Madu

Madu, see, kes roomab, see, kes on myrgine. Tappev! Kolm korda. Kolm korda oli tal voimalus mind salvata ja halvata. Aga ei...
Esimene madu oli uimane, asja arganud. Oleksin ma seda teadnud, et seal madu pesitses ehk poleks ma siis sealt rohinud?
Teine madu, see koige myrgisem - pruunpea madu, roomas ootamatult meie istumise alt valja. Ja roomas edasi, segamatult. Ma ehmatusest kargasin pysti ja maost eemale, sest ta oli toesti vaga lahedal.
Kolmas madu oli maopojakene, tillukene, syytukene. Tea, kas tema hammustus olekski myrgine olnud. Tema pesitses, lamaskles, soojendas end kohvitaimede pottide peal. Temaga ma tegin isegi tsirkust, taltsutasin teda ja viisin eemale rohu sisse. Hiljem avastasime, et ta oli ka oma vana naha maha ajanud.

Madu.

Esimene eluvaatus Eestis, kus ma olin toesti natuke uimane, enesest mitte teadlik. Teadlik, alateadlikult.
Teine vaatus Eestis, rahutus, arkamine, pystikargamine ja lahkumine, eemale minemine.
Kolmas vaatus Austraalias, uuesti kasvamine. See votab aega. Madu ajab ikka mitu korda enne nahka kui taispikaks kasvab.

Esimene aasta Austraalias hakkab tais tiksuma. Eestist lahkusin 13.august.2008.