Ho-Ho-Holiday!

Päike paistab, ilm on soe, ükski joodik ei jookse ümber poe.

Kuidas eesti küll seal lume all hakkama saab?
Küll ta saab. Pole hullu. Lõpuks sulab igasugune lumi alati ära.

Meil siin Austraalias on aga ägedad vihmahood, et kõikjal Queensland-s ja NSW-s jõed ajavad üle ja järved täituvad mageda vihmaveega. El Nino asemel välgutab säärt La Nina.

Kuna James sai isalt sünnipäevakingiks tuliuue I-Pad-i (mis on tõepoolest väga mugav leiutis!), siis saan mina nüüd palju vabamalt kasutada Apple Mac Book-i. Muustin ka sätted selliseks, et eesti keelele üleminek oleks ülimalt valutu. Tere tulemast tagasi täpitäed - eesti keele ja meele au ning uhkus. Õõõõ...

Minul on puhkus.

Ps! Eile aeda koristades, komistasin otsa pea kõige hirmuäratavamale ämblikule, keda ma siiani näinud olen. Oli teine selline 1-1.5cm suurune, must ning punane jutt jooksis üle tagumiku. Jätsin ta lillepotti edasi pesitsema.

Tema kuninglik kõrgeausus ise - emane Redback! Kõige mürgisem ämblik siinsel mandril, kes hiljem sööb oma armastatud isase.

Jess - joulud on labi :)

Jess - joulud on labi. Saab aega hingata. Kuigi pean ytlema, et mul pole varasemalt nii stressivabasid joule olnudki. Polnud kyll stressi, aga see-eest oli rohkesti suhtlemist. Kohe nii palju, et reede ohtul tundus, et annan otsad. Joulu-eelse aja teeb suhtlusrohkeks ka fakt, et James'il on 21.synnipaev. Sel korral oli tegemist kohe suurema numbriga - 40.

Joulude kronoloogia:

19 - pyhapaev - James'i auks ohtusook Normanide perekonnaga. Selle ohtusoogi eel olin ma kyll pisut narvis, nii narvis, et ei suutnud meenutada isegi James'i ema ja kasuisa nimesid (vahel voib malu ikka taielikult alt vedada!). Aga tegelikult oli vaga tore ohtusook ja tore oli kohtuda James'i perekonnaga.

21 - teisipaev - James'i synnipaevapidu Monkey baaris.

23 - neljapaev - Viimane toopaev, mis pakkus yllatuse. Olin kyll oma tookohas tootanud vaid 2 kuud, aga sain omanikelt kingituseks Mayeri 50$ vaartuses kinkekaardi. See oli toesti yllatus. Ohtul toimus orvukeste jouluohtusook Liisa-Triinu majas. Seal oli mul vaga lobus, sest oli palju uusi inimesi, keda ma polnud varem kohanud. Igasugune uus erutab mu meeli. Hiljem suundusime ka Jeremy majja paarile joogile.

24 - reede - Nyyd oli kyll mull juba vaike pohmelus, aga ohtul tuli jouda kahele kogunemisele. Esimene oli korraldatud Jamesi endise ylemuse Dimity majas, kus toimus pizzapidu. Hiljem suundusime me veel Katrina majja BBQ-le. Sinna joudes olin ma nii vasinud, et lihtsalt ignoreerisin pidu ja suundusin 30 minutiks ylakorrusele magama. Ei joudnud enam ei syya, juua, ega suhelda.

25 - laupaev - Otsustasin saasta energiat ja mitte osaleda jouluhommikusoogil James'i isaga. Saastsin energiat lounaks Normanide perekonnaga. See oli taaskord vaga tore joululouna. James'i ema on vaga hea kokk, sest tal tuleb ju kypsetada kolmele erinevale kategooriale: Jamesi vend on vegan, meie taimetoitlased, aga siis on veel ka traditsioonilised kalkuni soojad. Usun, et pole lihtne kokku panna menyyd, mis erutaks koigi maitsemeeli.

Peale joululounat soitsime kylla ka Raili ja Remeni juurde, et anda yle kaardid ja tervitada Victoriat. Seal me ei peatnud kauaks, sest nyyd oli Jamesi kord olla ylevasinud-suhelnud.

Suundusime koju puhkama ning hiljem veetsime toreda ohtukese hoopis koduse seltskonnaga - Paul, Robert, mina, James, Daniel, Markus ja Ulf - eks ole, sarnased-gei-karvalised kogunevad ikka kokku! See oli ilus lopp jouluajale.

Monus kogemus oli ka jalutuskaik me kodulahedases kloostripargis. See oli nii inimtyhi vaid puud ja loomad. Looduses olek puhastas ka moistuse kogu sellest joulutrianglist.

Liiliad oitsesid pargis, see viis motted eestisse, sest liiliad on justkui mu ema synnipaeva lilled. Igal aastal kinkis Rongus elav vanatadi emale synnipaevaks liiliaid. Onneks oli pargis yks liiliavars murdunud ja sain selle endaga koju kaasa votta. Oitseb ja lohnab teine nyyd koogis vaasis.

Joulu- ja uue-aasta soov

Ma motlesin pikalt, et mida soovida jouludeks (sest kas ma ise yldse usun jouludesse?!).
Tulek siia, Austraaliasse, on muutnud mu arusaamist maailmast... Austraalia poliselanikel polnud ju mingeid joule...
Budistidel pole joule, hindudel pole joule jne, jne. Joulud pole midagi universaalset. Labi kommertsilaiseerumise on joulud muutunud globaalselt universaalseks:)

Eile viibisime yhel joulueelsel kogunemisel, kus oli palju lapsi. Lapsed olid vaga siirad ja uskusid jouluvanasse. Room oli nende arevust jalgida.

Aga siiski, joulud ja aastalopp on hea aeg soovide edastamiseks. Leidsin selle foto austraalia rongast kandmas kuivanud oksaraagu - ehk symboliseerib see foto enam lootust planeedile kui valge tuvi oliivioksakesega.

Haid joule, head uut aastat. Headust, lootust planeedile! Siirust, lapsemeelsust.

Rikastades erinevusi

Eilne paev algas teatava tylpimusega Melbourne'st (Austraaliast?). Tark on mitte ajalehti lugeda. Neis ei kirjutada yldjuhul midagi head. Eilses ajalehes oli palju artikleid teemadel, kuidas ajakirjanikud on Austraalia peaministris ja uues valitsuses pettunud, kuna valitsuse poolt valitseb status-quo ning peaminister ei suuda rahvusvaheliselt end margatavaks teha. Kritiseeriti ka peaministri valjaytlemisi seoses Wikileaksiga, Julian Assange on ju Austraalia poiss, aga valitsus toukas oma poja ara. Ajakirjanikud palusid pressikonverentsil peaministril nimetada seadus, mida Assagne on rikkunud, sest ta ju kuulutati ka siinse valitsuse poolt kurjategijaks. Peaminister ei suutnud seda seadusepunkti nimetada ning jahus midagi fundamentaalsest alustalast, mida Julian on rikkunud. Lopuks suutis siiski nimetada, et Julian on rikkunud seadust USA-s. Ei tasu ajalehti lugeda, sest seal kohtab palju lollust (rumalaid poliitikuid!).

Isiklikku tylpimust tekitab veel Austraalia valitsuse status-quo gay-kooselude teemal ja kliimamuutusega tegelemisel. Esimese kysimuse on juba enamik laane riike ara lahendanud, aga Austraalia ikka veel ootab, ootab... Ja teises kysimuses lihtsalt ei toimu enam midagi. Teadlased siin vahepeal avaldavad uurimusi nt mis saab siis kui merevee tase touseb 1m, et kuidas see mojutab Brisbane'i erinevaid linnaosi jne. Ponev, aga ei mingit arengut. Voib-olla naeb valitsus selles pigeb kasu majandusele, sest kui hakkavad toimuma regulaarsed yleujutused, tuleb ju inimestel asuda ymberkolima, see tahendab, et hakatakse ehitama uusi maju korgematele kyngastele - kasu ju ehitussektorile, kolimisfirmadele.

Aga noh, jah...

Lugesin eile ka huvitavat uurimust teemal, mis seletas kuidas haide rynnakud inimestele on sarnase kaitumismustriga sarimorvarite kaitumisele inimsoos. Kui hai tahaks lihtsalt syya, siis oleks tal palju targem lihtsalt nottida hylgeid, sest nad on kerge saak, aga inimrynnakute puhul on tegemist planeeritud rynnakuga, kus hai valib valja ohvri, et see tappa. Hai valib inimkarjast ohvri valja, jalgib teda ning hiljem ryndab. Kuid kohutaie mottes oleks palju lihtsam hail hylgeid nottida.

Ohtul kasime ka peol - John party. Toimus see kesklinnas yhel katuseterrasil vaadetega ymbruse pilvelohkujatele. Ilus koht oli. Ilm oli kyll tsipa kylmavoitu, aga polnud hullu. Vihma ka sabistas, kui korraldajad olid varunud selleks tarbeks palju vihmakeepe, mida jagati tasuta. Vaga lobus oli. Korraldajad olid organiseerinud ka kunstlumesaju suvisesse Melbourne'i, mojus taitsa usutavalt. Minu plaan oli sel korral end tosiselt tais kaanida, sest - home is an heaven and orgies are vile, but you need an orgy once in a while. See plaan ka onnestus! Yhel hetkel asusime nappama teiste unustatud jooke:) Selliselt saab raha kokku hoida ning samas lisab see ponevust. Nagu hai rynnak inimestele, valid unustatud klaaside hulgast ohvri ja nappad ara. Peo loppedes suudlesin taaskord yhe mustanahalise naisega rikastades selliselt erinevusi.

