Tsivilisatsioon Watsoonia töötab: Sissejuhatus: Pealinn Nallinn

Kogu planeedi tsivilisatsiooni keskuses Nallinnas valitses rahumeelne päevakord. Hõbekuldsed hõljukid lendlesid helitult transportides inimesi mööda reguleeritud madallennu koridore. Linnamajade fasaadide nurgakülgedel asetsesid suured soolkristallekraanid, millel kuvati geomeetrilisi mustreid. Need mustrid olid väga lihtsad ja need moodustusid kolmest geomeetrilisest kujundist: ruudust, kolmnurgast ja võrdkülgsest ristist. Värvilahendustena olid kasutusel hõbedane, kuldne, valge, must ja sinine. Erinevate mustrite loomise vahel moodustus intervalliliselt ekraanidele tekst "Tsivilisatsioon Watsoonia töötab" - see kiri tekkis seejärel, kui ruut, kolmnurk ja rist sulandusid üheks tervikuks. Ekraanidele kuvandus ka teisi kirju, mille sõnumid sõltusid kellaajast. Näiteks hommikupoolikul moodustus mustritest "Tere hommikust", pärastlõunasel ajal "Tere päevast", õhtusel ajal "Head õhtut" ja öisel ajal ilmnes tumendatud ekraanidele sõnum "Head ööd".

Tsivilisatsioon Watsoonia oli eelneva viiekümne dekaadi jooksul läbinud suure ülitehnoloogilise hüppe. Nallinna hõljukid ja kristallekraanid olid kõige selle tõestuseks. Tehnoloogise ülihüppega koos, sellist nime kandis praegusele ajastule eelnenud ametlik tsivilisatsioonikord, viidi läbi ka keeleline muundumine.

Enam ei olnud vajalik üksteisega suheldes kasutada termineid "Tere" ja "Head aega" ning mõlemi terminiga seotud keelelisi pikendusi. Varasemalt kandis keeleline pikendus terminit keeleline viisakus, kuid tsivilisastioonikord, mis varasemalt tähendas poliitikat, muutis keelelise muundumise korraga paljud ebavajalikud keelelised pikendused soovituslikult mittevajalikeks - ajapikku eemaldati ka soovituslik. Seda toetas tsvilisatsioonis võimust võttev arusaam, et inimesed Watsoonias on juba loomuldasa viisakad, see on neile geneetiliselt sisse kodeeritud. Pealegi ilmes, et tehnoloogiaga on vahetum ja lihtsam suhelda ilma keeleliste pikendusteta. See tõttu kuvati tänavapildis ekraanidel  sõnumeid "Tere" ja kellajast lähtuvalt pikendused - see edastas üldist arusaama, et tehnoloogia juba on teadlik, et kas on hommik, päev, õhtu või öö ja seega on sellest teadlikud ka kogu tsivilisatsiooni kodanikud. Tõepoolest, kõrgtehnoloogilised ekraanid olid kõikjal.

Keele muundumise korraga muudeti mitte tarvilikuks veel lisaks "Palun" ja "Aitäh" kasutamine. Ka need ei ole enam kõnepruugis vajalikud, kuna praeguse tsivilisatsiooni usk geneetilisse viisakusse sisaldab varasemalt kasutusel esinenud viisakusväljendeid. Keele muundumise eesmärk oli lihtsustada inimsoo suhtlemist masinatega, mis valitsesid juba enamikes argielu sektorites. Ja, et mitte masinaid segadusse ajada oli vajalik muundada ka inimkeelelist korda.

Samuti kaotati ära paljud kirjavahemärgid. Teksti lihtsustamisele mõeldes võib kasutada koma ja punkti. Täielikult eemaldati kirjakeelsest kasutusest koolon, semikoolon, hüüumärk ja küsimärk. Kui keegi inimene küsib "Kuidas läheb", siis tõepoolest pole küsimärk vajalik, küsimus ise on juba küsimus ja sellest saavad tsivilisatsiooni kodanikud geneetiliselt aru. Kuid ka küsimus "Kuidas läheb" pole tsivilisatsioonis enam vajalik, sest Watsoonia töötab ja inimestel läheb loomuldasa hästi. Hüüumärgi kaotamise vajadus sai see-eest selgemaks avaliku ruumi helituse korra kehtestamisel. 
  
Mustritemäng tänavanurkade majade ekraanidel jättis tõesti mulje, et kogu elukorraldus töötab toimekalt ja helitult. Avaliku ruumi helitus oli samuti uue tsivilisatsioonikorra uusim lahendus inimsoo harmoonilisema arengu ja suurema ühetasandilisuse ja ülilihtsustumise suunal. See kõik ongi väga lihtne ja ühetasandiliselt kehtestuv kõigilie Tsivilisatsioon Watsoonia töötab kodanikele.

... jätkub.



  

Piece of Bread

Very often in Australia I get asked “Where's your accent from?”. I'm from Estonia. Some think it's exotic to be from Estonia, some know that Skype was invented in Estonia, many can name our capital city Tallinn and some have been to Estonia. Few might know that once Estonia was part of the Soviet Union – a place where I was born.

Many show interest in Estonia's cuisine - that I find one of the most complicated questions to answer. I tend to explain that we eat lot of potatoes, rice and pasta. Then again, lot of countries eat potatoes, rice and pasta. I usually mention the love for morning porridges: oat porridge, manna porridge, buckwheat porridge – you name it, we have it!

However, I must say the quintessential Estonian food is black bread. Not just any bread but black bread. Baking a loaf of black bread is a tradition that goes back hundreds not to say thousands of years.

My grandmother who lived in an old farmhouse in the middle of nowhere in the forest baked her own bread. She rarely bought bread from the local village shop. Bread making was for her a whole day process. When the inviting smells from her baking started to fill the old farm house you knew that soon it's time for the fresh bread. Unfortunately you could't eat it straight out from the oven. The bread had to be covered with a wet towel for a while, because otherwise the bread-crust would become too dry. It was always my grandmother who placed the clean wet white linen towel over the hot bread with her soft wrinkled hands – and then the whole family had to show patience before the first slice was cut.

Those were the childhood memories of the farm house living while being a wild young kid running around barefoot in the summertime grass and not thinking much about where the food was coming from - it was always provided.

Suddenly the whole society started to transform. The illusion of good life within the Soviet Union broke down. Estonians wanted to gain back their lost freedom. Furthermore, by the end of the Soviet days there was simply no food - the aisles in the shops were empty. 

The history started to unroll: Berlin Wall fell, Soviet Union collapsed, and Estonia regained its independence.

The early days for the young nation were bleak. Almost everyone was equally poor – what a great starting position?

I remember a day when I was coming home from school and I couldn't afford to have my school lunch - therefore I was feeling quite hungry. At home I placed down my schoolbag, changed my clothes and went to the kitchen for some food. Alas, I couldn't find any food. The refrigerator had only a half full bottle of ketchup inside, and the bread box contained a half loaf of black bread. So, I took the ketchup, I took the bread, I found the knife, and I cut myself a slice of bread. I squeezed lots of ketchup on the bread slice and I ate it for lunch. Believe me, it tasted divine.

I will remember the particular piece of black bread with ketchup probably for the rest of my life.

Nowadays, if you would visit a convenience store in Estonia you will notice the vast variety of breads available. However, I will suggest the most simple traditional black bread. “Bon appetite” or the Estonian way “Head isu”.

Has Australia gone totally 'YOLO’?

My first encounter with 'yolo' happened a year ago when I found a bracelet from the floor with the words 'yolo' written all over it. I didn't know at that point what 'yolo' stood for. Nonetheless, I started wearing the bracelet with certain pride. I was proud about my found because 'yolo' sounded cool.

I was lucky, because my gay friend, who is younger than me, noticed my new bracelet and he couldn't believe I would consider wearing such bracelet. My 'yolo' moment of happiness faded. I realised that 'yolo' isn’t cool. Drunk driving with attitude is 'yolo', or calling girls bitches and being macho proud about is 'yolo', or shooting kangaroos with a shot gun is so 'yolo'. I removed my 'yolo' bracelet straight away.

Maybe I shouldn't have, because our national 'yolo' moments hadn't yet arrived. Who would have thought that Australia as a nation, continent, global player on international affairs will go totally 'yolo'?

