vihkamisele ja vägivaldusele õhutavad sõnavõtud ning käitumise. Endise idabloki lõikes polegi väga paha tulemus, sest meist tagapool on näiteks Läti, Poola, Valgevene, Ukraina, Venemaa.

Selles valguses oleks Eesti justkui tolerantne, aga meist tolerantsemad on Ungari, Sloveenia, Tšehhimaa, riigid, mis lubavad homoseksuaalsetel paaridel oma kooselu registreerida.

See viimane on kõige põletavam küsimus Eesti LGBT-kogukonna jaoks ning üks valus konnasilm me poliitikute taldadel. Viimasena astus sellele konnasilmale haridusminister Tõnis Lukas. Kevadet pole ümber kirjutatud ning kirjamees Luts lamab ikka rahus maa all ja pole ta seal ümber pööranud.

Sallivuse ja võrdse kohtlemise põhimõtte edendamise projekti toetab 80 protsendi ulatuses Euroopa Komisjon ning väikeses osas Sotsiaalministeerium.

Euroopa Komisjoni toetus näitab, et soovitakse ehitada vikerkaaresilda üle Euroopa.

Teretulnud oleks, kui sallivuse ja võrdse kohtlemise projekti üle hakkaksid arutlema samuti me riigikoguliikmed ja valitsus, püüdes jagu saada eestlaste tolerantsuse „agadest“. See oleks suur samm valitsuse poolt edasi ning ehk lõpuks hakkaksid vikerkaare värvid kirkamalt särama ka eesti kohal, selmet peegeldusena Rootsist ja Soomest.

Kuidas siis vastaks lugeja küsimusele „Aga kui sinu poeg tahab abielluda mehega?“ ning „Aga kui sinu õde armub oma sõbrannasse?“. Mina vastaksin: „Jah! Lubatagu tal oma kooselu registreerida mehega.“ ning „Jah! Las minu õde armub oma sõbrannasse.“. Mina soovin olla tolerantne. Ilma agadeta. Aga sina?

Riia, see vana hea-halb Riia!

Noh, lopuks joudsime Riiga! Kuhu mujale, eks ole. See Riia on ikka Riia. Midagi rohkem iseloomustavat on raske kirjutada. Olen juba varem kirjutanud, kuidas mul Riiaga pigem halvad mälestused on olnud, nüüd kordus see sama Jamesiga. Esiteks soovis ta ju raha vahetada ja rahavahetaja tegi räigelt vahelt... Midagi loomulikult tõendada ei saa. Teiseks, Riia vanalinna öine külastamine nädalavahetusel võib olla shokk, kui sa pole just ehk briti poissmees. Ühes vanalinna otsas on sul suur telk, milles paugub diskoklassika, nurga taga lõugab juba päris klassika, veel edasi ja juba uus tümakas. Suur lõbustuspark! Ilma tegeliku lõbuta. Olgu, anname andeks, sest hiljem jalutasime me vanalinnast väljas, kus meeleolu oli juba rahulikum ja ümbrus stiilsem - juugend.

Kaua siiski Riias ei pidutsenud, olime ikka väsinud.

Järgmine päev jalutasime Riias ringi koos ühe argentiinlasega. Lõbus oli. Olime turistid. Naljakas oli, kui otsisime kassiga maja. Seisime maja all ja vaatasime kaarti ja arutlesime, kus see maja võiks küll olla, sest paistis, et olime sellele nii lähedal. Nii 5 min pidasime plaani, siis ma äkki vaatasin ülesse ja - voila! - seisime maja all.

Kuigi olin seal juba kolmandat korda, avastasin ja nägin taaskord palju uut ja samas jäid ikka nägemata paar tänavat juugend-klassikat.