Kusjuures tana hommikul liikus mu mote sellele, et kui huvitav oleks, kui ma kunagi saaksin isaks labi mustanahalise naise voi labi aasiast parineva naise... lihtsalt selline mottekaik.

Elu on taaskord tore ja usk Austraaliasse taastatud. Viis paeva nadalas tootamist on hea, aga paraku ei jata see aega tegeleda tahtsamate asjadega nagu joonistamine ja kirjutamine. Koik see muutub varsti, sest kohe on algamas kolm nadalat puhkust.

PS! Melbourne tabas just jarjekordne tormihoog. Myristas ja ladistab vihma.

Rahulikult souab, kaugele jouab...

Meie kodukandi Yarra nire on muutunud maslevaks karestikuks

Tana lubas Melbourne's maha sadada kuu aja normi. Mitte, et tanaseni vahe oleks sadanud. Siiani ongi ilm pigem kulgenud rytmis: vihm-vihm-vihm-paike-paike-vihm-vihm-vihm-vihm-paike-vihm. Melbourne'i ymbruse tammid on 52.4% tais (eelmisel aastal samal ajal oli see naitaja 39% - siis oli paanika, et Melbourne's saab vesi otsa).

Kuigi on sajune, pole mu elu ilmast tingituna vahem paikeseline. Paike paistab ikka ja koguaeg on lobus, kuigi vahel harva ei ole ka, eriti siis kui olen suhtlemisest vasinud.

Tool laheb suureparselt. Parim tookoht, mis mul eales Melbourne's on olnud. Vaga monus rytm on sisse kulgenud.

Viisapaberitega olen samuti pea-aegu yhele poole joudmas, kuid...

Kui mu unenaos nahtu ja elu tegelikkus kokku langeb, siis "hiirt korvast ja kana jalgadest" voib juhtuda, et elu poorab mind hoopis 180° tagasi 46°12′N 6°09′E lainepikkusele.

Seega, me pole kindlad, kas oodata lainepikkuse 100% toekssaamist voi esitada viisapaberid sisse.

Ehk poleks oige ka enneaegselt hoisata, aga miks mitte erutunud meelt teabe jagamisega rahustada.

Mina ise olen uuest kolimise ideest juba vaimustuses!

Koik on toesti tore! Aga... Yks aga siiski on. Koik on vaga tore, aga ma tunnen, et kuigi mul on tore, siis kuidas ma panustan oma toreduses nt maailma parandamisse. Mida ma teen selle heaks? See on see kysimus, mis ootab vastust.

Ps! Hoolimata vihmadest on esimene suplus meres tehtud.

Sick & tired of manifesto

Im sick and tired of riding my bike to work.
Im sick and tired of riding my bike from work back to home.
Im sick and tired of work.
Im sick and tired of getting 5 days of work.
Im sick and tired of rain.
Im sick and tired of Australian politics.
Im sick and tired of Estonian politics.
Im sick and tired of having two continents to live.
Im sick and tired of having strange dreams.
Im sick and tired of having celebrities in my dreams (Linnar Priimagi, Kate Moss, Rupert Everett).
Im sick and tired of having dreams of being in Estonia.
Im sick and tired of having dreams my family in them.
Im sick and tired of not knowing all the words in english.
Im sick and tired of not looking new words up from dictionary.
Im sick and tired of having too busy social life.
Im sick and tired of drinking too much.
Im sick and tired of smoking pot too much.
Im sick and tired of not swimming enough.
Im sick and tired of having zen and then loosing it.
And specially Im sick and tired of knowing that zen will come back.

ZEN

Olen avastanud voi tegelikult pean hoopis tunnistama, et pole nii pikalt ja jarjepidevalt - nii pysivalt - onnelik olnud. Minu sees on mingi taielik sisemine ZEN.

Armastus
Sobrad
Melbourne
Paike (ja ka vihm!)

Katus on pea kohal, toit on laual, ja elu pole sugugi nagu hernes vaid ikka palju ponevam.

Viimased ajad on moodunud kultuuriuputuse tahe all: naitused, naitused ja veelkord naitused ning sekka ka kino.

Tana tegi too juures omanik Joe mulle komplimedi keset paeva. Joe'i tuli mu juurde ning lausus: Tead, ma pean sulle ytlema, et sul laheb vaga hasti!

Vottis tummaks isegi natuke. Noh, mis siis, et tegemist on koigest kohvikuga, aga lahe ju kui sind sedasi tunnustatakse positiivsete sonadega.

Seal kohvikus on mul ka taielik ZEN. Vaid ykspaev kysisin paarilise kaest poliitilise kysimuse - see oli viga! Poliitika ja too ei sobi kokku:) Ohk voib sedasi paksemaks minna.

Kui saaks suurelt oma olemist kokku votta, siis kirjutaks vaga suurte tahtedega ZEN. Laialt ja suurelt.

Onnelikud onnetused

Ehheee, eile laksime ohtul valja vaatama lyhifilme. Lyhifilmide ohtul jagati koikidele osalejatele loteriipileteid. James sai yhe B3 ja mina sain ekslikult kaks B4 ja B5 pileti. Lihtsalt jagaja ei marganud, et rebis mulle kaks tykki korraga. Aga B4 ja B5 voitsid molemad yhe paari lyhikesi spordipykse ja 10$ vaartuses kinkekaardid. Nyyd on meil Jamesiga suveks lyhikesed pyksid olemas.

===============================

Kaisime nadalavahetusel ka reivil. Nimelt toimus Messy Creation 10. pidu, kus pilet ukselt oli 25$ ning eelneva registreerimisega 20$. Me targalt ikkagi registreerisime endid ara. Uksel saime siis oma piletid katte, maksime molemad 20$, kuid hiljem avastasime, et myyja oli unustanud yldises segaduses piletid meie kaest ara votta. Kuna pidu oli valja myydud, aga ukse taga sisse tahtjaid kyll, laksimegi valja ja myysime oma piletid taaskord maha. Saime olle raha.

Pidu kestis varajaste hommikutundideni.

Mulle ytles yks NY parit tegelane, et ma olen "hot". No vot!

==============================

Patti Smith teab ytelda, et elu on onnelike ja onnetute juhtumiste jada (lucky & unlucky accidents).

Vali Myers - artist, dancer, muse

Motlen, et mis on siis viimasel ajal koige ponevamat, huvitavamat juhtunud.

Juhtusime yhele naituse avamisele yhel vihmasel reede parastlounal. Nimelt avati naitus kunstnik Vali Myers'st.
Galerii oli rahvast paksult tais, et ega seal lobus olnud. Ja Vali enda toid oli vaid yhes galerii ruumis. Ja neist toodest, mis valja oli pandud, oli originaale vaid kaputais. Aga rahvast oli toesti murdu.

Olin varem Valist kuulnud - kyll oma austraalia soprade kaudu. Nimelt on tegemist Austraalias syndinud kunstnikuga, kes seilas siit minema Pariisi ja hiljem elas hoopis Itaalias, kust kylastas ka New York'i. Oma elupaevade lopuks kolis ta tagasi Melbourne'i, kus James'il oli au temalt saada tema elu viimane intervjuu.

Minu ja James'i yllatuseks oli galerii seinal suurelt tsitaat James'i poolt kirjutatud intervjuust, mis andis kokkuvotva hinnangu Vali loomingule.

Naitusel esitleti ka Vali elulooraamatut, mida ma nyyd usinasti loen. Vaga meeldib! Sel korral asusin raamatut esimesena lugema selmet peale James'i lugeda. Ytlesin, et ei soovi olle "second best". Aga raamatu varastasime endile naituselt kaasa. James arvas, et Vali poleks seda pahaks pannud, sest ta ise olevat yks paganlik naine. Raamatu hind galeriis oli 39.99 AUD, kuid raamatupoes markasin hinnaks olevat 49.99 AUD.

Vali enda looming meenutas mulle oma loomu poolest eesti Wiiraltit.

====================================

Siinpool maakera on huvitav see, et ma ei ole huvitatud enam kirjutamisest. Kasi haarab hoopis paberi ja harilikupliiatsi jarele - juba 4 kavanditki valmis. Inspiratsiooni joonistusteks sain eile peale tood, kui ootasin rattaga valgusfoori ees ning pornitsesin maha ning nagin asfaltil varjudena kahte suudlevat nagu...

Olen signeerinud oma kavandid YAN NORMAN'i nimega.

====================================

Esmaspaeval ylesse argates oli mul vaga "sinine" olemine. Motlesin, et mida perset! - olen 28 ja oman magistrikraadi, aga pean toole minema kohvikusse, valmistama seal voileibu ja teenindama laudu. No ei ole aus. Toole joudes tundus, et ka teistel oli pisut "sinisem" olemine. Toopaeva lopuks oli paeva normaalne tonaalsus taastunud. Ma tootan koos vaga meeldivate inimestega. Tahaks vaga tookoha yle viriseda, vinguda, aga no ei saa. Lihtsalt ei saa, sest seal on vaga meeldiv ja armastusvaarne ohkkond.
Tahaks viriseda, no tahaks... kuid mu kaed on seotud ja suu lukus.