'Yolo' is an abbreviation for 'you only live once'. Which is so true! We all live only once here on Earth, unless you have a near death experience and you'll come back to life. It seems Australian politicians are doing everything to drive us to experience national near death experiences. That we could wake up again and realise everything what has previously happened was just so 'yolo'. Imagine that!

Imagine our Prime Minister not saying 'Coal is good for humanity'. Of course it has been good for humanity, but under current circumstances of changing climate coal mining is only pushing us closer to a humanitarian catastrophe. That is so 'yolo'!

Imagine Australia not developing the Abbot Point coal port expansion next to the Great Barrier Reef. Our own Federal Environment Minister together with Queensland's Premier are pushing it through at all costs. No matter what the cost would be for the precious ecosystem of Great Barrier Reef. That is so 'yolo'!

Imagine never having had the 'right to be bigot' dispute where our own Attorney-General furiously enjoyed the right of power to change the law to allow us all to torn each other apart. If that is not a 'yolo' moment, then what is?!

Should I mention the Immigration Minister's 'humanitarian' 'yolo' moments with asylum seekers and their abuse incidents at our off shore processing centres, where people in need haven't been granted even basic humanitarian conditions. And as a cherry at the top of the cake the Cambodia deal. Australia is violently disdaining itself away from the international law. Yes, it's another 'yolo'!

Can you imagine Australian people being able to go to university with minimum stress rather than feeling left behind because of high tuition fees. Scandinavian countries, Scotland, Germany, Argentina can do free education, but not Australia. Here the fees have to rise because education is an economy not a human right, as our Education Minister has expressed himself. If that is not fully 'yolo', then rolling out a National School Chaplaincy program funded by the secular Federal Government is totally 'yolo'!

Or otherwise so wisely speaking Communication Minister has to support copper based NBN while South Korea is speeding up it’s network connections to the speed of light. Latvia, Japan and Hong Kong would be great examples also, but no, we have to have our own Australian made ‘yolo’ National Broadband Network.

Currently Australia is participating in a humanitarian mission against Islamic state. Australia has entered into war. We had an enormous budget crisis, simple two worded message banged to us every day by the Treasurer. Surprisingly an enormous amount of funds were made available to support the unexpected crisis in Iraq. That might not qualify to be 'yolo' itself, but combining it with the humanitarian crisis of fight against the Ebola virus it seems pretty 'yolo'. Nevertheless calling wind farms ‘utterly offensive’ and a ‘blight on the landscape’ is definitely Treasurer’s clear tick at the ‘yolo’ box!

It feels as if I should go for a look out for my 'yolo' bracelet, because Australia has gone totally 'YOLO”! The Urban Dictionary explains 'yolo' as follows: “The dumbass's excuse for something stupid that they did. Also one of the most annoying abbreviations ever.”. Help me to wake up from this 'yolo' insanity.

Ps! Hashtag your own Australian 'yolo' moment. It can be a public raid by 800 federal and state police in Brisbane and Sydney with a plastic sward being presented as a triumph and our Internet and journalism freedoms being smashed by ASIO law straight after the raid. And wait... our Prime Minister Tony Abbott 'shirt fronting' Russian President Vladimir Putin at the coming G20 meeting, and etc.

For sure, let's all go #YoloAustralia! 

SBS Raadio Eestikeelne saade vol.1 Melbourne'st

Esimese raadiotööna SBS raadio eestikeelse saate tarvis intervjueerisin Melbourne'i Eesti Majas eestluse edendajat ja eelmist SBS eestikeelse saate toimetajat Sirje Jõgi (Rivers). Aitäh Sirjele tutvustamast Eesti Majas toimuvat! Järelkuulamiseks klikka siia!











PS! Eestikeelne saade on eetris igal reedel kell 13.00-14.00 ning reportaazid Melbourne'st iga kahe nädala tagant. Tutvu Austraalia Eestikeelsete saadetega ning järelkuula kogu progammi või lõike:
http://www.sbs.com.au/yourlanguage/estonian

Meie kodulehel oled Eestikeelse programmi osas oodatud saatma ka tagasisidet ning uusi ideid eestlaste ja eestluse kajastamiseks Austraalias. Püsigem Eesti lainel. :)

Jumala ilmutus abielule

Lihtsalt liiga hea, et mitte jagada.

Vaata siit: Piibli definitsioon(id) pühale abielule. Vihje - see pole kindlasti "üks mees ja üks naine" lahendus. Jumal oli palju viljakam oma definitsioonides. 

 

Milline on Eesti Gei-indeks?

Arvamus tänases EPL-i veebis, seal lugemiseks klikka siia.

Milline on Eesti Gei-indeks?

Teisipidi võiks ju ka küsida, kui mitu homoseksuaali, transseksuaali, biseksuaali ehk kokkuvõtvalt mitte-heteroseksuaali (siia alla saame ka paigutada aseksuaalsed) on Eestis 2013 aasta seisuga elamas, üles kasvamas ja tegutsemas ning Eesti keelsesse kultuuriruumi panustamas? See arv ei ole arvatavasti suur ning väga täpset protsenti kogu rahvastikust on keeruline välja arvutada.

2011-2012 aastal korraldati küll rahva- ja eluruumide loendus, kuid seksuaalsust puudutavad küsimused olid viisakalt kõrvale jäetud. Selliselt on saamata jäänud ka väga vajalik informatsioon samasooliste kooselude kohta. Loenduse leibkonnaankeedi osas oli küll võimalus märkida, kellega koos leibkonda jagatakse, kuid see ei selgita samasooliste kooselude hulka, sest leibkonna võivad ju moodustada ka üksikema oma lastega, poeg hoolitsemas oma vanemate eest jne.

Vabas kooselus elavate paaride hulk jääb samuti ähmaseks, sest küsitluse isikuankeedi osas sai vaid vastada, et pole seaduslikus abielus olnud, ollakse seaduslikus abielus, ollakse lahutatud või siis lesk. Seaduse silmis vabu partnerlussuhteid ei eksisteeri, kuigi oma kaaslasega ollakse võinud koos elada aastad, aastakümneid. Seega ei tea tegelikkuses üksi ametnik, mitut protsenti elanikkonnast samasooliste partnerlussuhte leping või ka abielu mõjutada võiks. Kuid see on marginaalne protsent kogu tervikust.

Rahva- ja eluruumideloendusel sai küll vastata vabatahtlikult religioosse kuuluvuse kohta, oleks ju võinud statistika huvides (eriti kuna 2011-2012 aastal oli samasooliste kooselude reguleerimine avalikkuse huviorbiidis) proovida vabatahtlikkuse printsiipi kasutades välja uurida elanikke seksuaalset sättumust ja samasooliste kooselude eksisteerimist. Ma arvan, et samasoolistes partnerlussuhetes elavad inimesed oleksid hea meelega vabatahtlikult vastanud, sest see oleks olnud teatud määral hoolimise ja kaasatuse märk. Igaüks loeb! – selliselt kõlas ju küsitluse hüüdlause. Nüüd me ei teagi, mis on Eesti gei-indeks. Ja kui paljusid elanikke võiks puudutada samasooliste partnerluslepingu (abielu) seadustamine.

Seksuaalsus on statistika tegemiseks liiga isiklik küsimus

2011. aasta rahvaloendus Ühendkuningriigis püüdis seda välja selgitada. Tuli välja, et vaid 1.1% kogu elanikkonnast identifitseeris ennast homoseksuaalsena. Aga see võib olla ka ebatäpne arv, sest võimalik oli küsimusele ka mitte vastata. Paljudele võib seksuaalsus olla liiga isiklik küsimus, sest 3,6% elanikkonnast eelistas vastata 'Ei tea' ning 0,6% jättis küsimusele vastamata.

Kui arvesse võtta eesti konservatiivne suhtumine homoseksuaalsusesse, mis tuleneb paljuski seksuaalselt represseeritud Nõukogude Liidust, kus isegi üksikema võis sattuda avalikkuse põlu alla, arvan, et Eesti tulemus võinuks sarnaneda konservatiivse Ühendkuningiikide omaga, mis samuti alles viimasel dekaadil on võtmas liberaalsemat suhtumist ühiskonna toimimisse diskuteerides sarnaselt eestiga samasooliste abielude seadustamise üle. Peaminister David Cameron on juba lubanud, et see saab juhtuma. Loodan, et eesti peaminister Andrus Ansip julgeb sarnase lubaduse välja käija, aga kes teab, Andrus on vanakooli mees ja ehk arvab ta sarnaselt Iraani president Mahmoud Ahmadinejad'le, et Eestis homoseksuaale ei esine nii nagu ei esinevat neid Iraanis. Liberaalsus ei tähenda tingimata vabadust ja iseseisvat otsustusvõimet kõigile.