Riia on ikka Riia. Natuke on teda liiga palju - neoon-oranz tramm, neoon-rohelised turistirattad... Valjud tänavaületussignaalid, väga vali teadvustamine lennujaamas... Riia püüab liiga agaralt, et kohati tundub Riia olevat lausa ogar. Ja kallim võrreldes Vilniusega. Ja Riias on palju-palju vähem grafitit.

Lahkudes kogesime taas Riia ogarust, sest buss tegi ootamatu seisaku, mis tähendas, et saabumise asemel 10.50 joudsime Tartu 00.25. Muidugi mingit asjakohast infot ei jagatud.

Piiri oli nii hea ületada - nagu oleks euroopasse saabunud. Mul on hea meel, et tegime sellise Ida-Euroopa reisi, Eesti on ikka täiega Euroopa!

Üks austraalia sõber kirjeldas Ida-Eurooplasi järgnevalt: nad on oma tunnetes palju tõsisemad, samas kohati sentimentaalsed. Nad on rohkem heldemad kui nende Lääne-Eurooplastest eurooplased. Võta sa kinni, kuidas asjalood on.

Seega külastasime seekord Berliini, Varssavi, Vilniust, Riiat, taaskord Eestis.
Kõik need linnad, maad on erinevad... Ja maakera on ümmargune.

Vilnius on paris tore...

Kui Vilniuses seda skvotti poleks, siis ma oleksin linnast halvemal arvamusel. Tundub, et noored toepoolest tahavad siit ara. Ykskoik kellega raagid, siis kostab labi, et midagi siin teha pole, palgad vaikesed, olustik ahistav...

Kuna see skvott on siin ja kohe vanalinna laheduses, siis see muudab Vilniuse nao palju lahedamaks, huvitavamaks.

Jaimegi veel yheks paevaks siia. Asi oli ka seda vaart. Paeval pyydsime paaniliselt leida spaad voi ujulat, et end pesta, aga ei leidnud midagi... No tegelikult yks koht oli, aga hind oli 69 litti (~30 eurot!). Ei pidanud vajalikuks nii palju valja kaia. Ohtul oli kaasaegse kunsti muuseumis naituse avamine Leedu ajaloo dokumenteerimine vms. Oli olut ja syya... Hiljem pidu skvotis, kus joime taas Leedu viina ja kuulasime lahedaid bande.

Tana Riiga!

Vaikene ja vaikne Vilnius

Oleme nyyd Vilniuses, kolmas paev varsti loppemas. Vilnius on loomulikult samuti ilus, aga... Liiga madal. Ma olen Tallinna sihvakuse ja korgustesse pyrgimise sooviga enam harjunud. Vilnius on siiski enam boheemlaslik kui Tallinn. Elu siin on palju vaiksem ja aeglasem kui Tallinnas. Pole ka Tallinnale omast tibindust. Vilnius siiski mu lemmik linnade hulka ei kuulu... Kuigi...
Mis on huvitav, on see, et linnas on palju grafitit, ka vanalinnas ja vaga julgesti. Ei hairi silma yldse.

Elame siin yhes skvotis, mis on vaga uhke hoone, vanalinna laheduses endine raudteetooliste kultuurimaja. Siin elab kokku ~10 noort inimest. Elekter neil on, aga vett pole, seega oleme kolmandat paeva pesemata. Vetsus kaime pigem kohvikutes.
Skvott on siin toesti lahe. Inimesed sobralikud. Tundub, et koik noored on siin ka taimetoitlased, kes pruulivad head koduolut.

Kuigi peatusime siin nadala sees, oleme endi elu siin huvitavaks teinud. Eile kaisime olut joomas yhe tegelasega. Lopuks oli tunne, et ta Vilniuse maffia vms, igatahes tundis ta koiki turvamehi ja hoidis meil kuidagi silma peal. Natuke oudne oli ka... Sest, kes teab. Ta oli gay ja siis tundus, et ta oli vaga krampis ja valmis end koheselt kaitsma kui keegi peaks midagi kobisema voi vagivaldseks muutuma.