====================================

Tana oosel nagin ka huvitavat unenagu. Nimelt olin ma keskaegses Tartus, mis nagi imeilus valja. Tegelikult olin ma hoopis kaasaegses Tartus uuesti ylesehitatud keskaegsel keskvaljakul. Hooned olid valged vaid korruste vahed ja hoonete aared olid mustad (saksa stiilis). Selliselt sooviti rohutada keskaegse Tartu puhtust ja ilu. Huvitaval kombel juhtusin hiljem olema hoopis keskaegses Tallinnas, mis oli vastukaaluks Tartule varvikirev, olles kirkalt kollane, sinine, oranz jne. Vaga ilus oli viibida neis linnades.

====================================

Hingan Vali'ga hetkel yhes rytmis.

Wake in Fright & Welcome to my interesting world

Kui nyyd aus olla, siis saabumisjargne ehmatus oli paris suur. Austraalia ei ole Euroopa! See sai nyyd hoopis selgemaks. Austraalia ja Euroopa on kaks taiesti erinevat kontinenti ja kultuuri. Tegelikult ma langesin esimesel nadalal masendusse. Kultuurishokk oli sellel korral palju tosisem. Muidugi shokki soodustasid ka muremotted tuleviku ees, et mis ja kuidas ja kuna ja mida... jne, jne...

Kel aega ja viitsimist voiks yles otsida sellise filmi nagu Wake in Fright (Oudusunenaosse arkamine). Tapselt selline tunne mul esimene nadal oligi, justkui oleks oudusunenaosse arganud ja valja ka kuidagi ei saa...

See film valmis 1971 aastal ja polati austraallaste poolt ara, sest nad ei olnud veel valmis oma riiki selliselt nagema. Film laks kaduma, aga 2009 leiti ta yles ja taastati. Yks minu lemmikuid filme, mis ma austraaliast ole nainud.

Onneks (ptui-ptui-ptui - 3x yle vasaku ola) laabus sel korral koik palju kiiremini.

Minu ratas ju varastati siin ara (kes teab, ehk majanaabrid lihtsalt kaotasid ratta ara), aga juba esimese nadala lopuks oli mul juba uus-vana ja parem ratas. Ratta sain ma endale reedel ning selle muretses (! - mida vorm!) mulle James. Reede oli yldse maagiline paev. Hommikul arkasin ylesse tosises-tosises masenduses (voib-olla kogesin isegi vaikest sisemist paanikahoogu). Otsustasin kylastada Railit, et eestlaslikult kurta ja viriseda. Muremotted kurdetud otsustasime minna linna. Kolasime niisama ringi, juhtusime lausa katedraali sisse ja naituse avamisele, kus joime vahuveini ja soime juustu ning maasikaid. Raili lykkas mu sisse ka yhte kohvikusse, mille aknal oli silt HELP WANTED.

Ma ei kujutanud enam ettegi, et kuhu ma sel korral toole saan ja lahen. Raili hakkas mind hullult kiitma, kui hea ma ikka olen, ma ise olin veel eestlaslikult tagasihoidlikum ja vaiksem a la , et mis nyyd mina, et tegelikult ma pole yldse nii hea... Aga sain endale juba esmaspaevaks proovipaeva. Lahe oli veel see, et omanikud ei kysinud isegi mu CV-d ning panid mulle sydamele, et joulude ja uus-aasta perioodil on nad suletud. Mulle see sobis, sest mulle just meeldib, kui saab joule ja uus-aastat ilma tootamiseta tahistada. Oligi ju plaanis Jamesiga sel ajal puhkus votta.

Nii, et reedel, arganud masenduses, voisin uinuda teadmisega, et mul on uus ratas ja potentsiaalne uus tookoht.

Esmaspaevane proovipaev laks vaga libedasti. Kartsin kyll, et kuidas ma peale viit kuud toolt eemal olemist hakkama saan, aga sain hakkama vaga hasti. Nad isegi maksid proovipaeva eest!!! Ja kujutage ette, omanikust naine helistas mulle teisipaeval ja palus vabandust, et oli mulle 10 $ vahem maksnud! Veel palus ta vabandust, et juba mulle helistas sooviga mu toograafikut muuta. Kuna ma ei saanud tootada sellel teisipaeval, siis vahetas ta mu paeva ara neljapaevale. Naise nimi on Angela (inglike:).

See on parim tookoht, mis mul Austraalias on olnud. Ja koik laks vaga libedasti.

Kunagi mind paelus numeroloogia, see juhtum pani mind taaskord numbrite seose peale motlema. Maja number, milles kohvik asub on 23, mis teeb ristsummana 5. Nr 5 on mind elus paljudel kordadel saatnud. Ka synnipaev mul 5 juuni. Raili synnipaev 5 veebruar, mu ema synnipaev 23 juuli, ode 14 oktoober. James'i kogu synniaja ristsumma tuleb 23 ehk 5. Eks neid numbreid ja seoseid voib leida mujaltki.

Ei saanud teisipaeval toole minna, kuna broneerisin endale arstliku labivaatuse aja. Noh, ikka viisa tarvis. Seal laks ka koik libedasti. Loodan, et vereproov ja uriiniproov midagi kahtlast ei paljasta (ptui-ptui-ptui).

Sain teada, et kaalun 67 kg - wow! Elasin teadmisega, et kaalun 63-64 kg.
Pikkus on jatkuvalt 182 cm. Silmanagemisega on koik korras, naen kaugelt lugeda koige vaiksemat kirja. Kopsudega on koik korras.

Elu hakkab vaikselt taaskord oide puhkema.

Ps! Esmaspaeval kaisime kinos vaatamas Uus-Meremaa filmi Boy. Soovitan! Vaga naljakas ja soe film. Klassika.

Welcome to my interesting world.

Ja tegelikult ka, sest juba ongi nii lobus olnud. Nii palju pidu, kultuuri, suhtlemist, sopru. Elu toetab mind ja ma olen tanulik selle eest.

Ps! isegi Abbotsfordi majas on rahu, nimelt juhtus ime ning alati vingus-alati masendunud majakaaslane Peter leidis endale poiss-sobra. Ka tema naeratab nyyd roomust. Armastusest.

Voib-olla valib linn sind...

Head-aega Berliin ohtusoogi jargne hommik

Kirjutasin kyll esialgu pealkirjaks "Voib-olla valib lind sind...", tegelikult kolab see isegi paremini. Voib-olla valisid mind Melbourne'i linnukesed.

Olen tagasi. Peale 5 kuud eemalolekut. Peale 5 kuud puhkamist, Euroopas reisimist.

Kui onnelik ma olen, et mulle on antud voimalus elada, olla, tegutseda, tootada kahel kontinendil?

Austraalia pole midagi, mida on Euroopa. Melbourne pole Berliin ja Berliin pole Varssav ja Varssav pole Vilnius ja Vilnius pole Riia ja Riia pole Tallinn ja Tallinn pole Tartu ja Tartu pole Viljandi ja Viljandi pole Otepaa ja tingimata ei pea enne Nuustakul ara kaima kui on soovi reisima minna. Aga siiski voiks, kui aega ja tahtmist.

Lennukis tuli huulele kylmavill.

Pole oma eelmise elu jooksul nii palju ringi reisinud kui viimase poolaasta jooksul. Nadal aega tagasi olin veel Eestis Tartus ja Tallinnas, siis labi Riia taas Berliini ja sealt Doha kaudu Melbourne'i valja.

Ei, ma isegi ei punni Melbourne'le vastu, kuigi Melbourne pole Berliin ja Berliin pole Varssav ja nii edasi... Vilnius, Riia, Tallinn, Tartu, Viljandi, Otepaa. Need on koik linnad, mis sel korral leidsid kylastamist.

Ma nyyd elan siin.

Motlen, et jargmine kord soovin Euroopat ja sh Eestit kylastada talvel. Olen roomus, et nagin ja kogesin ilusat sygist, juba ka pisut lumist, lortsist ja halli. See oli tosiselt kosutav.

Lumine loojang eesti kodus

Edasi, ei sammukestki tagasi. Nii nagu tigu eestis, nii ka emu ja känguru austraalias. Mina ka.

Eestis oli tore, sain jala (ehk siiski varba) ajakirjanduse ukse vahele. See rõõmustas mind väga. Muidu oli ka tore. See soe suvi ja kaunis kuldne sügis ja tänane lumine loojang.

Huvitav kui kauaks seekord edasi...? Ma ei tea. 1 aasta? 1.5 - 2 aastat?

Elu veereb hernena...

Eile saabus esimest korda mulle eestis viibimise ajal masendushoog. Senise külastuse jooksul pole seda varem esinenud. Olen olnud küll vihane, aga olen selle viha suunanud mingiks tegevuseks, kuid nüüd saabus äng, masendus, jõuetus.

Võib-olla poleks pidanud eile õhtul ajalehti lugema ja kindlasti poleks pidanud kommentaariumidesse vaatama. Peale seda tekkis tõeline jõuetus ja soov siit lahkuda. Ma ei viitsi enam midagi siia panustada, ei viitsi isegi enam kirjutada arvamusi (mida ma ehk siiski teen, sest tunnen end juba paremini). Milleks? Tõepoolest milleks?