Tegelikkuses puudutaks samasooliste partnerlusleping/ abielu seega pelgalt kahte protsenti elanikkonnast ehk umbkaudu 25 889 elanikku (arv on hüpoteetiline). Loomulikult kogu see Viljandi linnaga samaväärne arv elanikke ei pruugi üldse abielluda soovida. Kuid see võiks ju olla valik. Hetkel 25 889 inimese parnervaliku eelistus ja soov kooseluks on ignoreeritud. See on häbiasi ja näitab, et eesti ei ole kaasav ühiskond. See on tegelikkuses meie kõigi südametunnituse küsimus, et me rahvana keelame õnne ja armastuse tunnet Viljandi linna suurusele kogukonnale.

Gei-indeks on osa loovuse indeksist

Kuid gei-indeks ei tähenda mitu protsenti elanikkonnast identifitseerib ennast homoseksuaalsena vaid on hoopis osa loovuse indeksist, mis näitab kui mitmekesine ning avatud on piirkond erineva taustaga inimestele ja ideedele. Indeksi nimetus pärineb sotsiaal- ja majandusteadlaselt Richard Florida'lt, kes väidab, et piirkonna majanduslik edukus ja kasv on tugevalt sõltuvuses loovuse indeksist, mille üks osa on ka gei-indeks.

Mida vabam ja avatum on eesti ja eesti inimesed, seda enam ahvatlevam ja küllakutsuvam on eesti kultuuriruum uutele ideedele ning seda enam suudab ühiskond ka ise ideesid ja edukust genereerida. Tiik, milles vesi ei vahetu, kasvab kinni nii kui nii. See on looduse paratamatus nii nagu on looduse paratamatus ka erinevate seksuaalsuste rohkus. Kanada bioloog ja keeleteadlane Bruce Bagemihl näitab oma 1999 aasta uurimuses, et homoseksuaalset käitumist esineb kuni 1500 liigi hulgas. Bagemihl väidab, et loomariigis esineb palju enam erinevat seksuaalset käitumist, mida nii teadlased kui ka ühiskond tervikuna eelnevalt aksepteerida ei ole soovinud.

Kuigi eestis ei ole kohalikel omavalitsustel kooselude registreerimise osas otsustuspädevust, sooviks näha, milline linnavalitsuse koosseis (miks mitte ka vallavalitsus) on julge toetust avaldama kogukonnas elavatele homoseksuaalsetele ning hõivab esimesena vikerkaarelipu oma hoonele (kasvõi üheks tunniks), näitamaks, et see kogukond tõesti hoolib kõigist ja igaühest. Kas julgeb see olla heade mõtete linn Tartu või talentide linn Tallinn või väge täis Rakvere - või on need lihtsalt sisutühjad (sõna)kõlksud Euroopa perifeerses kirdeosas. Amsterdam Euroopa südames heiskab vikerkaarelipud 8. aprillil protestimaks Venemaa president Vladimir Putini külastuse ajal Venemaal koostamisel oleva homovastase seaduse vastu. Julge käik.
Loovuse indeksi avaldumine USA-s.

Aasta siis oli 2012

See oli igati murranguline aasta. Aastal 2012 juhtus enam suuri muutusi kui eelnevatel aastatel kokku. Aasta 2012 sai vastu võetud Confestil, olles keset loodust, levialast väljas. Aasta 2013 saabub Melbourne'i südalinnas James'i stuudios, mis on kohe keset linna, Flinders Street station ja Federation Square on seal samas. Pole ammu enam ilutulestikku näinud, on aeg! ;)

Aga miks aasta 2012 oli murranguline:

1. USA reis, road-trip marsruudil New-Orleans - San Francisco. See oli ääretult põnev reis. Kogesin uut kontineti, nägin võimast loodust, olin osa New Orleans'i Mardi Gras't.
See reis viis mind küll finantsilisse madalseisu, aga see oli seda väärt!

2. USA'st tagasi saabudes Austraaliasse käis mul mingi klõks läbi, sest rõõm Austraaliasse naasemise üle oli suur. Võttis härdaks.

3. Peagi saime teada, et peame oma Abbotsford kommuunelamisest välja kolima, sest omanik soovis kõik majad maha müüa. See uudis meeldis mulle, kuigi saabus kui 'Deus ex Machina või nagu ma vahetult enne linnas ringi kolades leidsin raamatu, millel kirjas 'There's going to be twist in the story' - ja see twist oli alles algus, sest muutusi hakkas saabuma robinal.

4. Meil oli Jamesi'ga õnne, sest esimene Art Deco stiilis korter, mida me vaatasime, selle ka saime. Kolisime Abbotsfordist St Kildasse. Ületasime Yarra jõe. Kolisime jõe äärest mere äärde.

5. Ma ei kujuta enam ettegi, kui palju mul neid kohviku tööotsi siin aastal 2012 jooksul oli, aga neid oli ikka hullult palju. Soovisin ju oma tööotsa Cafe Lansdowne's lõpetada ja USA reis oli selleks hea põhjus. Tagasi saabudes olin taaskord mõnda aega töötu, aga leidsin kiiresti tööotsa Trunk nimelises restoranis. Nühkisin seal poleerida klaase ja koristada laudu - oeh, see oli väsitav. Imelikul kombel kuivasid seal vahetused mul kokku ja jäin peagi uuesti töötuks. Pisut oli selle üle hea meel, sest Trunk vahetused olid õhtused ja see on veel eriti väsitav.

Leidsin uue töökoha Ganesh Chocolate nimelises kohvikus. Mõtlesin, et nüüd olen pääsenud, sest maksti ametlikult, küll vähem kui lubati, aga siiski... Taaskord oli töö enamasti õhtuti... Kuid, kuigi koht tundus imeline uus algus, muutus kõik kui kohtusin omanikuga, kes ühel hetkel lihtsalt karjus mu peale. Siis mõtlesin, et - oota sa! - sa veel ei tunne mind, mina sellisele konrollivale taktikale ei allu. Järgmine päev andsin koha ülesse ja hiljem kirjutasin neile kirja nõudes välja kõik mulle seaduse järgi ettenähtud maksmata lisatasud. Mida nad ka tegid. Oli siiski tore ka, sest õppisin palju shokolaadi kohta. See oli hea.

Sama aegselt, kui ma töötasin kohvikus Ganesh, võtsin National Theatre Drama School'ist ka 2. astme näitlejakoolitust, sest 1. astme ma juba läbisin. Aga... teine lühikursus oli suur pettumus, milles ma sain aru, et eksisteerib ka selline peen intelligentne rassism, mis väljendub osavates lausates, mille sisu on tegelikult mõeldud su alandamiseks. Aga polnud hullu, sest ka selle kursusega otsustasin minna võitlusesse. Katkestasin koolituse ja kirjutasin koolile kirja, et pole kvaliteediga rahul ning soovin raha tagasi. Kuigi neil oli no refund poliitika, tegi koolijuht mulle erandi. Jess, sain oma raha tagasi. Siiski ma õppisin seal olles ka ühte ja teist. Töötasime nimelt Arthur Milleri näidendiga 'Salemi nõiad' ja vot siis üllatust 'It's a rabbit!'. Ja see jänes olin lõppude lõpuks mina. Hea, et see õppetund ka sai läbitud.

Leidsin endale taaskord kiiresti töökoha St Kildale palju lähemal asuvas korporatiivse maiguga kohvikus Smooth, mis oli ideaalne kuni see kestis. Töö oli esmaspäevast reedeni ning lõppes enamasti kella 15.00 ümber. Ideaalne, kuigi palk oli alam. Selline taaskord 'elab ära' mugav elu. Ühel hetkel hakkasid seal nõudmised mu tööle järjest enam kasvama, et mul tuli neile meenutada, et nad maksavad mulle alampalka ja see pole enam vastavuses tehtava tööga. Ja ühel hetkel sain aru, et üks tööline susiseb mu seljataga ülemustele. Siis tundsin, et enam ei viitsi 'for gods sake, it's not worth it' ja andsin taaskord töökoha ülesse. See oli siiski hea töökoht, sest sain tööle minna rattaga, oma uue rattaga, mille ostsis sealt teenitud raha eest. Aga samal ajal kaotasin oma vana ratta just tänu sellele töökohale, sest minnes sinna intervjuule juhtus mul vahetult enne intervjuud õnnelik liiklusõnnetus, kus hajameelne mina ja hajameelne takso kohtusid. Ratas vaid sai kannatada. Polnud vist eriti hea oomen uuele töökohale.