Vilnius on vaga homofoobne. Meie sober tegi lausa Vilnius Euroopa Kultuuripealinna parodeeriva margi - Vilnius Capital of Homophobia. Ja toesti, siin on homofoobne olla. Aga odav! Vilnius on vaga odav! Sook on odav, jook on odav, takso on odav jne.

Leidsin yhe vahva foto Vilniuse vanalinna kohta tekstiga:
AROUND THE SAME OLD TOWN.

Mingis mottes vaga tabav.

Leedul on vaga suur inimeste valjavool. Iga aasta lahkub ~9000 (voi oli see 90 000?) inimest! Sisse eriti ei tule keegi. Loomulikult lahkuvad enasmasti noored. Ka siinsed noored ytlevad, et elu siin on liiga konservatiivne, ahistav. Statistika ytleb, et kui nii edasi laheb, siis aastaks 2050 pole keagi Leetu alles jaanud.

Skvotis on lahe, Vilnius on ka tore. Koikjal on palju kirikuid. Huvitav on ka Vilniuse asutamise legend, mis raagib loo sellest, kuidas paganlik preester seletas lahti yhe unenae ja sellest juhtuvalt rajati Vilnius. Seega on linnal paganlikud juured.

Homme lahkume Riiga, aga voib-olla mitte, sest homme on skvotis ka pidu... Yhe me juba magasime Varssavis maha... Homme on Moodsa Kunsti Muuseumis ka uue naituse avamine, sinna saaks ka minna... Tana oli siin yhes galeriis naituse avamine, kuhu meid kutsuti, aga kuhu ei lainudki.

Mingis mottes on kunstist juba korini. Euroopa vanad linnad on vaga ilusad. Olen end tais soonud kunstist ja ilust.

Life is what you make it. Kogesin kirjutamise ajal deja vu-d... Et need inimesed siin skvotis ja mina takerdunud yhe lause juures... Neil on siin wifi.

Paikeseline Varssav

Ilm on meie kylastust siin soosinud, koik paevad on pakkunud hilissuvist paikesepaistet, harva hoovihma hoogusid. Tana oli lausa +17 ja tundsin, et ei viitsigi enam paiekse kaes vaga olla. Varjus on monusam, jahedam.

Voib-olla meeldib mulle Varssav see-tottu, et mu poola veri tunneb siin end koduselt. Oletatavasti on minu isa poolne vanaisa kolinud Setumaale Poolast. Ja arvatavasti on minu perekonnanimi enne eestistamist olnud Palginski voi Palginovski. Kysisin, kas sellistel nimedel ka mingi tahendus Poolas on, aga ei, lihtsalt nimi.

Ja mulle meeldib Varssav see-tottu, et siin on palju parke, vanad hooned on stiilsed, mitte kulla ja karra ning dekooriga yle kuhjatud. Arhitektuur on peenetundeline.

Loomulikult on siin palju nouka-aegset ja uut city arhitektuuri, aga see koik muudab Varssavi huvitavaks. Tegu pole muuseumiga vaid areneva, kasvava linnaga.

Kusjuures inimesed on siin lahked. Toiduportsjonid on vaga suured!

Oleme siin nautinud elu alates saabumise paevast.

1. paev - meie voorustajad (tattoo kunstnik ja tema taimetoitlasest elukaaslane - piercing-kunstnik) pakkusid meile olut ja taimetoitu. Neil oli korteris kass, koer, rott ja iguaan. Nende lemmikloomad olid teiste poolt hyljatud lemmikloomad.

2. paev - hommikul sightseeing vanalinnas ja keskuses, ohtupoole laksime juba valja. Eelnevalt kohtusime ka Varssavi queer-aktivistga, kes tutvustas meile Varssavi queer olustikku. Kylastasime temaga ta kontrorit ja hiljem ka yhte klubi. Hiljem suundusime edasi veel teise klubisse. Oos Kojuminek oli ka lihtne. Varssavis tootab suureparane oobusside systeem.