Mulle tundub, et homomehena tuleks mul eestis elada alaväärtusliku kodanikuna. Sest läbi kommentaariumide peegeldub eestlaste minapildina vihkamine ja soov domineerida hetero enamusena kõikide vähemuste üle (võib-olla isegi mitte vähemuste, aga kuivõrd ehk erinevate inimeste üle, kõikide üle, kes ei mahu mingisse eestlaste kujuteldavasse kasti). Mulle tundub, et eestlane aktsepteeriks mind just niivõrd palju, et ma peaks olema kuss ja vakka ning aru saama, et ma olengi pederast (millest ma saan aru ise ka!). Aga mul tuleb sellest aru saada sellises valguses, mis annaks hetero enamusele üleoleku tunde. Et nemad on valitsejad ja mina olen alam, sest olen pede.

Nojah, kas ei viiks selline teadmine jõuetusse olukorda, tekiks soov end ära tappa, sest sind ei suvatseta aktsepteerida. Milleks elada, kui sa oled mingi alam enamuse arvates?

Aga olles elanud 2 aastat Melbourne´is ja pisut ka väga vabameelses Berliinis, siis tõesti, milleks kannatada. Tulebki lahkuda.

Ja lahkungi kiiremini kui esialgu oli plaanis. 30 okt üheotsa pilet Melbourne´i tagasi. Koos oma mehega. Ümbermaailma reis jäi ära, aga see saab siiski hiljem toimuma.

Lihtsalt... sellised mõtted peale eilset ajalehtede lugemist.

Eestlased on nagu padakonnad soos, kes podisevad muudkui pot-pot-pot...

Elu veereb hernena...

Võib ju mõelda taaskord, et mida ma siin halisen, et mida see homovähemus soovib heteroenamuselt saada, et mida see suur enamus peaks meie heaks ära tegema?
Ehk piisaks esilagu alandavatest kommentaaridest loobumisest. Me oleme ka ju inimesed.

Aju kärrsab...

Tagasi Tartus.

Tallinna statistika:
muuseumi külastusi - 1
näituste külastusi - 6 (sh avamine 1)
performance õhtud - 2
pidu - 2
õhtused väljaskäimised: pubid, klubid - 7
kino - 1
sugulaste külastusi - 1

Pole paha! Pole paha!

Tagasi Tartus, mis edasi... Ei viitsi taaskord midagi, tahaks Tartu rahusse uppuda ja mitte midagi teha kuni taaskord tuleb soov midagi teha, sest kokkuvõttes on alati targem midagi teha kui niisama passida!

Vaikselt tuleb peale juba Melbourne´i igatsus.

Millega ma ise tegelen?

See on hea küsimus! Millega ma siis tegelen? Otsest töökohta mul ju pole. Pole. Kunagi oli.
Ma arvan, et ma võtsin endale võimaluse avardada enda maailma. Või tegelikult, see kukkus nii välja. Ilma plaanita.
Hetkel olen ma tohutult palju suhelnud. Erinevate inimetega erinevatest riikidest ja kultuuridest.
See kõik muudab raskemaks naasta nö professionaalse lineaarse elu juurde tagasi.

Ma arvan, et ega paljud ei saagi aru, millega ma tegelen. Sest see pole midagi traditsioonilist. Samas on see midagi väga igivana. Tegelen elamisega. Elan. Teen seda, mida tahan.

Mhm jah... võib juhtuda, et järgmine aasta avab mulle ümbermaailmareisi. Wow, see oleks alles midagi! Ja tõesti, aasta tagasi polnud see mul mõteteski, isegi mitte 2 nädalat tagasi! Aga lähen selle mõttega kaasa. See meeldib mulle. See kõditab mind:)
See oleks ikka super!

Viire Valdma porised jäljed lumel

Postimehe 2.oktoobri Arvamu Kultuur lisas avaldati meie ühe esinäitlejanna esikluulekogust luuletus, mis tekitas minus kui kultuurikorraldajas küsimuse tsensuuri ja vabaduse üle kunstis (ka ajakirjanduses). Kas läbi kunsti on lubatud avalikustada kõike? Kindlasti, kõlaks vastus juba ette, see on ju kunstniku vabadus. Aga mis siis kui luulest õhkub ksenofoobiat ja patriarhaalse ühiskonna ülistamist?

Võib-olla polegi see küsimus nii tõsine, kuid kuna ma tõlkisin Viire Valdma luuletuse ka oma austraallasest ajakirjanikust sõbrale, siis tema ei suutnud uskuda, et see luuletus avaldati ajakirjanduses. Austraalias oleks see põhjustanud skandaali. Ja tegelikul olin ka ma ise üllatunud, leides sellise luuletuse avaldatuna eesti suurimas päevalehes.

Luuleread, mis minus kõhedust tekitasid kõlavad järgnevalt: “… nägin higist neegrit, Eesti passi tahtis, Neeger astus tuppa, ütles “Tere”, naine hülgas ära oma pere.”. Ma pole kunagi olnud nõus, et neeger on eesti keeles aksepteeritav sõna. Pigem leian ma, et avara silmaringiga inimesed kasutaksid muid sõnu. Sellised avaldatud read vaid õhutavad ksenofoobiat takka. Teiseks tekkis küsimus, et kas kõnealune “neeger” peaks kõnelema aafrika keeles? Siinkohal meenub mulle vestlus kahe inglasest mustanahalise vahel, kellest üks teatas, et vahel, kui ta piiri ületab, küsitakse, kus on tema kodu, hoolimata et pass näitab sünnikohaks Inglismaad. Rahu saabub siis, kui mustanahaline teatab, et kodu on Aafrika, kuigi ta seal kunagi viibinud pole. Selle luuletuse vaimus võiks ju jätkata, et venelane = tibla, moslem = terrorist ning samuti eestlane = mats.

Luule kulges edasi patriarhaalses vaimus: “Nägin nutvaid mehi, armu palumas, naisi nägin seda talumas. Eesti meeste hulgas nägin sootust…”. Selle luule vaimus tundub, et eesti mees peaks oma emotisoonid endale hoidma. Kehtib vana mehi hävitav paradigma “Mehed ei nuta!”.

Luuleread lõppevad: “Und et oleks näinud – pole lootust.”. Tundub, et luuletus oli Viire Valdma õudusunenägu. Loodan, et näitlejanna sellest unest üles ärkab, tegelik elu pole sugugi nii hull. Nii mõnigi mustanahaline soovib öelda “Tere” ning nii mõndeki mehed arvastavad oma tundeid välja näidata. Lootus on, et kogu me kultuurieliit pole ksenofoobsusele ja patriarhaalsusele kalduv. Ja lootus on, et Viire Valdma esikluulekogust võib leida ehk ka midagi humaansemat.

Tartu-Tallinn

Oleme eestis!

Perekond vottis meid vaga sobralikult vastu. Ehk aitas kaasa tolerantsuse kampaania, mis oli eestis just alanud. Kusjuures, toepoolest, me saabusime Tartu peale südaööd ja sõites taksoga koju nägin ma esimest plakatit "Aga kui sinu poed soovib abielluda mehega?". Esiti nagu ei suutnud seda uskudagi.

Tartus oli muhe, õde tegi meile pirukat ja kooki ning kolasime niisama ringi. Jamesile väga meeldis Genialistide Klubi. Kohtasime seal isegi ühte austraallast, kellega järgmine päev läksime Mökusse õlut jooma. Käisime isegi Pühajärve Spa-s ära. Ilus spa on seal, miljonidollari vaatega.

Nüüd oleme Tallinnas. Me õnneks maabusime mu sõbra korterisse, kes andis selle meie käsutusse terveks nädalaks. Elame hetkel Kalamajas.

Minu esmamulje Tallinnast peale 2.5 aastat oli kohutav. Baltijaam oma tuntud "headuses" tervitas meid kohe ka seekord. Uimased sovieti-kontingent tervitamas igat saabujat. Teine mulje oli taaskord neljapäevaõhtusest vanalinnast. Ega see Riia vanalinnast väga erine. Üks turistide (ka kohalike) lällamine igal pool.

Aga järgmise päeva kolmas mulje oli juba parem. Tallinn on tegelikult ilus, Baltikumi ilusaim pealinn. Kuigi jah, see kohutav vabadussõja sammas... Kas see natuke massiivne pole selle platsi jaoks? Noh, mis teha, seal ta on ja tuleb leppida...

Avastasime sellise toreda koha vanalinnas nagu East Gallery (omanik austraallane). Seal olid lahedad performance'd. Järgmiseks päevaks kutsuti meid ühte pool skvotti Kalamajas performace õhtule, see oli ka lahe. Ei teadnudki, et selliseid asju Tallinnas toimub.

Püüdsime tutvuda ka kohaliku gay-ööeluga, aga... see on kokku kuivanud. Kas tõesti on kõik gayd lahkunud ja kohad pankrotistunud?

