OUT OF RANGE!

ROADTRIPPING!

BE AWARE!

GAY GUYS ON ROAD:)

Villis polenud jalad

Eile oli mul paha tuju... Ometigi nii palju head on viimasel ajal juhtunud (siiski ka huvitavalt halba).

Jamesi synnipaev oli, mis oli vaga tore. Suur pidu oli. Viimased kylalised laksid tuttu paiksetousu ajal. Mina sel ajal juba magasin.

Ja majas on tormid raugenud... kuigi... Mis juhtus? Ah, ei midagi nii olulist, et viitsiks kirja panna... Voib-olla laheb sedasi, et jaanuaris kolin sinna, kuhu pidin kolima kolm kuud tagasi. Tegelikult juhtus see, et inimesed tegid suu lahti ja palju informatsiooni, mis oli varjatud, paiskus valja. Ohk sai puhtamaks. See ikkagi ju shared-house.

Aga eile oli pisut paha tuju. Hiljem moistsin, et pean tegema neid asju, mida ise tahan teha ja mitte laskma end Jamesi vooluga kaasa minna. Ta vottis mind eile enda too juurde kaasa. Ta tootab lisaks ACF-le (Australian Conservation Foundation) ka ICAN-is (International Campaign Against Nuclear Weapons). Aga tundsin, et raiskan oma aega seal ja lahkusin. Jalutasin Melbourne Ylikooli juurde, avastasin yhe maja, mis eestis kannaks lossi tiitlit. Lossihoovis kasvas suur puu, siis vedelesin seal puu all pool tundi ja motlesin. Motlesin valja, et ma olen koike osaliselt:

1. osaliselt kunstnik

2. osaliselt kirjanik

3. osaliselt korraldaja-organiseerija

4. osaliselt naitleja

5. osaliselt teadlane (PhD mottes)

Et mind huvitab koik osaliselt. Kaleidoskoop. Enne rahu ei saa, kui...

Siis asusin koju jalutama, kuid mu jalanou hakkas mind hooruma. Motlesin, need on nagunii juba nii vanad, et viskan nad yldse minema ja jalutan koju paljajalu. Yhel oli juba ju auk talla all pikemat aega.

Mu kolm aastat tagasi Madriidist ostetud jalanoud leidsin eile oma lopu Austraalia prygikastis. Rahu.

Aga mu paljajalu jalutuskaik koju loppes poletusvillidega taldade all. Asfalt oli kuradima kuum!

Eile sai veel ka ujumas kainud, St.Kildas ohtusoogil, paikeseloojangut vaatamas ja kodupiirkonna pubis ollet joomas.

Ps! Mulle ei meeldi vaga ratsionaalsed inimesed. Tunne on nagu pea oleks kruustangide vahel.

Kruustanginimesi voib kohata vanema polvkonna esindajate seas, aga ka noorte hulgas.

Mehele

Ma kummardan Mees su ees

Su ees laskun polvili

Olen alasti

ja suu ammuli

Oo ma ootan

Ootan

Ootan

Haara mu pea

Suru mu ego maha

Ma ootan

et saada vabaks

Heia, heia, heia...

Eile sain toredaid komplimente.

1. olime yhes laohoones synnipaevapeol ja laksin baarileti aarde ollet ostma ning asusin yhe noormehega seal arutama, et tea, mis see olle ka maksab... Ta midagi vastas ja siis ytles, et mu nagu on nii selge, klaar ja silmad nii saravad (Your face is so light and eyes so bright), et ta pole isegi veel hapet (acid) tarvitanud. Paris ilus kommentaar vohivooralt.

2. laksime gaybaari suitsuruumi, ma avasin ukse ja koperdasin natuke, yks mees tuli mu juurde ja ytles, et ma olen nagu Guy Ritchie, kes astus oma uue filmi esilinastuselt valja.

3. 2x kogu ohtu jooksul tulid vohivoorad mu juurde ja parisid, kas ma olen prantslane. Vb seetottu, et ma kandsin soni, see ju nii prantsuslik.

Kuid jah, meiga oli sel ohtul kaasas ka yks prantslane, Jean-Francois. Bernardo juures tutvusime ka yhe hispaanlasega, kelle nime ei maleta, aga nii ilus oli kuulata kuidas Bernardo ja ta kylaline hispaania keelt raakisid. Hispaania keele kola meeldib mulle, see on vaga voolav, mahe.

Eile oli ka mu viimane toopaev, nyyd 3 nadalat puhkust. See tootamine tyytaski ara juba.

Vahepeal olid siinpool me eukohas ka suured draamad. Nyyd on draamad labi.

Hammastunud, aga kaos ei hammasta mind

hei, jah, hammastunud

kaos toesti ei hammasta mind

ja kaose all motlen ma midagi, mida sa ei saa kontrollida, miski, mis on korrastatuse all nagu jaal kondimine, sa ei tea, kas jouad teisele kaldale voi vajud pohja...