3. paev - kolisime uue voorustaja juurde, vegan-lesbi-greenpeace aktivist jne. Ta oli vaga tore. Ta oli korraladnud meile vegan-ohtusoogi, kuhu oli kutsnud ka Poola Roheliste erakonna juhi. Rohelised pole poolas kyll vaga populaarsed, nad tootavad selles suunas. Huvitav kohtumine oli see siiski. Peale ohtusooki suundusime TR-teatrisse yhele esikajargsele peole. Sinna kutsus meid teatriomanik ise, keda kyll ei onnestunud kohata seal peol. Uksest paasesime sisse marksona Austraalia abil. Seal oli palju tuntuid poola tele- ja teatrinaitlejaid, aga kahjuks ei tundnud ma kedagi ara. Kyll aga me voorustaja osutas yhe ja tese suunas. Kuna naitlejad pidutsesid suhteliselt vaiskelt, siis suundusime peagi ooklubisse Toro, mis oli kohe yle tee.

4. paev - vasimus annab juba tunda... laksime kunstimuuseumi. No pole ma igavamat muuseumi kylastanud - tais kristuse kannatusretke (Poola on ju katolistlik maa). Kristlik (keskaegne) kunst pole just minu maitse. Mulle maitseb enam kaasaegne. Muusem oli vaga igav ja nouks tosist ruumilist ymberehitamist. Ohtul kaisime veel me tuttava tuttava pisikeses pubis, mis oli vaga lahe! Join seal olu vaarikasiirupiga - see poola eripara! Maitses hasti.

5. paev - kondasime ringi, kylastasime Varssavi Vastuhaku muuseumi - see oli juba palju ponevam. Tegu oli elava muuseumiga. No see IIMS ajalugu Varssavis on ikka kole. Hiljem kohtusime veel Food not Bombs inimestega, kes jagasid taimetoitu kodututele ning kes elavad yhes skvottis Varssavis. Kutsusid meid sinna kylla yhele synnipaevapeole + ka oobima. Ohtu veetsime kodus, kus taaskord oli vaimustavalt hea vegan ohtusook!

6. paev - ma olen juba vaga vasinud. Kylastasime Praga linnaosa ning suundusime ara koju puhkama. Hiljem tahtsime minna spasse end kosutama, aga tuli valja, et spa oli esmaspaeviti suletud. Nyyd oleme taaskord linnas. James on kohtumisel Varssavi anti-tuumarelvade aktivistiga ja mina olen yhes vorratult stiilses Traffic Club nimelises raamatupoes. Pood on kolmel korrusel ja dekoor on art deco. Ilus, stiilne. Nagu Melbourne.

Igatsen natuke Melbourne'i. Tahaks juba toole, olen ju reisinud, puhanud, lihtsalt elanud nyyd kokku varsti juba 4 kuud! Voila! Justkui sisalik kivi peal peesitamas:)

Olen ka vaga rikas. Mu ymber on head inimesed, katus on peakohal, sook on laual. Ilus. Aitah!

Voib-olla homme rongidega Vilniusesse. Motleme, et eh ei jaa siia ootama seda synnipaeva pidu, alati on kusagil mingi pidu...

Poeetiline Varssav!

Oleme Varssavis olnud nyyd alates kolmapaevast ja tundub, et pikendame oma kylastust siin veel nelja paeva vorra, sest Varssav on vorratu! Ja kahtlemata poeetiline.

Mulle toesti vaga meeldib Varssav. See kolab nii uhkelt. See on huvitav linn. Kahtlemata poeetilisem kui Berliin. Justkui ei igatsegi enam Berliini, kuigi sealt oli lahkuda raske.

Muretsen ka - loomulikult finantsseis, aga pean selle muretsemise lopetama ja nautima Varssavt.