Ainukest viha tekitab siiani vist ainult Tallinnale iseloomulik "membership" kaartide süsteemi vohamine. No tõesti, iga koha jaoks peab sul olema kaart, et saada odavamat piletit. Kui paks peab see rahakott olema, et kõiki neid kaarte sisse mahutada?
Ka James'i jaoks oli see midagi uudset. Sest ilma kaardita on piletihinnad väga kallid. No võrdluseks, Berliinis maksime ühe maailma suurima klubi pääsme eest 12 eurot ja see klubi töötab ilma kaardisüsteemita ning toimib kolmel korrusel, avatud 00.00-00.00. Ja siin tuleb maksta ilma kaardita pääsme eest 10-12.5 eurot, kusjuures kohad ise on pisikesed ja joogid seal samuti kallimapoolsed.

Tundub, et Tallinnlased on rikkad või siis arvavad, et mida kõrgemad on hinnad seda rikkam mulje linnast jääb.
Ega siis midagi, tuleb pidutsemiskes pangalaen võtta või vähemalt sms-laen.

Arvamus Eesti Päevalehes

Euroopa vikerkaar tuhmub idas. Miks?

Eesti Inimõiguste Keskus on alustanud julget tänavakampaaniat ärgitamaks inimesi mõtlema rassisimi ja homoseksuaalsuse teemadel.

Eesti suuremates linnades on üleval plakatid, mis küsivad erinevaid küsimusi: „Aga kui sinu poeg tahab abielluda mehega?“ või „Aga kui sinu õde armub oma sõbrannasse?“. Hirmutav, eks?

Eestlastena meeldib meile mõelda, et me oleme tolerantsed, aga... Huvitava paradoksina lähtub meie tolerantsus põhimõttest vähemused võivad eksisteerida, aga ärgu tulgu tänavatele, aga ärgu näidaku end, aga ärgu tõstku häält, aga ärgu esitagu nõudmisi. Aga miks meil on see aga?

Kampaania on igati tervitatav, sest ei mäleta, et nii avalikult oleks rassisimi ja homoseksuaalsuse teemasid käsitletud.

ILGA-Europe (European Region of the International Lesbian, Gay, Bisexual, Trans & Intersex Association) on välja töötanud indeksi, mis mõõdab riikide kaupa seaduste poolt toetatud tolerantset lähenemist erineva seksuaalsusega inimeste suhtes.

Viimased uuringu tulemused pärinevad 2010 aasta maikuust. Laias laastus tuleb tõdeda, et Euroopa vikerkaar särab kirkalt läänes ja tuhmub idas. Eestil ei ole mõtet end „vana läänega“ võrrelda, sest oleme riiklikul tasandil kaugel maas aksepteerimaks erinevusi või lausa loomaks võrdseid võimalusi seadusandluse toel.

ILGA-Europe uuringu põhjal on Euroopa tolerantseim maa Rootsi. Rootsi on taganud seksuaalvähemuste kaitse konstitutsioonis, kaitseb seadusandlikul tasandil töökohal, teeninduses ja kaubanduses, kriminaalkoodeks tagab seksuaalvähemuste kaitse verbaalse ja füüsilise vägivalla vastu.

Rootsi lubab homoseksuaalsetel paaridel abielluda, toetab vaba-abielu, lubab adopteerimist ning toetab lausa viljatusravi. Rootsile järgnevad Belgia, Holland, Norra, Hispaania ning rida-radapidi teised Lääne- ja Kesk-Euroopa riigid.

Tolerantne ilma „agadeta“

Eesti seadusandlus ei luba diskrimineerimist töökohal ning on keelustanud vihkamisele ja vägivaldusele õhutavad sõnavõtud ning käitumise. Endise idabloki lõikes polegi väga paha tulemus, sest meist tagapool on näiteks Läti, Poola, Valgevene, Ukraina, Venemaa.

Selles valguses oleks Eesti justkui tolerantne, aga meist tolerantsemad on Ungari, Sloveenia, Tšehhimaa, riigid, mis lubavad homoseksuaalsetel paaridel oma kooselu registreerida.

See viimane on kõige põletavam küsimus Eesti LGBT-kogukonna jaoks ning üks valus konnasilm me poliitikute taldadel. Viimasena astus sellele konnasilmale haridusminister Tõnis Lukas. Kevadet pole ümber kirjutatud ning kirjamees Luts lamab ikka rahus maa all ja pole ta seal ümber pööranud.

Sallivuse ja võrdse kohtlemise põhimõtte edendamise projekti toetab 80 protsendi ulatuses Euroopa Komisjon ning väikeses osas Sotsiaalministeerium.

Euroopa Komisjoni toetus näitab, et soovitakse ehitada vikerkaaresilda üle Euroopa.

Teretulnud oleks, kui sallivuse ja võrdse kohtlemise projekti üle hakkaksid arutlema samuti me riigikoguliikmed ja valitsus, püüdes jagu saada eestlaste tolerantsuse „agadest“. See oleks suur samm valitsuse poolt edasi ning ehk lõpuks hakkaksid vikerkaare värvid kirkamalt särama ka eesti kohal, selmet peegeldusena Rootsist ja Soomest.

Kuidas siis vastaks lugeja küsimusele „Aga kui sinu poeg tahab abielluda mehega?“ ning „Aga kui sinu õde armub oma sõbrannasse?“. Mina vastaksin: „Jah! Lubatagu tal oma kooselu registreerida mehega.“ ning „Jah! Las minu õde armub oma sõbrannasse.“. Mina soovin olla tolerantne. Ilma agadeta. Aga sina?

Riia, see vana hea-halb Riia!

Noh, lopuks joudsime Riiga! Kuhu mujale, eks ole. See Riia on ikka Riia. Midagi rohkem iseloomustavat on raske kirjutada. Olen juba varem kirjutanud, kuidas mul Riiaga pigem halvad mälestused on olnud, nüüd kordus see sama Jamesiga. Esiteks soovis ta ju raha vahetada ja rahavahetaja tegi räigelt vahelt... Midagi loomulikult tõendada ei saa. Teiseks, Riia vanalinna öine külastamine nädalavahetusel võib olla shokk, kui sa pole just ehk briti poissmees. Ühes vanalinna otsas on sul suur telk, milles paugub diskoklassika, nurga taga lõugab juba päris klassika, veel edasi ja juba uus tümakas. Suur lõbustuspark! Ilma tegeliku lõbuta. Olgu, anname andeks, sest hiljem jalutasime me vanalinnast väljas, kus meeleolu oli juba rahulikum ja ümbrus stiilsem - juugend.

Kaua siiski Riias ei pidutsenud, olime ikka väsinud.

Järgmine päev jalutasime Riias ringi koos ühe argentiinlasega. Lõbus oli. Olime turistid. Naljakas oli, kui otsisime kassiga maja. Seisime maja all ja vaatasime kaarti ja arutlesime, kus see maja võiks küll olla, sest paistis, et olime sellele nii lähedal. Nii 5 min pidasime plaani, siis ma äkki vaatasin ülesse ja - voila! - seisime maja all.

Kuigi olin seal juba kolmandat korda, avastasin ja nägin taaskord palju uut ja samas jäid ikka nägemata paar tänavat juugend-klassikat.

Riia on ikka Riia. Natuke on teda liiga palju - neoon-oranz tramm, neoon-rohelised turistirattad... Valjud tänavaületussignaalid, väga vali teadvustamine lennujaamas... Riia püüab liiga agaralt, et kohati tundub Riia olevat lausa ogar. Ja kallim võrreldes Vilniusega. Ja Riias on palju-palju vähem grafitit.

Lahkudes kogesime taas Riia ogarust, sest buss tegi ootamatu seisaku, mis tähendas, et saabumise asemel 10.50 joudsime Tartu 00.25. Muidugi mingit asjakohast infot ei jagatud.

Piiri oli nii hea ületada - nagu oleks euroopasse saabunud. Mul on hea meel, et tegime sellise Ida-Euroopa reisi, Eesti on ikka täiega Euroopa!

Üks austraalia sõber kirjeldas Ida-Eurooplasi järgnevalt: nad on oma tunnetes palju tõsisemad, samas kohati sentimentaalsed. Nad on rohkem heldemad kui nende Lääne-Eurooplastest eurooplased. Võta sa kinni, kuidas asjalood on.

Seega külastasime seekord Berliini, Varssavi, Vilniust, Riiat, taaskord Eestis.
Kõik need linnad, maad on erinevad... Ja maakera on ümmargune.

Vilnius on paris tore...

Kui Vilniuses seda skvotti poleks, siis ma oleksin linnast halvemal arvamusel. Tundub, et noored toepoolest tahavad siit ara. Ykskoik kellega raagid, siis kostab labi, et midagi siin teha pole, palgad vaikesed, olustik ahistav...

Kuna see skvott on siin ja kohe vanalinna laheduses, siis see muudab Vilniuse nao palju lahedamaks, huvitavamaks.

Jaimegi veel yheks paevaks siia. Asi oli ka seda vaart. Paeval pyydsime paaniliselt leida spaad voi ujulat, et end pesta, aga ei leidnud midagi... No tegelikult yks koht oli, aga hind oli 69 litti (~30 eurot!). Ei pidanud vajalikuks nii palju valja kaia. Ohtul oli kaasaegse kunsti muuseumis naituse avamine Leedu ajaloo dokumenteerimine vms. Oli olut ja syya... Hiljem pidu skvotis, kus joime taas Leedu viina ja kuulasime lahedaid bande.

Tana Riiga!