6. Arvasin, et paus oligi tarvilik. Võtsin natukeseks ajaks aja maha, sest soovisin tungivalt valmistada lühifilmi, mille ma ka tegin. Ostsin endale puha kaamera (mis pole küll suurema kvaliteediga). Olin väga uhke selle protsessi üle, mulle meeldis seda valmistada. Saatsin selle isegi Estdocs 2012 festivalile, aga tagantjärgi arvan, et see oli natuke liiga toores ja naiivne... Oh well... You gotta start somewhere. Julge hundi rind on rasvane ja õppetunde tuleb saada-kannatada-vastu võtta.

Lühifilmi: 'Elu Lugu, Curriculum Vitae' - klikka linki.

7. Peale filmi valmistamist tuli taaskord töökoht leida. Ja nagu ikka, neid toredaid kohvikuid ju ikka leidub. Sel korral siis palkas mind Brighton Bathhouse nimeline kohvik. See on kena Art Deco stiilis kohviku hoone, milles tegutseb ka Austraalia ainus siiani säilinud avamere bassein. See oli kena maja ja ka õhkkond oli toetav, kuigi taaskord maksti alampalka. Vaade merele ja puha. Kogesin seal imeilusat vaatepilti mere poolt lähenevast tormist. See oli ilus. Selle koha nimel läbisin isegi RSA (alkoholi serveerimise eest vastutav) koolituse. Ja nemad vastutasuks koolitasid mind barista kursusega, mis oli väga tore, sest lõppude lõpuks sain teada, kuidas teha lattet, cappuchinot, mis vahe on espressol ja ristrettol (viimane on kontrollitu espresso) jms. Ei, see kõik oli hea, aga mu vaim oli sellest kohvikuteenindamisest niiiii väsinud, et enam ei suutnud kannatada kliente, kes küsivad küsimusi, et kas shokolaad shokolaadi koogil on sulatatud kogu koogi ümber või on lihtsalt koogi peal. No ja siis jookse kööki ja naerata ja tegelikult nuta. Sest, mis kuradi tähtust selle on??!! Anyway... ma pole enam ammu nii masenduse olnud. Aga töötada tuli, sest saavutasin ühel hetkle sellise finantsilise ebastabiilsuse, kus peale rendi maksmist oligi pangaarvel $0.34. See oli keha ja vaimu täielik vägistamine, kus väljaspool tööd ei olnud mul enam mingit eluisu. Kõlab dramaatilselt, ma tean. Mu keha lõppude lõpuks manifesteeris mu parema käe randmele kohutavalt suure paistetuse. See oli kuradima hea põhjus, sellest kohviku teenindamise tööga LÕPPARVE teha! Võtsin tervisega seoses paar vaba päeva ja hiljem andsin teada, et selle käega ei saa ma enam töötada. Lõpparve, palun.

8. Siis naeratas ometigi õnn. Nimelt otsustasin peale välist stiimulit kontrollida, et mis on saanud mu Myer'i töökoha avaldusega. Jess, ajastus oli õige ning sain peagi töökoha Myer'i kaubamajas. See on nagu paradiis peale kohvikuteenindamise põrgu (millel oli ka häid momente), aga fucking 3.5 aastat laudade vahel rassimist - fucking hell, I say. Nüüd olen siiani Myer'is klienditeenindaja-saalitöötaja ja palk on elamisväärne ning kollektiiv on lahe ja mul pole stressi ega väsimust! Kuigi viimasel kuul olen töötanud päris palju, olen jätkuvalt rõõmus ja võimeline voodist ülesse tõusma, sest enne kohviku tööga lõpparve tegemis pidi James mind sõna otseses mõttes voodist välja vedama, sest ma olin lihtsalt nii masenduses. Mayer meeldib, sest isegi kui sul on 12 tunnine tööpäev mahub sinna sisse 2x20min paus ja 2x45min paus. Selline mugavus, sest kohvikuteenindamisel ole õnnelik, kui üldse puhkepausile lubatakse. Aga see selleks, ju siis tuli ka see õppetund läbida. Mayer'i kaubamaja õppetundi ma jätkuvalt naudin.

9. Otsustasin hakata kätt proovima fotograafiaga, kuna James ostis Jaapanist parema kaamera. Vaatame, kuidas sellega hakkab minema... Olen väga rahul, et panin oma foto 'Bananas' Kodak Salon nimelisele nätusele. See foto pole veel küll päris valmis, sest peale seda, kui olin selle töö galeriile edastanud, saabus mulle unenägu, mis andis mulle teada, mis suunas ma pean arenema. See oli hea märgilise tähendusega unenägu, sest protsess on oluline, mitte lõpp. Lõppu me veel ju ei tea. Ma olen protsessis.

Bananas.

10. Sain 30 aastaseks. Oli hea pidu! Ja meeldib olla 30!!!

11. Olen tutvunud paljude uute ja põnevate inimestega.

12. Murranguline ja muutusterohke 2012 jääb nüüd seljataha. On palju, mis jääb kirjutamata :) Aasta on olnud põnev.

13. 2013 aastal on üllatusi varuks. Luban. Ootan. Võtan vastu. HEAD UUT AASTAT!!!

Extra bonus viewing: 'A Species Out Of Control' - klikka linki.

Hingetu mehine poliitika

Mu arvamus Delfi.ee-s, kommenteerimaks eemalolijana kaelkirjakuna jälgijana.

Hingetu mehine poliitika

Kui armutu on olnud aeg meie käesolevale valitsusele. Esiteks tuli tegutseda kogu maailma halvanud finantskriisi ajastul, ühineda euroga ka kõige selle juures suruda läbi armutut kärpepoliitikat. Ja kui võrratult rahulikult eesti inimesed kõigega leppisid, ei mingit Hispaania või Kreeka stiilis märatsemist ega kärbete vastu suunatud avalikke kogunemisi. See eksperiment on ometigi aplausi väärt.

Riik toimib edasi, ent ometigi on eestlaslikult näiliselt rahulikes inimestes salaja tekkinud pikk vimm valitsejate vastu. Ja see vimm on vaikselt hõõguma asunud. Interneti kogukond tõusis valitsuse vastu seoses ACTA-ga, õpetajad korraldasid oma streigi, meditsiinitöötajad otsustasid valitsusele tõsise seisaku korraldada, kultuuri- ja haridusinimesed on taaskord meedias rahulolematuse suhtes häält tõstma asunud. Aga kas pole eestlaslik vimm hakanud pinnast koguma juba aastaid tagasi alates esimestest JOKK juhtumitest?

Jätkuvalt on juriidiliselt kõik korrektne ja kuidas saakski olla teisiti kui justiitsminister on ise skandaali keerises? Abiks pole olnud ka peaministri ja valitsuse ministrite sõnavõtud, sest ometigi suudavad nad elukutseliste poliitikutena oma sõnadega rahvast veel enamgi vihale ajada. Neis mehistes sõnades valitseb emotsionaalne puudulikkus ning empaatiavõime puudus. Ja arvatavasti ongi meil Euroopa kõige mehisem valitsus, kus meeste keskel istub vaid üks põline linnapiiga -keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus. See ei ole aga 21. sajandi valitsuse puhul normaalne, mehe mõistusest siin enam ei piisa. ma arvan, et see ei ole normaalne 21 sajandi valitsuse puhul.

Üle kolme korra Riigikokku ei saaks

Eesti on niivõrd väike riik, et kohati tundub 101 parlamendiliiget asjatu raiskamisena. Seda enam, et diskussioon on ammu saalist kadunud. Eesti suudab olla väga kiire ja dünaamiline. Riik on suures mahus üles ehitatud ja selle eest on ka tunnustust pälvitud. Võib-olla ei jagugi kõigile 101-liikmele enam palju tööd. Kogu töö tehakse ära ju komisjonides - nii meie poliitikud ju väidavad. Parlamendi vähendamise ideed on varemgi proovitud avada, aga ilmselgelt pole ühelgi koosseisul huvi iseenda töökohti vähendada.

