Paike

Oh, lopuks ometi

Palju Onne! Palvisin teise aasta working-holiday viisa s.t. mul tuleb riigist lahkuda 15.aug.2010.
Palju Onne! Sain endale osalise tooajaga tookoha.

Tana oli proovipaev, minu edasilykatud proovipaev, sest jain esimese proovipaeva toimumise ajaks haigeks. Seagrippi noh! Aga pole hullu, terve Melbourne poeb seda seagrippi. Voib-olla pole see kah seagripp, voib-olla on lihtsalt gripp. Olgu neetud see talv, igatsen kevadet!

Toole sain lihtsalt. Ptui-ptui-ptui! Teadsin, et saan toole pagariarisse, mis tootab ka kohvikuna. Nagin seda unes, kui hakkasin tagasi Melbourne tulema Dunoonist. Aga ok, see selleks, sellistest juhtumitest hakkab mul pea valutama, sest ma ei kontrolli selliseid juhtumeid. Jagasin siis erinevatesse kohtadesse oma cv-d, ka kahte pagariarisse. Kusagilt ei vastatud. Yks hommik tegi James ootamatu liigutuse ja viis mu hommikusoogile Smith streetile. Tavaliselt soome nadalavahetustel hommikust Lentilsis, kodu lahedal, seekord mitte. James vottis ka mu cv-d kaasa, et koos jagada. Jagasimegi siis erinevatesse kohvikutesse. Ja kui hakkasime Smith streetilt ara soitma, siis markasin, et meie hommikusoogi kohviku vastas on yks tagasihoidlik pagariari. Olin autosse istumas, kuid tuletasin endale meelde oma unenao ja viisin cv sinna. Samal paeval helistati ja kutsuti intervjuule. Siis anti proovipaev, mille ma palusin edasi lykata ja nyyd anti ka tood. Ja too ongi selline, nagu unes nagin. Pagariaris tegemas erinevaid asju. Leti taga kliente teenindamas, kohvisid valmistamas, voileibu tegemas (siin syyakse suuri voileibu) jms. Mulle meeldib. Vaga tavaline lihtne kohake. Ja ma saan seal palka ja syya ja juua ja voin koju viia nii palju saiakesi kui vaid soovin, sest tanase paeva kypsetised enam homsesse ei kolba. Iga paev uus kraam. Jah, naljakas, sest varem kartsin nii voileibu valmistada kui kohvisid teha, aga nyyd teen molemat ja see veel lihtsam kui pidev laudade teenindamine ettekandjana. Mis mulle veel meeldis - pisikesed prussakad seal. Yliarmas, pretensioonitu. Ja minu ristimine sinna kohta toimus ka ara. Nimelt paluti mul ylemustele kohvid valmistada. Tegin ja asusin siis neid ettevaatlikult teisele korrusele kabinetti viima, hoides pingsalt pilku kohvidel, et ykski tilk maha ei kukuks. Ma olin kabineti uksest sisse astumas kui kais ootamatu kolakas vastu mu pead ja yks kohvitass lendas kabinetti sisse. Koik hakkasid naerma, sest ma nii pyydsin, aga ei marganud, et uksepiit oli vaga madal, et ilma kummardamata sisse ei paasenuks. See oli viimase aja yks naljakamaid juhtumeid.

Ah-ah-haa. Ja siin riigis on kirikud myygiks. Kes tahab, tulgu ostku. Void kirikuga teha mida tahad: restorani, hotelli, luksuskorteri.