Vaikene ja vaikne Vilnius

Oleme nyyd Vilniuses, kolmas paev varsti loppemas. Vilnius on loomulikult samuti ilus, aga... Liiga madal. Ma olen Tallinna sihvakuse ja korgustesse pyrgimise sooviga enam harjunud. Vilnius on siiski enam boheemlaslik kui Tallinn. Elu siin on palju vaiksem ja aeglasem kui Tallinnas. Pole ka Tallinnale omast tibindust. Vilnius siiski mu lemmik linnade hulka ei kuulu... Kuigi...
Mis on huvitav, on see, et linnas on palju grafitit, ka vanalinnas ja vaga julgesti. Ei hairi silma yldse.

Elame siin yhes skvotis, mis on vaga uhke hoone, vanalinna laheduses endine raudteetooliste kultuurimaja. Siin elab kokku ~10 noort inimest. Elekter neil on, aga vett pole, seega oleme kolmandat paeva pesemata. Vetsus kaime pigem kohvikutes.
Skvott on siin toesti lahe. Inimesed sobralikud. Tundub, et koik noored on siin ka taimetoitlased, kes pruulivad head koduolut.

Kuigi peatusime siin nadala sees, oleme endi elu siin huvitavaks teinud. Eile kaisime olut joomas yhe tegelasega. Lopuks oli tunne, et ta Vilniuse maffia vms, igatahes tundis ta koiki turvamehi ja hoidis meil kuidagi silma peal. Natuke oudne oli ka... Sest, kes teab. Ta oli gay ja siis tundus, et ta oli vaga krampis ja valmis end koheselt kaitsma kui keegi peaks midagi kobisema voi vagivaldseks muutuma.

Vilnius on vaga homofoobne. Meie sober tegi lausa Vilnius Euroopa Kultuuripealinna parodeeriva margi - Vilnius Capital of Homophobia. Ja toesti, siin on homofoobne olla. Aga odav! Vilnius on vaga odav! Sook on odav, jook on odav, takso on odav jne.

Leidsin yhe vahva foto Vilniuse vanalinna kohta tekstiga:
AROUND THE SAME OLD TOWN.

Mingis mottes vaga tabav.

Leedul on vaga suur inimeste valjavool. Iga aasta lahkub ~9000 (voi oli see 90 000?) inimest! Sisse eriti ei tule keegi. Loomulikult lahkuvad enasmasti noored. Ka siinsed noored ytlevad, et elu siin on liiga konservatiivne, ahistav. Statistika ytleb, et kui nii edasi laheb, siis aastaks 2050 pole keagi Leetu alles jaanud.

Skvotis on lahe, Vilnius on ka tore. Koikjal on palju kirikuid. Huvitav on ka Vilniuse asutamise legend, mis raagib loo sellest, kuidas paganlik preester seletas lahti yhe unenae ja sellest juhtuvalt rajati Vilnius. Seega on linnal paganlikud juured.

Homme lahkume Riiga, aga voib-olla mitte, sest homme on skvotis ka pidu... Yhe me juba magasime Varssavis maha... Homme on Moodsa Kunsti Muuseumis ka uue naituse avamine, sinna saaks ka minna... Tana oli siin yhes galeriis naituse avamine, kuhu meid kutsuti, aga kuhu ei lainudki.

Mingis mottes on kunstist juba korini. Euroopa vanad linnad on vaga ilusad. Olen end tais soonud kunstist ja ilust.

Life is what you make it. Kogesin kirjutamise ajal deja vu-d... Et need inimesed siin skvotis ja mina takerdunud yhe lause juures... Neil on siin wifi.

Paikeseline Varssav

Ilm on meie kylastust siin soosinud, koik paevad on pakkunud hilissuvist paikesepaistet, harva hoovihma hoogusid. Tana oli lausa +17 ja tundsin, et ei viitsigi enam paiekse kaes vaga olla. Varjus on monusam, jahedam.

Voib-olla meeldib mulle Varssav see-tottu, et mu poola veri tunneb siin end koduselt. Oletatavasti on minu isa poolne vanaisa kolinud Setumaale Poolast. Ja arvatavasti on minu perekonnanimi enne eestistamist olnud Palginski voi Palginovski. Kysisin, kas sellistel nimedel ka mingi tahendus Poolas on, aga ei, lihtsalt nimi.

Ja mulle meeldib Varssav see-tottu, et siin on palju parke, vanad hooned on stiilsed, mitte kulla ja karra ning dekooriga yle kuhjatud. Arhitektuur on peenetundeline.

Loomulikult on siin palju nouka-aegset ja uut city arhitektuuri, aga see koik muudab Varssavi huvitavaks. Tegu pole muuseumiga vaid areneva, kasvava linnaga.

Kusjuures inimesed on siin lahked. Toiduportsjonid on vaga suured!

Oleme siin nautinud elu alates saabumise paevast.

1. paev - meie voorustajad (tattoo kunstnik ja tema taimetoitlasest elukaaslane - piercing-kunstnik) pakkusid meile olut ja taimetoitu. Neil oli korteris kass, koer, rott ja iguaan. Nende lemmikloomad olid teiste poolt hyljatud lemmikloomad.

2. paev - hommikul sightseeing vanalinnas ja keskuses, ohtupoole laksime juba valja. Eelnevalt kohtusime ka Varssavi queer-aktivistga, kes tutvustas meile Varssavi queer olustikku. Kylastasime temaga ta kontrorit ja hiljem ka yhte klubi. Hiljem suundusime edasi veel teise klubisse. Oos Kojuminek oli ka lihtne. Varssavis tootab suureparane oobusside systeem.

3. paev - kolisime uue voorustaja juurde, vegan-lesbi-greenpeace aktivist jne. Ta oli vaga tore. Ta oli korraladnud meile vegan-ohtusoogi, kuhu oli kutsnud ka Poola Roheliste erakonna juhi. Rohelised pole poolas kyll vaga populaarsed, nad tootavad selles suunas. Huvitav kohtumine oli see siiski. Peale ohtusooki suundusime TR-teatrisse yhele esikajargsele peole. Sinna kutsus meid teatriomanik ise, keda kyll ei onnestunud kohata seal peol. Uksest paasesime sisse marksona Austraalia abil. Seal oli palju tuntuid poola tele- ja teatrinaitlejaid, aga kahjuks ei tundnud ma kedagi ara. Kyll aga me voorustaja osutas yhe ja tese suunas. Kuna naitlejad pidutsesid suhteliselt vaiskelt, siis suundusime peagi ooklubisse Toro, mis oli kohe yle tee.

4. paev - vasimus annab juba tunda... laksime kunstimuuseumi. No pole ma igavamat muuseumi kylastanud - tais kristuse kannatusretke (Poola on ju katolistlik maa). Kristlik (keskaegne) kunst pole just minu maitse. Mulle maitseb enam kaasaegne. Muusem oli vaga igav ja nouks tosist ruumilist ymberehitamist. Ohtul kaisime veel me tuttava tuttava pisikeses pubis, mis oli vaga lahe! Join seal olu vaarikasiirupiga - see poola eripara! Maitses hasti.

5. paev - kondasime ringi, kylastasime Varssavi Vastuhaku muuseumi - see oli juba palju ponevam. Tegu oli elava muuseumiga. No see IIMS ajalugu Varssavis on ikka kole. Hiljem kohtusime veel Food not Bombs inimestega, kes jagasid taimetoitu kodututele ning kes elavad yhes skvottis Varssavis. Kutsusid meid sinna kylla yhele synnipaevapeole + ka oobima. Ohtu veetsime kodus, kus taaskord oli vaimustavalt hea vegan ohtusook!

6. paev - ma olen juba vaga vasinud. Kylastasime Praga linnaosa ning suundusime ara koju puhkama. Hiljem tahtsime minna spasse end kosutama, aga tuli valja, et spa oli esmaspaeviti suletud. Nyyd oleme taaskord linnas. James on kohtumisel Varssavi anti-tuumarelvade aktivistiga ja mina olen yhes vorratult stiilses Traffic Club nimelises raamatupoes. Pood on kolmel korrusel ja dekoor on art deco. Ilus, stiilne. Nagu Melbourne.

Igatsen natuke Melbourne'i. Tahaks juba toole, olen ju reisinud, puhanud, lihtsalt elanud nyyd kokku varsti juba 4 kuud! Voila! Justkui sisalik kivi peal peesitamas:)

Olen ka vaga rikas. Mu ymber on head inimesed, katus on peakohal, sook on laual. Ilus. Aitah!

Voib-olla homme rongidega Vilniusesse. Motleme, et eh ei jaa siia ootama seda synnipaeva pidu, alati on kusagil mingi pidu...

Poeetiline Varssav!

Oleme Varssavis olnud nyyd alates kolmapaevast ja tundub, et pikendame oma kylastust siin veel nelja paeva vorra, sest Varssav on vorratu! Ja kahtlemata poeetiline.

Mulle toesti vaga meeldib Varssav. See kolab nii uhkelt. See on huvitav linn. Kahtlemata poeetilisem kui Berliin. Justkui ei igatsegi enam Berliini, kuigi sealt oli lahkuda raske.

Muretsen ka - loomulikult finantsseis, aga pean selle muretsemise lopetama ja nautima Varssavt.

Nii palju on taaskord siin juhtunud, uued inimesed, uued peod, uued, uued, uued selles vanas linnas. Varssav sobitu minu meelelaadiga enam kui Berliin. Berliin oli liiga ihalik-lihalik.

