Nii ma mõtlesin, sest ma töötan ju kohvikus ja teenindan kliente ja nad ikka imestavad ja küsivad kust ma tulen ja kes ma olen ning keegi kunagi ei pakkunud, et ma võiksin olla eestlane või rääkida eesti aksendiga inglise keelt. Mnjah, nii see oli. Päris pikalt. Arvati, et olen sakslane, soomlane, taanlane, üldiselt skandinaavlane, poolakas, inglane, tsehhimaalt ja üllatus-üllatus kõige enam, et olen prantslane. Ja siis üks kord juhtus ime, seltskond lauas oli hakanud mu aksendi üle arutlema ja tegema panuseid ja siis nad lõpuks küsisid minult, et selgust saada ning ütlesin, et olen eestlane. JA SIIS ÜKS NAINE ÜTLES - SEDA MA ARVASINGI!!!! Ta oli esimene, kes mõtles, et Melbourneis võib olla ka mõni eestlane. See tegi mu tuju väga heaks. Siis ma küsisin, miks ta nii arvas ja ta vastas, et tal on keelte peale talenti - Jeeee!
Tuhmblond kutt poolsinisterohehallikate silmadega ei saa ometigi olla ju prantslane;)
Aga täna ma läksin tööle ja selgus saabus majja, olin saabunud 6 tundi varem:) See valmistas mulle väga rõõmu, ma ikka veel elan.
Kallistused kõigile ja üks inimene andis mulle musi põsele ja ma saatsin pilke inimestele ja sain vastuseid. Musi-musi-kalli-kalli. There is never enough Love;)
No comments:
Post a Comment