Eesti väiksusest tingituna võiks parlamendiliikmetele kehtestada maksimaalselt kolmes riigikogus osalemise reegli. Kui oled hea poliitikuna kolm korda parlamenti tagasi valitud, siis paraku neljandaks korraks enam kandideerida ei saa. Ja kui oled tõesti olnud väga hea, jääb võimalus Euroopa Parlamenti edasi liikuda. Elukutselisi poliitikuid, kes jäävad iga parlamendis istumisega järjest elukaugemaks pole meile vaja.

Selline lahendus lubaks poliitilisse ruumi siseneda uuel verel ja kiiremini kui hetkel see võimalik on. Pärast kolme aastat asuge kirjutama oma memuaare või suunduge lektoriteks, vältige muutumist iseenda karikatuuriks.

Samas on meil ka parlamendiliikmeid, kes istuvad seal aastaid ja kellest avalikkus ei tea mitte midagi. Enne valimisi tõusevad nad korraks esile, naeratavad, jagavad kommi - nii kinnistavad nad endile sooja pidevalt kasvava sissetuleku ja ka muud hüved järgnevaks neljaks aastaks. Paraku leidub ka neid, kes naeratavad vaid tagatubades ja tagavad endile sooja koha.

Te olete alasti, ärgake üles!

Parlamendis istumise piirang aitaks poliitikutel ehk oma valijaskonnaga enam sidet hoida ning konkreetse piirkonna probleemide ja rõõmudega tegeleda. Leidub meil ju ka selliseid poliitikuid, kes määratakse valimiste ajaks esindama piirkondi, ilma sealsetest oludest suurt midagi teadmata. Häältemagnetid, keda on vaja tagasi Riigikokku saada.

Ja muidugi noorpoliitikud, kelle seas valitseb isanda teenimise kultuur. Kui julged isanda peale uriseda, riskid vabatahtlikult oma positsiooni kaotamisega. Seega keegi ei julgegi uriseda. Ning see pole ainult Reformierakonna probleem.

Rahulolematus eksisteerib, see pole enam ainult luul. Luulud on üksnes valitsusel ja parlamentääridel, sest keisrite kombel usuvad nad veel endil riideid seljas olevat. Alasti pole keegi. Ja lippe ja lappe lisatakse nõela pistmata aina juurde, küll rahvas rahuneb.

Rahulolematus on, aga mis on lahendused? On selleks taaskord Riigikogu esimehe Ene Ergma meediasse lükkamine, kus ta teavitab rahulikult, et Riigikogu on valitud rahva poolt ning rahvas oodaku valitsusele hinnangu andmisega järgmiste valimisteni. Eks see ole eestlaslik tõde ja õigus: seniks vait olla ja edasi kannatada. Või siiski barrikaadidele, nii nagu Eugène Delacroix maalil “La Liberté guidant le peuple” ("Vabadus juhib inimesi" ) aastast 1830, kus naine hoiab kõrgel prantsuse lippu, et liikuda edasi vabaduse suunal.

Riigikoguliikmed, rääkige meiega, andke tagasisidet. Mis te riigis toimuvast arvate? Jah, ka sina, sa kõige vaiksem ja tagasihoidlikum liige, ava oma suu, paku ideid ja lahendusi, visioone. Ärka ülesse!

Revolutsioon koos suitsupääsukestega

Mida me tahame? EKA maja! Kuhu me tahame? Vanale kohale!

Mu arvamuslugu @ Delfi.ee

Mida me tahame? EKA maja! Kuhu me tahame? Vanale kohale!

Ehk tuleks Occupy Wall Streeti eeskujul okupeerida praegu EKA asemel laiuv autoparkla ning rajada sinna ajutine telklinnak, milles tegutseksid põgenike staatuses olevad tudengid ja õppejõud?
Kuhu kadus Eesti Kunstiakadeemia ja kuidas on võimalik, et midagi silmapiiril ei paista? Seda küsimust esitan ma hoopis välistudengite vaatevinklist, sest tundub, et Eestimaa ja eesti poliitikud on EKA maa alla vajumisega juba leppinud. Eks ole, autoparkla on ikka parem.

Mul on mitmeid sõpru-tuttavaid, kes on EKA lõpetanud või hetkel tudeerivad EKAs ja ükski neist ei suuda uskuda maja lagundamisele järgnenud stsenaariumit. Kõik olid õhevil, et asjad lähevad paremaks. Elades hetkel välismaal ja omades väga palju kunstitudengitest sõpru, mäletan nendega peetud vestlusi, kus reklaamisime EKAle valmivat uut maja soovitades kindlasti sinna välislähetusele minna. Aga nüüd, kui keegi küsib õppimisvõimaluste kohta teatud erialadel, siis ei oska soovitada midagi muud, kui et ärge hetkel veel Eestisse minge. Häbi on, et pole kohta, kuhu saata. Üks sõber lähebki üle lahe Soome, kuid lubas ka Tallinna külastada, lohutuseks.

Kuna ja kuhu valmib EKA uus maja? Kas tõesti on Eesti haridusminister nii jätkusuutlik, et suudabki vaid lõhkuda, liita, lahutada, koondada, lihvida, elimineerida? Ehk on Eesti haridusstrateegia vaatepunktist lähtudes liigutud paari pügala võrra lähemale kellegi hullumeelse ettepanekule ühendada ühendamatuid, liita liitmatuid, tekitada korporatsioon-ülikoole, vähendades kulusid ja suurendades – kas tõesti! - tulusid?

Võib ju ajurünnaku käigus mõelda, et ehk oleks tõesti tarvilik EKA ja EMTA ühendada, tekitades selliselt suure ja uhke Eesti Muusika, Kunsti ja Teatri Akadeemia. Siis ei peaks enam ühele rektorile palka maksa. Kuidas tunduks aga EKA liitmine Tallinna Ülikooliga? Siis oleks põhjust Tartu Ülikoolist kunstiteadused ära kaotada. Pole ju mõtet erialasid dubleerida. Mida vähem konkurentsi, pean silmas tudengite vaatevinklist, seda enam põhjust õppima-elama suundumiseks sinna, kus on enam valikuid. Ja kui see ongi plaan, siis kus on olnud eelnev avalik arutelu? EKA uue maja arhitektuurikonkurss lähtus ju vana maja krundist. Kõik see energia, vaev ja finantsid on lihtsalt lennutatud... Kuhu?

Haridusministeerium on ähvardava sammu Eesti kõrgkoolide suunas astunud, paludes neil endil oma kõrid läbi lõigata ning ebavajalikud, dubleeritavad erialad omavahel vabatahtlikult kakeldes ära kaotada. Usun, et Aaviksoo on tugev strateegiamängudes, on ta olnud ju ka kaitseminister. Kindlasti oma vaimusilmas ta juba teab, kuidas asjad saavad olema, hoolimata tudengite, õppejõudude, rektorite vastuseisust.

Võib-olla tõesti dubleeritakse erialasid ja kohe kindlasti on see Eesti riigi eelarvele kahjulik, küüniliselt lähenedes. Enda haridustee jätkamiseks valisin just Tartu või Tallinna Ülikoolist väiksemad ja intiimsemad kõrgkoolid. Nii asusin õppima Viljandi Kultuuriakadeemiasse, mis hiljem liideti Tartu Ülikooliga ning mille kohal pidevalt on helisenud hingekell (Haridus- ja Teadusministeeriumi vaatevinklist).

Mäletan neid ärevaid liitumiseelseid aegu ja mõneti (kohe-kohe tuleb osa erialasid ära kaotada) on need ajad tagasi. Pärast Viljandit jätkasin õpinguid EMTAs ning võtsin loenguid ka Tallinna Ülikoolist. See oli pisut ehmatav kogemus, sest ma polnud varem osalenud massiloengutes. Ehmatav oli asi aga seetõttu, et individuaalsest lähenemiset jäi vajaka.