Varssav on rahulikum. Sygis Varssavis on ilus. Ajalugu Varssavis on kole (80% linnast havis IIMS lahingtes), aga ohystik on siis poeetiline. Ja kuidas mulle meeldib Kultuuri- ja Teadusepallee - see on kui Varssavi Empire State Building New Yorkis (kus ma veel pole viibinud).

Tervitused Varssavist!

Riiklikud ettevotted ja korporatsioonid on pahad!

Soovisin tana kopeerida 1 koopia, osta 2 ymbrikku, yhe vaikese ja teise suurema ning lisaks veel 2 marki, yks euroopa piires ja teine austraaliasse. Laksin mina oma sooviga Saksa Postkontorisse. Oli selline suur teenindussaal keset kaubanduskeskust.
Asusin kopeerima, aga kuna koik oli saksa keeles, siis midagi aru ei saabud ja kuigi vajutasin copy nuppu, mingeid pabereid kusagilt ei tulnud.

Laksin ootejarjekorda. Kui jarg minuni joudis, seletasin inglise keeles, et soovin kopeerida. Teenindaja ei saanud midagi aru ja raakis mulle saksa keeles vastu. Mina ei oska aga saksa keelt. Ykski teine teenindaja ei teinud situatsioonist valjagi. Siis yks klient aitas mind ja tolkis mu jutu teenindajale. Teenindaja viis mu koopiamasina juurde, mis oli kopeerinud mulle tegelikult 4 koopiat.

Tagasi leti aarde joudes palusin taas inglise keeles kahte ymbrikku. Teenindaja midagi aru ei saanud, teised teenindajad ei teinud valjagi. Siis sama klient ytles mulle, et ymbrikud on riiulil ja mul tuleb osta 2 kymnest pakki. Ma seletasin vastu, et ma ei soovi 20 ymbrikku vaid kahte ja mul pole ka raha 20 ymbriku tarvis. Teenindajad ei teinud must valjagi. Siis luges mu teenindaja koopiad yle ja tahtis kasseerida raha, ma pyydsin seletada, et soovisin vaid yhte koopiat. Ta raakis mulle vastu saksa keeles. Siis ma votsin need neli koopiat ja rebisin need tema silme all katki ja kondsin valja. Polnud vist normaalne kaitumine minu poolt? Aga toesti, ma polnud nous maksma teenuse eest, mida ma ei saanud.

Motlesin, et kust ma siis saan need 2 ymbrikku. Kondides tagasi koju, avastasin kodu lahedal yle tee yhe kohaliku pisikese poekese. Motlesin, et kontrollin jarele, akki saab ymbikke. Vanem mees myyja ei osanud ka inglise keelt, aga ometigi saime teineteisest aru ja kujutage ette, ta myys mulle 2 erineva suurusega ymbrikku ja euroopa sisese margi. Kahjuks Austraaliasse tal marki polnud.

Kuidas on voimalik, et pisike nurgapealne poeke saab myya sulle 2 ymbrikku ning saab ka sinust aru ja suur Saksa Post soovib sulle pahe maarida 20 ymbrikku? Ja kuidas on voimalik, et vana mees sai minust aru, aga Saksa Posti tootajaskond ei reageerinud minu jutule yldse? Milline asutus on enam inimeste teenindamisele ja aitamisele suunatud?

Hea, et on olemas veel kohalikke pisikesi poekesi-arikesi, mis suhtlevad sinuga kui inimesega ning kaituvad ka ise kui inimesed mitte kui ametirobotid.

Ps! Kusjuures mu korteriomanik andis mulle teada, et nurga taga on ka yks pisike koopiakeskus. Voila!

Meet Estonia!

Eile oli taaskord väga huvitav peoohtu, mis tekkis täiesti juhuslikult.
Saime James´ga Shwurtz (tolkes homo,gay) kohvikus kokku kell 18... Joime rahulikult seal olut, kui korraga nägin Kristiinat (kooliode VKA päevilt), kes tassis voileibu.

Sama kohviku all tegutseb ka klubi ning samas hoones asub veel ka muuseum, mis tutvustab homoseksuaalsust kunstis läbi aja. Tuli välja, et klubi ruumes hakkas toimuma Eesti ohtu - Meet Estonia, peaesineja Iiris.

Kusjuures, kui Iiris sisenes kohvikusse, siis ma eemalt vaatasin teda tulemas, ma ei teadnud, kes ta oli, lihtsalt vaatasin, et huvitav neiu mustade kassikorvadega. Ta läks me lauast mööda ja ütles saksa keeles tere. Ma vastasin ka saksa keeles terega.

Paraku Meet Estonia maksis 10 eurot, kuid siis tutvusin ma juba korraldaja Helenaga, kes andis mulle festivali käepaela, kuna olin eestlane. James ütles veel: "What about your boyfriend?". Ka tema sai käepaela.

Väga lobus ohtu oli, saime kiluvoileibu ja hapukurki meega ning viina kah. Tutvusin veel Eesti saatkonna esindajatega - kultuurinouniku Reet Weidebaumiga ja julgeolukunounikuga.

Iiris oli väga hea. James´le ka meeldis väga, meenutas talle Kate Bushi ja Coco Rosie´t. Ka temaga tutvusin. Iiris ja tema bänd veel vallutavad maailma! :)

Hiljem oli seal veel üks bänd, küll kohalik, ka nendega tutvusin - sain ka CD neilt. Bänd nimega Dark Room Notes.

Kuna alkohol oli tasuta, siis jagus ka seda. Mis oli veel huvitav, nimelt kohtasime seal ühte austraallanat, kelle abikaasa on eestlane. Tutvusime nendega Melbourne´s Per Square Metre´s näituse avamisel. See naine jäi mulle veel meelde, sest ta oli näitlejanna ja advokaat samal ajal. Ei mäletagi, kes kelle ära tundis siin Berliinis.

Peo lopuks jäin ikka väga purju, aitas ka see, et ohtusöögiks jäidki vaid näited eesti köögi suupistetest. Jumal ikka joodikuid hoiab, raske oli rattaga koju soita. Kukkusin pehmelt isegi ümber. Täna kodus avastasin, et olin kukkunud hobusekaka sisse:)

Seega, taaskord oli väga lobus.

Käepaelte pealt saime teada, et tegemist oli veel suurema festivaliga Popkomm Showcase festivaliga. Ka täna käisime kontserte kuulamas.

Huvitav, et istudes Berliinis gaykohvikus voib sattuda eesti ohtule, mis toimus gayklubis, ning tutvuda nii paljude uute ja huvitavate inimestega:)

**********

Eelmisel nädalavahetusel olime Queer Punk Thingy festivalil ühes skvottis. Wow, see oli alles pidu! See koht ise oli juba nii lahe ja voimas. Ja kui ma veel avastasin meetodi tasuta olle saamiseks, läks ka olu tarbimine palju libedamalt. Tasuta olle saamiseks tuli vaid kokkukoguda 4-5 tühja pudelit ning anda need baari ja saidki olu voi muu joogi vastu. Viimast tasuta olut ei suutnudki enam ära juua.

Pidu oli nii lahe, et ühel hetkel tantsisin ma ühe mustanahalise (kuidas mulle ka see termin ei meeldi! Inimesed on vordsed!) naisega, kellega ka suudlesime. Just for fun!

***********

Berliin on eufooriline! :)

Berliin

Väga palju uut ja huvitavat on taaskord Berliinis...
Palju uusi ja huvitavaid inimesi...
Tekib tunne, et ei lahkukski, et pikendaks siinset eluperioodi...
Ma alles alustan ja varsti lahkun ka.

Berliini galerii

Berliini galerii

Berliini galerii

Viies rattasoit Berliinis

Nagu juba kirjutasin, teisel Berliinis viibimise päeval saime endale kaks ratast, loomulikult tasuta. Parandasime molemad rattad ära ja nautisime soitu. Tasane Berliin muutus palju armsamaks. Kolmandal päeval tegin küll rattaga väikese onnetuse. Onnetus rattasoite ei kahandanud, läksin koheselt sadula selga. Paraku varastati peagi me kaks ratast ära. Olime pisikese perioodi ilma ratasteta. Kuid vahepeal me tutvusime austraallase Lucas´ga, kes lubas meile anda oma ratta enne Berliinist lahkumist. Koik paistis kokku jooksvat, sest teise ratta lubas meile kasutamiseks anda sakslanna Franzie, kes soitis ära Etioopiasse. Lucase 150.- eurose ratta saime 20.- euroga. Franzie ratta saime ka, kuid paraku ei avanud Franzie poolt antud rattalukuvoti rattalukku. Seega oli meil kahepeale vaid 1 ratas, mis tekitas siiski pingeid, sest kuidas üks soidab ja teine konnid voi jookseb ja kes soidab jne. Lopuks tuleb välja ikkagi, et molemad konnivad, aga üks konnib koos rattaga.

Täna leidsime endale uue ratta, mille esiratas vajab taaskord parandamist, aga siiski. Ratas tuli seekordki tasuta.

Nüüd muutus Berliin taaskord palju armsamaks. Tundub, et koos rattaga voib me linnas peatumine isegi pikeneda. Rattaga on palju monusam, eriti tasases Berliinis.