Aga ka paris mitte, sest kaos ei vajuta mind pohja. Kui hakkan vajuma, tean, et jaan pysti.

Kaos pinna all.

Kaose all on pind ja tegelikult on see lift, mis soidutab sind kiirkorras korgemale tasandile.

See on vaga huvitav, sa oled teadlik. Jalgid. Lahed kaosega kaasa. Nagu rokk-kontserdil. Rahvamassi sees. Kaoses.

Lopp on taaskord lahedal...... vardjalik lopp

Tana oli too juures raske paev. Ka unenagu eelneval ool oli raske ja tunne oli, et ei taha toole minna. Et on aeg... muutuseks.

Unenaos saabus me ouele Ossukylas tuleviku helikopter ja tahtsad mehed astusid valja (justkui soda oleks kainud). Mehed tulid automaatidega me elutuppa. Naljakas oli see, et toas mangisid Marleen ja Markus (ehk?) vanaaegsete pyssidega. Ma ise olin narviline. Mehed tulid tuppa ja teatasid, et nad otsivad taga yhte pogenikku. Koik asusid pogenikku ouest taga ostima... Tadi, ema, ode - kogu perekond ja ka tahtsad mehed pyssidega. Mina vaatasin seda koike koduukselt. Olukord oli pinev, kuid lopuks pyydis tadi pogeniku kinni. Pogenikuks osutus lastekodu laps. Aga... ta oli vard. Ja tegelikult mulle tundus, et tegemist pole lapsega vaid vardjaga, kes naeb laps valja, kuid pariselt on juba vana inimene. Ametnikel oli hea meel, et see vard ametlikult yles leiti. Tahtis auto soitis me maja ette (numbrimark oli varjutatud) ja mehed autost teatasid, et see vard on nyyd meie mure, sest nemad on ta yles leidnud, seaduse ees on koik korras. Ma sain nii tigedaks sellise suhtumise peale, et votsin selle vardtegelase ja virutasin ametnike poole teele. Vard kukkus kividele. Siis laksin ma elutuppa tagasi. Ametnikud kadusid, aga mind hairis teadmine, et see vard on ikka veel vaba ja ma tunnetasin, et sel vardil on kurjad plaanid, samas hairis mind ka ametnike suhtumine. Ma polnud kindel, kas kividele kukkumine ta tappis voi ehk ametnikud votsid ta kaasa voi jatsid hoopis vabadusse. Elutuba muutus kohvikuks (tookohaks, kus ma hetkel tootan) ja mul oli kaks klienti, kes olid esitanud tellimused. Mul oli aga nii kiire ja nii palju segajaid, et ma ei saanud kuidagi tellimuste taitmisega hakkama. Yks klient oli noormees, Alain (prantslane, kellega tutvusin kohvikus istudes ja kellega oli tore vestelda, kuid kes kunagi ei lasknud end posele suudelda, selmet ulatas kae tervituseks - see hairis mind tema puhul, sest olen nii harjunud posele suudlema ning seda ilma igasuguse seksuaalse alatooniga), teine klient oli yks naine, kes kylstab me kohvikut (kylastas ka tana ja ta ei saanud oma tavaparast voileiba, kuna olin yksi tool ja polnud joudnud voilevabaari veel avada). Ma ei saanudki nende tellimustega hakkama, sest ma olin yksi tool ja koguaeg tuli midagi muud ja tahtsamat vahele. Igaljuhul jargmisel hetkel oli saabunud oo ja koik magasid. Minu ode ja ema olid jatnud klaasuksed lahti, mille vahelt lehvisid ootuule kaes kardinad, ning mina kartsin, et see vard tuleb veel tagasi ja labi lahtise ukse on tal vaga kerge midagi oudset korda saata. Ma olin enda peale nii tige, et ma seda vardjat ara ei tapnud. Kujutasin, endale unenaos ette, et havitasin selle vardja, visates ta sillalt kuristikku, mida katsid altpoolt korgpingeliinid ning millesse see laps-vanainimene-vard koigepealt takerdunuks. Aga ma ei teinud seda, sest see vard kadus teadmatusse. Yhel hetkel jalutasin tigedalt koduteel ja ode tuli mulle vast ja palus taevasse vaadata. Taevas olid igasugu erineva kujuga UFOlaevad, mis liikusid ootaevas tahtede vahel ringi. Vahepeal need laevad olidki justkui liikuvad tahtkujud. Kondisin koju ja tundsin, et tegelikult see vard pole yldse nii oluline... See vard tegelikkuses on nii vaike ja tahtsusetu vorreldes kosmosega.

