On keskaeg Euroopas, 1435 peale kristust. Kuigi jah, Itaalias on alanud Renessanss. Prantsusmaal valitseb veel keskaeg ning kestab 100 aastane sõda. Valitseb Inglise ja Prantsuse kaksikmonarhia.
Mina olen aadel. Ma elan maal, meie perekonna lossis. Meie perekonna loss on kaunis, ümbruskonnas üks kaunemaid. Arhitektuuriliselt on see omast ajast ees. See on ehitatud heledast kivist, mitte tumedast. Hele valge kivi annab hoonele helge mulje valitseval tumedal keskajal. See oli meie perekonna ühine otsus kasutada heledat kivi, sest hoone arhitekti tellisime Itaaliast, Firenzest ja itaallased kasutasid juba heledat kivi. Nemad olid moodsamad. Ka meie soovisime olla moodsad, ajast ees. Loss on meil ilus.
Täna on minu pulmapäev, aga see pole mulle rõõmupäev. Õnneks on kevad, see troostib minu katkist hinge, sest ma pole oma armastusse armunud. Mu süda kuulub teisele. Ma istun oma toas ja olen laastatud. Ma sirvin kirjavahetust Minu ja Tema vahel. Kõik need kirjad, mis on täis armastust... Ja siin ma olen, abiellumas, et aidata poliitikat teostada. Et ühendada kaks aadelkonda. Minu isale saab sellest suurt kasu. Ma mõistan seda kõike.
---
Kaasaeg. 21. sajand. Aasta 2008. Eesti. Tallinn.
Ma olen oma tüdruksõbraga koos, tema korteris. Ta nutab voodis, selles voodis, kus me oleme nii palju kordi armastust jaganud. Kuid sellel korral olen ma talle teatanud, et ma ei armasta teda. Mu tüdruksõber ei suuda mind mõista. Kuidas on võimalik, et ma teda ei armasta. Ta on ju nii palju minu nimel ohverdanud, nii palju vaeva näinud minuga, et mind kasvatada. Kasvatada mind Meheks, ja mina hülgan selle kõik. Ma lihtsalt ei armasta teda. Tegelikult ma ei armasta iseennast. Ma ütlen talle, et temas pole viga, et viga on minus, et ma ei armasta iseennast. Selle peale mu tüdruk rahuneb, kuigi ta ei mõista mind. Ma olen otsustanud tema juurest lahkuda ja ta maha jätta. Ehk igaveseks.
...ehk see lugu areneb edasi...
No comments:
Post a Comment