EKA rektorile Signe Kivile prooviti hiljuti siseringis umbusaldust avaldada, kuid see kukkus läbi. Umbusaldusavalduse täielikke põhjuseid avalikkus ei tea. Aga las ma arvan – EKA maja saaga?
Tegelikult peaks EKA töötajaskond ja tudengid hetkel nii kõvasti kokku hoidma, et Balti kett ka selle kõrval kahvatuks. Signe Kivist lahti saamine võiks olla kellelegi väga kasulik, sest uus, kas või ajutine rektor oleks ehk koostööaltim Haridus- ja Teadusministeeriumi pakutavate lahendustega.

Võib-olla sobiks EKA maja lahenduseks Occupy liikumise sarnane lähenemine? Ehk tuleks okupeerida praegune autoparkla ning rajada sinna ajutine telklinnak või soojaklinnak, milles tegutseksid põgenike staatuses olevad tudengid ja õppejõud. Vot see oleks alles disain-lahendus. Las siis Aaviksoo saadab politsei seda asutust likvideerima. Kindlasti jõuaks selline protestiliikumine ka välismeediasse ning suunaks üle maailma tuhandete kunstitudengite pilgud ja sammud EKA uuele majale toetust avaldama.

(Autor on EMTA humanitaarteaduse magister.)

PunkConvict Action

Avasin Twitteri konto: https://twitter.com/punkconvict

"Follow me...". Mingisugune selline pop-laul oli, kus madal naishääl laulis "Follow me...". :)

Olen Sinikirju lind...

"Yles-alla, juuksed valla, kiigun taevapiiril vabana kui sinikirju lind..."
See Vagilaste "Kullakutse" lugu molgub mul meeles.

Toesti, ei oska ka mina kullakutsele mitte midagi kosta. Ei viitsi mina raha nimel rabada. Kui raha ei taha loomulikult tulla, siis pole mul seda raha vajagi. Ja see pole mingi anarhistlik-sotsialistlik labulaul mul siin, sest pole ma kumbakit. Ja ammugi ei soovi olla ma kapitalistlik ori, koeraraibe, kes ikka soogipoolikest taga kiunub.

Olen nyyd 2 paeva kodus puhanud, sest esmaspaeval avastasin endal olevat 38.4c palavikku. Pole yle 38c palavikku kogenud lapsepolvest saati. Esmaspaeva hommikul tousin ylesse ja teadsin kohe, et miskit on lahti, sest sellist peavalu ja tunnet kehas maletasin just lapsepolvest, kui mul oli yle 38c palavikku. Kobisin ikkagi toole, sest kodus kraadiklaasi toestusmateriali saamiseks ei olnud. Kannatasin siis toojuures 10.00 kuni 14.30-ni, siis kysisin end koju. Laksin apteeki ja ostsin kraadiklaasi ning kodus veendusingi, et mu tunne mind ei petnud.

Aga samas, eks ma ise olen pisut syydi kah, sest kylmetusin juba eelmine nadal, aga ei ravinud end korralikult valja ja jatkasin lobutsemist terve nadalavahetuse jagu ning pyhapaeval lakisn veel ka basseini ujuma ning sauna, mis oli ka suur viga. Aga kokkuvottes hea, sest nyyd olen kaks paeva kodus puhanud ja niiiii hea on olnud olla, sest olen lihtsalt olnud ja tenud yhte ja teist ja hasti aeglaselt ja ainult hadavajalikku. Nii hea.

No muidugi iga paeva eest, mil ma ei toota, palka ju ei saa - aga toesti, taiesti suva!
Mul on nagunii nii suva nendest klientidest. Nii korini, voiks lausa oelda. Esmaspaevast reedeni tootamine on niivord nyri tegevus, et ma lihtsalt sooviks seal tool olla ja need tunnid roomsameelselt ara kannatada ilma igasuguse voltsi sobralikkuseta. Mind ei huvita kuidas mu kakssada klienti oma nadalavahetust veetsid, mind ei huvita, mis nende nimed on ja veelgi enam, mind ei huvita, millist kohvi nad soovivad ja mitme suhkruga! Ma pole nende isiklik psyhholoog, kellele nad oma igapaeva muresid ja roome tulevad kurtma. Kui kontoritootajad tahavad oma igavasse igapaeva ellu sopru ja suhtlust, siis otsigu seda kusagilt mujalt kui koige lahedasemast kohviku teenindaja juurest. Mul on oma elu olemas ja see on valjaspool tood!

Eks see ole ka kultuuriline erinevus, et how are you jne... aga see ON kuradima vasitav. Kuradima vasitav.

Ma isegi avastasin, et olen kultuuriliselt vasinud ja vajan puhkust, lihtsalt olemist. Sest mulle tundub, et nii paljud inimesed ei oska olla. Ma motlen vaikuses olla ja mitte midagi teha. Ikka on vaja mingit taustamuusikat, tyhja mottetut jutuloba, mingit tegevust, actionit jne... Minu meel suudab end lobustada ka ilma inimesteta paris pika aja. Ja seda aega on mulle vaja.

Virutan rusikaga vastu lauda ja sajatan, et laheb kergemaks! Saab minema kergemaks.

Ja talv saab peagi otsa! Veel poolteist kuud.

Rahu

Sometimes I just feel like a Ghost

Mul just oli pisike sujuv rattaonnetus. Potkusin kokku taksoga. Olin teel proovipaevale kohvikusse Smooth, ja soovisin jalakaijate teelt yletada teed. Kusjuures Smooth kohvik oli just seal samas tanavanurgal, aga ma ei marganud. Tanaval seisis takso, algul motlesin, et soidan takso tagant yle tee, arvatavasti oleksin siis ka kohvikut nainud, sest see oligi kohe seal. Kuid murdosasekundi jooksul motlesin ymber ja otsustasin takso eest yle tanava soita ja samal ajal otsustas ka takso vasakpooret sooritada. See oli vaga sujuv kokkuporge, mu rattas lihtsalt vajus takso esiratta alla ning ma pisut nagu kukkusin vasaku polve peale, midagi muud ei juhtunudki. No siis ma seal seisin, ratas taksoratta alla ja taksojuht ei reageerinud kuidagi. Siis ma ytlesin talle, et oleg nyyd nii hea ja tagurdage, et ma oma ratta katte saaksin. :) Oeh, oeh...
No, mis seal ikka, vahetasime paar lauset jne, aga mitte tigedalt, sest me kumbki polnud kindel, kes see otsene syydlane oli... Ah, polegi oluline.

Igaljuhul, kuna ma ikkagi olin peale onnetust pisut segaduses, siis ekslesin kusagil tanavargastikus proovipaevast ikka eemale. Motlesin, et ei lahegi, kuna ei suutnud seda kohta leida. Motlesin, et annan neile vahemalt teada, et oli onnetus ja ei saa tulla. Kuid siis tuli valja, et ei saanud ka kohvikusse helistada, sest mu telefoni krediit sai just otsa. Helistasin Jamesile, sest temaga on meil vabayhendus - ta motiveeris mind edasi minema ja juhatas. Muidu mul on ikka seda allaandjat, et nii kui natuke raske on, kohe alla andmise kihk loob sisse ja valja. Joudisn vaid 3min hilinemisega kohale (3min pole midagi!) ja tegin proovipaeva ara ja pakuti ka tookoha. Ma loodan, et ikka sain, sest sel korral otsustasin kohe oma palgaasjad sirgeks raakida, selgitada. Esmaspaevaks oodatakse siiski mind sinna tagasi.

Peale proovipaeva pidin jalutama tagasi koju. Tiigi aares markasin yhte surnud veelindu, kes hulpis seal... Ei saanudki aru, et kas tal oli lihtsalt pea vees, kuna otsis toitu. Toukasin teda, aga ta ikka oligi surnud. Uppunud? Ara kulmunud, nalginud? Ei tea...

Siis hakkas vihma sadama, varjusin suure palmi alla. Nii kui oma selja vastu palmi nojatusin, soitis minust mooda auto kirjaga Smooth. Eks ma siis pyya nyyd enam rahulikumalt votta, enam sujuvamalt.

Kui vihm otsa sai, siis korjasin ylesse veel 2 suurt palmilehte, milled tarisin oma korterisse.

Oli ikka retk.

Korraldan oma elu

Olen ette võtnud taaskord oma elu (tegelikult töötamise) ümberkorraldamise.
Peale USA reisi toimus nii palju muutusi (taaskord). Ei olnud ju mul tööd enam, sest lahkusin (kuigi see vana kohvik helistas mulle korduvalt tagasi ja palus kaaluda taastöötamist seal) oma vanast kohvikust jäädavalt. Sain küll lootustandva tööotsa Trunk nimelises restoran-baaris, mis maksis hästi, aga korraga kadusid seal vahetused ja üldse sügise saabudes kadus klientuur. Inimeste mõttes oli tore koht, aga mul olid vaid õhtused vahetused, mis lõppesid pahatihti peale ühte öösel.