Ok. Laksin toole ja motlesin, et oli ikka yks imelik unenagu. Tool oli justkui koik alguses korras, koik kulges tavaparaselt. Kuigi, seekord ei aidanud mind koogipoisid ega koristaja (tavaliselt nad aitavad pyhapaeval), olin toodega yksi. Yhel hetkel avastasin, et meil pole klaaspindade puhastamise vahendit. Otsisin ja mitte kusagil pole. Ja keegi midagi ei tea ka. Asusin pindu puhastama seebiveega. Seda nagi manager, kes palus mul mitte seda teha ja klaaspindadepuhastamise vahendit kasutada. Ytlesin talle, et meil pole seda. Ta vaatas oma pilguga ka ning samuti ei leidnud. Siis palus ta mul poodi minna ja see osta, andis rahagi, siis motles ymber, vottsi raha ja toi mulle selle vahendi. Ok, aga koik see jamamine tekitas ajalise nihke. Siis hakaksid juba kliendid tulema, keda ka manager pidi teenindama, lisaks pidi ka ta pindu puhastama, sest mul olid muud tegemised. Lopuks tuli yks klient, kes ostis 3.50 maksva saiakese ja ulatas 50 dollarise. Avasin kassa ja meil polnud piisvalt vahetusraha. Manager oli seal juures. Tekkis mone sekundiline mottepaus. Siis kysis manager mu kaest, nahes, et hoian 50 dollarist rahatahte, kas soovin vahetusraha. Vastasin jah, ta laks oma kabinetist seda tooma. Vahepeal aga andis klient mulle tapse raha, sest ta nagi situatsiooni ja seda, et meil puudus kassas vahetusraha. Manager tuli tagasi, pani raha kassasse ja lausus mulle: "Teinekord, kui raha pole, siis ara seisa seal nagu idioot". Ma ei saanud tapselt aru, mida ta ytles, aju justkui ei regeerinud sellisele lollusele. Palusin korrata. Manager tuli tigedalt minu juurde ja lausus valjul haalel selle sama lause kliendi ja teiste tootajate kuuldes. Aga nagu koer kylale nii kyla koerale. Ma karjusin talle vastu, et teinekord garanteerigu, et vahetusraha on olemas ja, et tema teenindas kliente enne mind, nahes selliselt samuti kassa seisu (ja varem pole kunagi mingit jama olnud vahetusraha puudumisel, me lihtsalt jatame kliendi ootele ja toome selle). Yhesonaga sellega sai pinge ohku kruvitud. Ahjaa, kusjuures manager ise tuli tana veel toole tunni ajase hilinemisega.

Motlesin, et kuidas ma edasiselt reageerin:

1. lahkun kohe ja paevapealt, sest see tookoht on nagunii korrumpeerunud, makstes oma tootajatale narust palka ja seda seadusi eirates + kohvik ja pagariari on nii rapane, seal jooksevad ringi prussakad ja ka hiir, kui tahaksin saaksin seetottu endale seadusekaitse

2. raagin juhtunust omanikule ja seda manageri juuresolekul, teatan, et mulle ei meeldi, kui mind idioodiks kutsutakse, kehtestan ennast nende silmis

3. ei reageeri, sest planeerin nagunii tootada vaid yhe lisanadala selles kohas

Otsustasin kolmanda variandi kasuks, kuigi sees keeras, sest tahaks kogu sellele korrumpeerunud pesale vastu keerata.

Aga paev pakkus poneva pyandi. Nimelt enne minu vahetuse loppu tuli yks tootaja mu juurde ja teavitas, et on minu poolt selles loos, mis juhtus. Et manager oli talle raakinud, kuidas Jan oli jatnud tana koha avamata ja koik oli yks suur kaos. Aga tema kui tootaja on minu poolel, sest ta teab, et pole voimalik yksinda kohvikut avada: lauad paigale sattida, leivad valja panna, klaaspinnad puhastada, saiakesed valja panna jne... + samal ajal teenindada kliente. Kuid mind yllatas hoopis see, et manager oli suutnud nii rumal olla, et laks teisele tootajale, kes on minuga samal toopostil, mind laimama. Nyyd tegin otsuse, et lahen ylemuste kabinetti arutama seda situatsiooni.

Tulemus oli see, et omanik ei andnud sonaoigust ka managerile vaid vabandas minu ees. Kuid miks ta vabandas? Selleparast, et ta teab, et koik seal kohas on ligadi-logadi seadusevastane... Kuid me koik mangime seda mangu kaasa... Raha parast! Kui tekkis minu naol leek, siis tuli see ruttu-ruttu kustudada, et ari edasi kestaks... See ongi see vard mu unenaos. See, et sa ei saa sellest lahti, see on liiga suur, see suhtumise vardjalikkus.

Ja loppkokkuvottes, kas ongi see minu ylesanne valismaalasena voidelda yhe korrumpeerunud pagariariga? Elu on ju palju suurem... Nyyd mangis elu mulle katte hea eelise tookohalt lahkumiseks...

Aga siiski, vard jaab...

Hoia moistus selge, kell on veel vahe

Armukadeduse hapus piimas

hulbin

logane kaltsium minu ymber

haisev

kui surnult syndinud vasikas

pyyan mitte juua

mitte juua yhtegi soomu

haput piima

Lihtsalt varsket piima