Nii palju on taaskord siin juhtunud, uued inimesed, uued peod, uued, uued, uued selles vanas linnas. Varssav sobitu minu meelelaadiga enam kui Berliin. Berliin oli liiga ihalik-lihalik.

Varssav on rahulikum. Sygis Varssavis on ilus. Ajalugu Varssavis on kole (80% linnast havis IIMS lahingtes), aga ohystik on siis poeetiline. Ja kuidas mulle meeldib Kultuuri- ja Teadusepallee - see on kui Varssavi Empire State Building New Yorkis (kus ma veel pole viibinud).

Tervitused Varssavist!

Riiklikud ettevotted ja korporatsioonid on pahad!

Soovisin tana kopeerida 1 koopia, osta 2 ymbrikku, yhe vaikese ja teise suurema ning lisaks veel 2 marki, yks euroopa piires ja teine austraaliasse. Laksin mina oma sooviga Saksa Postkontorisse. Oli selline suur teenindussaal keset kaubanduskeskust.
Asusin kopeerima, aga kuna koik oli saksa keeles, siis midagi aru ei saabud ja kuigi vajutasin copy nuppu, mingeid pabereid kusagilt ei tulnud.

Laksin ootejarjekorda. Kui jarg minuni joudis, seletasin inglise keeles, et soovin kopeerida. Teenindaja ei saanud midagi aru ja raakis mulle saksa keeles vastu. Mina ei oska aga saksa keelt. Ykski teine teenindaja ei teinud situatsioonist valjagi. Siis yks klient aitas mind ja tolkis mu jutu teenindajale. Teenindaja viis mu koopiamasina juurde, mis oli kopeerinud mulle tegelikult 4 koopiat.

Tagasi leti aarde joudes palusin taas inglise keeles kahte ymbrikku. Teenindaja midagi aru ei saanud, teised teenindajad ei teinud valjagi. Siis sama klient ytles mulle, et ymbrikud on riiulil ja mul tuleb osta 2 kymnest pakki. Ma seletasin vastu, et ma ei soovi 20 ymbrikku vaid kahte ja mul pole ka raha 20 ymbriku tarvis. Teenindajad ei teinud must valjagi. Siis luges mu teenindaja koopiad yle ja tahtis kasseerida raha, ma pyydsin seletada, et soovisin vaid yhte koopiat. Ta raakis mulle vastu saksa keeles. Siis ma votsin need neli koopiat ja rebisin need tema silme all katki ja kondsin valja. Polnud vist normaalne kaitumine minu poolt? Aga toesti, ma polnud nous maksma teenuse eest, mida ma ei saanud.

Motlesin, et kust ma siis saan need 2 ymbrikku. Kondides tagasi koju, avastasin kodu lahedal yle tee yhe kohaliku pisikese poekese. Motlesin, et kontrollin jarele, akki saab ymbikke. Vanem mees myyja ei osanud ka inglise keelt, aga ometigi saime teineteisest aru ja kujutage ette, ta myys mulle 2 erineva suurusega ymbrikku ja euroopa sisese margi. Kahjuks Austraaliasse tal marki polnud.

Kuidas on voimalik, et pisike nurgapealne poeke saab myya sulle 2 ymbrikku ning saab ka sinust aru ja suur Saksa Post soovib sulle pahe maarida 20 ymbrikku? Ja kuidas on voimalik, et vana mees sai minust aru, aga Saksa Posti tootajaskond ei reageerinud minu jutule yldse? Milline asutus on enam inimeste teenindamisele ja aitamisele suunatud?

Hea, et on olemas veel kohalikke pisikesi poekesi-arikesi, mis suhtlevad sinuga kui inimesega ning kaituvad ka ise kui inimesed mitte kui ametirobotid.

Ps! Kusjuures mu korteriomanik andis mulle teada, et nurga taga on ka yks pisike koopiakeskus. Voila!