Siis leidsin endale töökoha ühes toredas shokolaadi kohvikus, selle kohaga tundus, et lõpuks ometi leidisin midagi maitsvat hingele. Aga appikene, shokolaad või sitt, vahet pole. Ma pole veel nii nõmeda korralduse ja ülemustega kohas töötanud. Alguses ma ei saanud aru, et miks seal kõik nii imelikult vait ja asjalikud on. Siis taipasin, et igalpool on turvakaamerad. Paaril korral ma mõtlesin, et mida see ülemus mulle taha ruumi järgi kobiseb kui ma seal midagi korrastan - siis sain aru, et seal puudus turvakaamera, ju siis arvati, et ma niisama passin seal. Tuldi kontrollima.

Aga siis ma ka veel mõtlesin, et ju siis need vaheülemused on pisut imelikud, aga lõpuks tuli välja, et tegelikult selle koha omanik on hoopis täielik kontrollifriik ja tema äri on tema impeerium, mida ta hirmuvalitsemise all hoiab. Oh isver, peale omanikuga kontakti soovin sealt lihtsalt minema saada. See koht on nagu natside koonduslaager, et töö teeb sind vabaks, kiiremini ori! ja orjad omavahel suhelda ei tohi. A ma olen seal ka pisut salaja uurimistööd teinud ja arvan, et kui ma sealt nüüd välja saan, siis kohtusse ma nendega ka lähen. Nõuan kõik oma seadusejärgselt mitte makstud palga välja. Niivõrd kõva eestlasest austraallane ma olen juba küll.

Ja teine suur muutus oli, et me pidime oma vanast elukohast välja kolima. James oli seal ju elanud kokku juba 8 aastat. Oligi aeg kolida. Koduga oli õnne. Üks pühapaev, nii poolteist kuud tagasi, ärkasime ülesse ja mõtlesime, et oleks aeg siis uut kodu otsida. Läksime vaatama ühte Art Deco stiilis korterit St Kilda linnaosas, see mis merele lähemal. Korter meile meeldis, andsime avalduse sisse ja saime selle kohe endale. Korter on tõesti ruumikas, vana ja hea!

Üks pilt kah kodu ukse eest, me elame teisel korrusel ja korter on rõdu ja kaminaga! Väga uhke! Kõigi mugavastuega.

Tere, ma olen tagasi.

Tere, jah.
Olen tagasi.
Paus on labi,
Ja pole yldsegi habi,
viibides eemal.
Olin vasinud.

Blogimine vasitas.
Aga nyyd olen tagasi, kuid millise intensiivsusega, seda veel ei tea. Kord nadalas? Kord kuus? Kord kvartalis? Kord aastas? Kord yhe dekaadi jooksul - no see viimane oleks arvatavasti liiast. :)

Ja olen nyyd 30, igavesti 29.

30 on tore olla. Motle, kui ma elan vaid 60 aastaseks, siis pool elu on labitud.;) Arvestades eesti mehe lyhikest eluiga vorreldes eesti naise elueaga, siis poelks ju imestada midagi. Loodetavasti Austraalia paike pikendab mu eluiga vahemalt 120.

Aga tagasi 30seks saamise juurde.

Voiks ju kysida, et 'is it only love that he wants'? Siis see oli mul labiv otsing 20ndates. Uskumatu, aga ma leidisn selle. Tundsin ara ja andusin tingimusteta armastusele - ja see ongi minust teinud kosmilise kinkepaki vaariliseks. Arge alahinnake armastuse vaartust. Maailm vajab armastust.

Kuid veelkord tagasi 30seks saamise juurde.

Mmm... nyyd on kaes aeg, Aeg. Vaidetavalt 30ndad on parim aeg su elus. Oled 20ndatest labi tulnud, tead enam, selgroog on tugevam, haal valjem, oma haale kola ilusam. See tuleb panna teenistusse. 30ndad saavad olema eneserealisatsiooni ajaks.

See koik tuleb.

Tere, ma olen tagasi.



Yks foto kah peost. See ongi me uus korter, kaminaga! :)

ERROR

CLOSED until further notice.

Go back where you browsed from.

There's nothing here.

Flow...

Mr. Tulk väljast vaadatuna. See on siis State Library üks külgedest.

Kohvik, millese soovisin tööle saada, valis mind. Sain vaba töökoha Mr Tulk'is endale. Tuli välja, et sinna oli ikka päris mitu kandidaati. Nüüd on muidugi see, et oleks hea, kui nad maksaksid hästi ja ka vahetusi pakuksid. Kuni selles osas kindlus puudub, siis jätan hetkel vana koha alles. Aga hea, et nüüd seal käpp sees on ja ehk annab kuidagi sealt edasi liikuda nt raamatukokku endasse. See oleks lahe! Aga selleks peab adrale aega andma enda sättimiseks:)

National Theatre - tutvustus

Built in 1920 as the Victory Theatre (a cinema), the National Theatre was converted into a live performance venue in 1972-74. It functions today as a community arts centre for over 70 groups including musical comedy performances, dance companies, multi-cultural events and school groups.

Beneath the theatre in what was the original theatre stalls seating are Australia's oldest performing arts schools. The National Theatre Ballet School was begun in 1939, just a few years after the Drama School in 1936. The Company itself celebrates its 70th birthday in December 2005.

Historically the conversion saved the bulk of the auditorium and all of the main foyers which are now protected by heritage controls, as is the exterior. The existing building is substantially the 1928 renovation undertaken by then owner Frank Thring (snr), father of the actor. Frank Thring Snr was very involved in both the film making and film distribution businesses in early Australia so the site is important for that reason.

Mikro 'big-bang' ajastu

Ootamatult ilmus siiski mu kirjutis võrdsusest, õiglusest, vabadusest ... Sel korral delfi.ee-s.
Link loo juurde: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/tanel-jan-palgi-ma-ei-saa-oma-elukaaslasega-abielluda-sest-ma-olen-homo.d?id=60220858

Pealkirja ma ise selliselt ei pannud, see on delfi ajakirjaniku draama ja klikkamise vajadusest tingitud. Aga noh, nagu ma eelmises blogipostituses just olen kirjutanud, et miks mitte elada oma elu ilma saladusteta ja nüüd pean siis sellega ka leppima :)

Mõtlesin küll, et hakkaks delfiga vaidlema, kuna delfi mu kogu eesti ees "kapist välja" kiskus, kuid James rahustas mu maha ning oli rõõmus mu üle, et ma selle kirjatüki kirjutasin. Ta tõlkis ka kommentaare ja need tundusid talle väga õõvastavad - fashistlikud. Sellised kommentaare Austraalias ei talutaks. Aga las olla.
-------------------------------------------------------

Viimane aeg on olnud tõesti üks suur mikro "big-bang" erinevatel tasanditel. Kõike on juhtunud... Kõike korraga, taevast alla sadanud. Nüüd tundub, et elu hakkab taas vaikselt rahunema ja oma uut vormi kujundama.

Hakkasingi koheselt töökohta otsima. Saatsin hulga CV-sid laiali, aga vastuseid ei kusagilt. Siis mõtlesin, et jätkan ikkagi kohvikutööd tehes, aga paremates kohtades. Sain koheselt omale proovipäeva Melbourne'i südames asuvasse lounge'i Time Out. Manager oli veel eesti juurtega. Ta küsis, et kust ma pärit olen, ma vastasin, et eestist. Ta vastas, et tal on onupoeg eestis Tartu lähedal maal ja, et ta on külastanud teda seal. Ma siis, et ma olengi just Tartu lähedalt maalt. Vot nii.

