Tana on minu ema synnipeav. Helistan talle hiljem ja soovin onne. Ikka hiljem, venitan koige tahtsamaga. Kogu aeg venitan. Mingi harjumus on venitada, oodata veel, natukene. Oodata kohalejoudmisega. Mitte astuda autost kohe valja vaid istuda veel autos, oodata, kuni ma valmis olen. Kuni ma valmis olen uude episoodi astuma.
Ma ei teagi, kas ma olen. Sest tana kaisin Ylikoolis vestlemas, et kuidas ma sinna sisse saaksin astuda. Ei viitsinud isegi midagi eelnevalt uurida, et naida targemana, et nagu ma juba teaksin, mida ma tahan jne. Midagi ma ei tea. Ja eilse paeva vedelesin maha, uurimuse suhtes. Plaanisin minna raamatukokku ja lugeda yhte ja teist kultuurikorraldusest ja jatkusuutlikust majandamisest, aga... plaanid muutusid voi neid ei olnudki paeva algusest peale.
Olen uhke enda yle, sest eile kaisin ujumas. Ujusin 20 x edasi ja tagasi. Keha oli vaga onnelik. Laksime James'ga ka spa'sse, kuum mullivann oli nii hea. Ma oigasin seal, sest see oli nii hea. Niii hea!! Kuid siis tuli yks tadi ja palus meil viisakalt lahkuda, kuna meil polnud kaepaela. Aga nii hea oli ka veidikeseks ajaks. See oli plaan, minna ujuma. Aga see juhtus ka siis, kui me ei plaaninud ja niisama kollerdasime. Ja peale ujumist ei viitsinudki enam midagi uurida kultuurikorraldusest ja jatkusuutlikust majandamisest. Ja polnudki vaja, sest see ei tulnud tana ka kone alla. Kui tore. Hoidsin energiat kokku.
Peale ujumist kaisid meil ka kylalised. Yks oli vasitav. Ta ei tea, kas tunded, mida ta tunneb on ehedad... Keegi ei saa teda aidata. See vasitab. Motled, et ta voiks juba lahkuda, et mida ta jorutab, jokutab, mokutab, jobutab, kas ta on idioot! Ei ole, seda kindlasti mitte, lihtsalt filosoof. Kellele neid filosoofe vaja on. Elada nad ei moista. Tunda nad ei moista. Sest moistus ei vota.
Ylikooli jalutasin monuga, tekkis ka ajavaru. Sain juua kohvit. Palusin endale teha yhe very weak latte, ja saingi yhe sellise. 15 minutit tekkis ajavaru, et juua oma kohvi ja valmistada end ette kohtumiseks "tulevase Phd juhendajaga". Ajavaru jai isegi flirtimiseks. Kohvikioskis oli tool, arvatavasti oli tema esimene paev, yks tydruk. Ta oli paris kena ja siis ma motlesin, et ma flirdin temaga natuke. Et joon natuke uimaselt kohvi ja kirjutan motlikult midagi oma musta markmikku - justkui oma uut romaani voi miskit, kus tema on uus peategelane. Ja vahest naeratasin talle, justkui talle voi siis justkui temast kaugemale, temast labi. Et ta on tegelikult minu jaoks vaid ohk, et meie lugu ei saa kunagi juhtuma... Et tema on naine ja mina olen mees ja et meie lugu ei saa kunagi juhtuma.
Eile flirtisin ka. Flirt on nagu pogus vihmasabin. Toesti ainult sabin, kiire seenevihm, mis voiks alust anda puravike, pilvikute, kukeseente tekkeks... aga sellest sabinast jaab natuke vaheks. Tugevat hoovihma on vaja. Kuid mina olen juba vihma kaes. Seega ma saan vaid salaja sabistada. Olla naiivne. Noppida koiki neid voimalusi. Lubamatuid voimalusi.
Eile kaisin naituse avamisel. Olles yleeile joonud punast veini, join eile kunsti keskel valget veini. Siiski vaheldus. Vaheldus ka teenindajale, sest valja oli kallatud vaid punast veini. Ja seal olid need noored kunstnikud, kunstihuvilised boheemid, koik nii huvitavad ja mina. Toesti, kunst on huvitav. Yhest pilgust areneb tere, terest vestlus... Moni pilk jaabki ruumi. Igatsema. Moni tere saab teada toe, et ma olen juba vihma kaes ja siis sabin vaibub, kaob. Justkui polegi enam huvi minu vastu, jaab vaid kunst.
Tana on minu ema synnipaev, ma helistan talle hiljem.
No comments:
Post a Comment