Aga... ühe proovipäeva pidasin seal vastu, mille eest maksti mulle 12 doltsi tunnis, mis on seadusevastane. Hiljem ei saanud ma üldse magada selle tõttu, tundsin taaskord, et mind on justkui vägistatud. Aga sain siiski ka teise proovipäeva pühapäeva õhtuks. Lubati ju maksta 19 doltsi tunnis. Noh ja pühapäeval ma siis küsisin, et kuidas selle palgaga on. Manager ütles, et ikka 19 doltsi. Kui tööle hakkasin, siis lisas, et proovipäev on taas 12. Ma ei viitsinud nendega jamada, selgitasin neile, et see on seadusevastane - eriti veel pühapäeviti. Manager küll püüdis enda seisukohta mulle peale suruda, et nii need asjad on ja et mind ootaks veel ka kolmas proovipäev ja alles siis selguks kas saan töökoha, aga kuna ma juba näitasin iseloomu, siis jalutasin sealt minema. Ja tundsin end hästi, sest milleks olla osa süsteemist, mis enda liikmeid ei kohtle õiglaselt. Aitab!

Noh, oleks ju olnud võimalus siiski jõuda haljale 19 dollarit tunnis oksale, aga... ega see koht mulle nii väga ka meeldinud. Inimesed olid toredad, aga köök ja baariala olid kuidagi räpased ja fakt, et nad maksavad seadusevastaselt... ning veel õhtused vahetused kuni 1.00-ni - no, see 19 dollarit ei oleks seda väärt. Ja ikkagi ka põhimõte, et ei saa ju muutust toimuda, kui me aksepteerime ebaõiglust.

Ma olin siiski pisut shokeeritud, et selline praktika käib Melbourne südalinna lounge's.

Kuid samal päeval, kui viisin CV Time Out'i, viisin CV ka State Library's asuvasse MR Tulk kohvikusse. Seal pidi täitma lausa suure küsitluse, mille ma ilusasti siis täitsin. Paar päeva hiljem helistati ja kutsuti proovipäeval. Täna oligi proovipäev. Ma soovin, et ma saaksin sinna tööle, sest see koht oli väga organiseeritud, puhas ja kliendibaasi moodustavad ka enam intelligentsemad inimesed. You know, kohvik asub ikkagi raamatukogus ja RMIT-ülikooli läheduses.

Proovipäev kestis poolteist tundi ja ei makstud, aga see on hetkel ok, sest ma sooviksin seal töötada, kuna see on samuti kesklinnas, avatud E-L kella 7.00-17.00 ning ka pühad oleksid vabad. Ma soovin teatud rutiinsust ja vabasid õhtuid, et saaks ka oma enda elu elada, mitte koguaeg väsinud olla. Fingers crossed!
--------------------------------------------------

Oma praegusesse kohvikusse aitasin tööle saada ühe eesti tüdruku, näen teda ülevõtmas ka mu enda rolli, ehk. Sest ta on ka kiire ja hea.

Naljakas, ma ei tea, mis selle praeguse kohvikuga oli või on, aga tunnen, et olen sealt valmis nüüd lahkuma (vasrti saab seal aasta töötatud!). Ma tunnen, et ma olen oma karmavõla nende inimeste ees seal ära teeninud. See tunne saabus eelmisel neljapäeval, kui omaniku naine, kelle suhtes ma tundsin, et ta pisut umbusklik mu suhtes on, täiesti südamest mulle ütles, et ma olen väga hea. Siis ma tundsingi, et jah, ma olen ta südame võitnud ja võin edasi liikuda. Selliselt siis.
--------------------------------------------------

Jätkuvalt naudin ma näitekoolitust. See on lihtsalt nii super. Praegu on meil kõigil paariline, kellega peame harjutama erinevatest näitemängudest ühte stseeni. Mina mängin Johnnyt näidendist "Frankie ja Johnny ja Claire de lune". Pean leidma endas mehe, kes on olnud vägem macho, aga nüüd esimest korda ei saa ta oma "mehelikkust" tööle. See on väga huvitav. Ja õpetaja on suure tähega Õpetaja.

Reedel peale tundi ootasin ma bussi kohe kooli kõrval asuvas peatuses ning kõik teised olid juba lahkunud kui õpetaja Trent Baker saabus. Ma asusin temaga pisikesse "small talki" ning lõpetuseks ta ütles, et "You did very well today.". Seda oli nii hea kuulda.

Ma elan nagu mingis USA Hollywoodi filmis või noorteseriaalis, et päeval olen ettekandja ja rabelen oma majandusliku seisuga ja boyfriendiga, kuid ühel õhtul nädalas on mul näiteklass, milles ma olen hea ja mis inspireerib mind. I Like it!
---------------------------------------------------

Oleme proovinud Jamesiga ka omale uut elukohta leida. Leidsime ühe kahe korruselise viktoriaanlikkus stiilis maja. Wow! See on olnud seni mu lemmik maja kõikidest majadest, mida vaadanud oleme. Ja tuli välja, et selle maja kohta oli vadi veel üks tahtja... Me panime ka avalduse koheselt sisse, aga... Hiljem võttis James avalduse tagasi, sest ta ei tahtnud endale võtta vastutust maksta kogu kahe kuu üür ise, sest mina ju sellist käiku endale lubada ei saaks. Mis on ka õiglane, sest ei pea ju oma partneri kulul elama ja talle selliselt stressi põhjustama. Natuke kahju ka, sest see maja oli super ja suhteliselt odav. Panime oma kolimise plaanidele hetkel VETO, seniks, kuni ma parema sissetuleku saan. Ja pealegi me tahame reisida kah! James ei lase mul laisaks muutuda. Arveid ta minu eest ei maksa.

Varsti lähemegi taaskord Sydneysse Kajale külla. 13-15 november.

Austraalias on lendamine ju vahemaade tõttu enam levinud kui autoga või nt rongiga reisimine. Kuna siin on üks odavlennufirma Tiger, siis on pileteid ette ostes võimalik saada ikka jube-häbematult-odavalt. Edasi tagas lend sel korral vaid 125.-, mis hea teenistuse korral oleks vaid ühe päeva palk.

Teen Sydneys ka vabatahtlikku tööd ICAN (rahvusvaheline kampaania keelustamaks tuumarelvastus) heaks, töötame koos Jamesiga Harvest muusika-festivalil. Festival maksis me piletihinnad jne. Lahe.
----------------------------------------------------

Mikro "big-bang"! Cheers.

Cheers for now! :)

Reaalsuskontroll

Miks mitte elada oma elu täiesti avalikult, ilma saladusteta.

Reedel, peale oma näiteklassi, mida ma naudin absoluutselt, sõites trammiga kohtuma oma Jamesiga, astudes välja trammist samaaegselt ühe noormehega, kellega meil oli täpselt ühesugune liikumiskiirus, millest tulenevalt tekkis teatud imelik-kohmetu õhkkond, sest naljakas on ju kõndida kõrvuti noormehega, keda sa ei tunne, aga kes liigub sama kiirelt edasi kui sa. Situatsiooni kohmetuse lõhkus noormehe liigutus sigareti järele. Ma vaatasin tema poole ja küsisin, et kas ta saaks ka mulle sigaretti pakkuda. Ta suitsetas vana kooli sigarette, mitte neid rullitavaid... Ta vaatas mu poole, ulatades suitsu ning lausudes, et ta oleks samuti tahtnud mulle suitsu pakkuda... Vestlesime kuni tänavanurgani, kust me teed lahknesid.

Siis täna kohvikus hommikusööki süües, lugesin uudist, et siinne töötu elatusraha on 245.- dollarit nädalas. Kuna ma olen vähendanud on tööpäevade arvu kolmeni, siis ma teenin nädalas ehk pisut enam kui valitsuse toetussumma töötutele ehk ma pole sugugi heal järjel siin. Seega on karjuv vajadus liikuda kõrgema palga suunas ja lahkuda oma kohvikust, kus varsti saab juba aasta aega töötatud. See oli teine reaalsustsekk.

Esimene oli üks foto, mille oli ülesse laadinud tuttav Berliinist, kus mul on huvitav juukselõikus. Tundsin, et mu praegune juukselõikus on natuke konservatiivne, aga olen seda hoidnud justkui oma töökoha pärast, sest seal valitseb pigem konservatiivne meelelaad. See koht ei toeta individuaalset isikupära. Võib-olla toetaks kah, aga sellisel juhul oleksin ma seal kui valge vares ja see ka mulle ei meeldiks. Seega on tõesti vajadus liikuda uue töökoha suunas. See on nüüd üleskutse uuele töökohale.

Võib-olla on kõik palju proosalisem ja ma olen valmis edasi liikumiseks. Nii vist ongi. Uus töökoht, tere-tulemast!