Kui rattaid ei olnud, kasutasime väga palju ja nahaalselt U-Bahn´i (metroo), mis töötab lihtsalt imetabaselt hästi! Onneks pole veel tasuta soitmisega vahele jäänud (ptui-ptui-ptui). Kusjuures ma arvan, et ühistransport voiks olla tasuta. Astud sisse ja soidad, ilma muretsemata, kust saada piletit, kui palju see maksab jne. Ma olen nous oma maksudega ühistranspordi kinni maksma. Paraku nii see pole.

Elu on koos rattaga taas roosilisem.

Täna lähen Queer-Punk Thing´le, mis toimub ühes skvottis. Arutlesin siin, et mina olen pigem queer-boheem kui queer-punk. Voib-olla olen queer-punk-boheem. Kuidas kunagi.

Byrokraatia ja Elu...

... kas alla anda voi labi narida? Selles on kysimus.

Eile soovisin oma austraalia kontolt teha ylekannet oma eesti kontole, aga... Tehingu sooritamise ajal tuleb teade, et tegelikult sa seda teha ei saa. Miks? Sest sa oled valismaal, euroopas ja ylekande sooritamine on korge turvariskiga. Helistasime panka, et abi saada. Pangateller annab meile teada, et juhid muutsid nadal tagasi turvameetmeid, mis tahendab, et rahvusvahelise makse sooritamiseks peab sul olema uus vidin (PIN -kalkulaator?). Aga mul ei saa seda olla, kuna reisisin ju riigist valja enne uute turvameetmete kehtestamist ning vaga oleks vaja ylekannet teha. Vastus taas, et ei saa, sest systeem ei lase. Palun, akki kuidagi saab, sest minu austraalia kaart ka ei toimi siin, kuigi peaks toimima. Seega, palun, vaga on vaja ylekannet teha. Vastus, ei saa, systeem ei lase.

Nadalaid tagasi helistasime ka panka, sest tahtsin sooritada austraalia sisest ylekannet, aga ei saa, sest panga turvameede on sms-i saatmine austraalia numbrile, mis lopetab kehtivuse, kui riigist valjuda... Palun, kallis pank, avita. Onneks, oli nous teller sel korral eemaldama turvameetme.

Kaarti ka kasutada ei saa, sest kuigi on Maestro kaart, ei taha PIN kood siinsetes automaatides tootada, kysisime ka pangast, et miks ei toota. Nemad ei saa aidata, sest PIN koodi tean vaid mina ja pank aidata ei saa. Pakkusid lahenduseks, et proovigu ma PIN koodi ette paar nulli ja kui ei toota, siis taha paar nulli, et akki laheb labi. Akki ma ei tea PIN koodi, aga tean, sest see number vaatab mulle pangapaberilt vastu.

Proovin ajada ka viisa asju. Loobusin arstlikust kontrollist saksamaal, sest see on 3x kallim sama teenuse kasutamisest eestis.
Teen seda koike eestist.

Soovisime saata austraalia politseile avaldust minu kriminaalse tausta kohta. Saatsime ara, aga siis tuli valja, et on ka menetlustasu. Ma lolli peaga motlesin, et noh, mis seal ikka, teeme ylekande. Aga austraalias on vaga tavaline, et saadetakse rahatsekk. Ja see ongi ainuke voimalus. Rahatsekk peab olema Austraalia pangast voi Austraalia pankade poolt volitatud pangalt. Uue avalduse teeme sedasi, et anname avatud ymbrikus avalduse James'i isale, kes tuleb Berliini sel nadalavahetusel ning tema viib ymbriku austraaliasse, kus votab austraalia pangast rahatseki ning postitab siis selle austraalia politseile. Punkt!

Alati leidub tee valja!!! Alati. Tuleb hambad teravad hoida ja narida.

Soovides osta tana yhte ymbrikut postimajast, noh et saata politsei avaldust. Nagin kohe ara, et myyakse vaid kymneseid pakke. Motlesin, et ma ei osta pakki, sest soovin vaid yhte. Jarjekord joudis minuni. Kysisin yhte ymbrikku. Myyja viitas riiuli poole. Ma taaskord, soovin vaid yhte ymbrikku ja paraku muuakse vaid kymneseid pakke. Kuna ma raakisin inglise keeles ja muuja ei osanud vaga imglise keelt, siis ta lihtsalt toi mulle tagaruumist yhe ymbriku. Leti alt nii oelda.

Hale ja naljakas.

Piimasupp ja süleraal

Tegin täna ohtusöögiks piima-makaroni suppi. See oli minu lapsepolve lemmiktoit, nüüd söön seda nostalgiast voi laiskusest. Seekord oli see lihtsalt lihtne lahendus - makarone oli, piima oli - no paneme need kaks kokku!

Poest toin veel lisaks lohet ja leiba.

Kui Austraalias esimest korda seda suppi tegin, ei suutnud mu korteriomanik uskuda, et selle ka ära söön. Midagi nii lihtsat ja "labast" polnud ta veel enne näinud. Talle tundus uskumatu, et soe piim ja keedumakaronid voiksid supi kokku moodustada.

***

Mul on vaja oma sülearvutit! Hetkel kasutan korteriomaniku vana läpakat, aga see toesti on väga vana. Sel on harjumus koige olulisematel hetkedel kivistuda. Ilma pohjuseta. Kaotasin selliselt oma esimese Berliini teksti. Teise suutsin päästa ja saata meilile, kolmas kivistus täna ja kaotasin ka selle! Esimesel ja teisel juhul olin just teksti kokkuvotet kirjutamas ja vota näpust.

Mu unistus on saada/osta/leida reisisülearvuti - see pisikene. Ma ei vaja väga uhket, keskpärast. Hea oleks, kui oleks eesti klaviatuuriga.

Minu armas valge sülearvuti varastati paraku Melbourne´s ära. Siiani olen olnud ilma.

Kunst

Püüan oma ajuraasukese siin kokku koguda ning valmistuda näitus-installatsiooniks.
Eks ole, kuna ma juba siin olen ja kuna Berliin selline boheemlaste pesa on, siis voiks ju midagi kasulikku ka teha selmet koguaeg pidutseda.

Oeh, pidutsemist on siin ikka küll ja küll.

Kuigi mulle Berliin esmapilgul ei sümpatiseerinud, on berliinlased minu küll väga omaks votnud. Olen oma loomulikus olekus, suhtlen kunstnike, kirjanike jne igasugu boheemlastega.

Taas on mul ratas, uus on parem kui eelmine.

Seega loodan, et saan oma teose-näitus-installatsiooni avada lähitulevikus.

Berliin 3.osa, 4.osa, 5.osa...

Berliin... uskumatu, et minu esmamulje on muutunud kardinaalselt. Ma ei saa öelda, et armastan seda linna, aga kindlasti olen ma sellest linnast vaimustuses. See on minu senise elu koige ponevam sihtpunkt olnud. Lühikese siin veedetud aja jooksul olen ma väga palju uut ja enneolematut kogenud ning palju enda motlemises olevaid tabusid murdnud.

1. Mind hämmastab keha voime end ise tervendada. Koik rattaga kukkumisest tekkinud haavad on paranenud. See on hämmastav, kuidas keha end ise parandada suudab.

Esimese nädala lopus avastasin ma, et mu peas olev pisike sünnimärk on kasvanud enneolematult suureks. Juba austraalias olles avastasin, et kui ma korrutan negatiivseid motteid, mantraid voi pole rahul oma eluga, siis see väljendus sünnimärgi kasvamises. Nii pea kui ma rahunesin ja hakkasin taaskord headust nägema, motlema, hakkas ka sünnimärk taanduma. Nii ka seekord! Ja ka James oli tunnistajaks. Ma olin peale esimest nädalat valmis oma asjad pakkima, suhte lopetama ja eestisse tagasi pagema... See sünnimärk pole kunagi veel nii suureks kasvanud, nüüd, kui ma olen taaskord onnelik ja rahumeelne, kulgen koos universumiga, on laubal olev sünnimärk haihtunud. Ma arvan, et on oluline oma keha jälgida ning ka oma motteid. Negatiivsed motted tekitavad haigusi. Rahuolematus iseendaga tekitab haigusi. Rahulolematus enda eluga tekitab haigusi.

2. Leidisin endas ülesse ühe olulise kompleksi - süütunde kompleksi. Kusjuures süütunne tekitab samuti haigusi ja onnetusi. Just vahetult enne rattaga pikali kukkumist kogesin endas tohutut süütunnet - sekund hiljem lendasin trammirööbastele pikali. Justkui kompenseerimaks füüsilise valuga enda süütunnet, karistamaks ennast.

Süütunde kompleksi avastasin puht juhuslikult. Rääkisime oma sobra Uliga filmidest ning ta nii-muu-seas mainis, et Godzilla sümbol väljendab jaapanlaste süütunde kompleksi II MS koleduste pärast. Ja korraga oli mul Eureka, ka mul on see kompleks.

Süütunne on ju midagi, mida sa kahetsed peale teo sooritamist, motete motlemist. Kuidas saab midagi kahetseda, mida sa oled ise sooritanud olles terve moistuse juures?

Berliin on olnud vaimustav ja mul on hea meel, et mu korval on James, kes mul aitab avastada ennast rohkem selles linnas ja ka maha lohkuda moningaid tabusid enda motlemises.

3. Berliinis kogesin ju elu koige paremat tantsimist. See juhtus ühe vagunelamu suvefestivalil. See oli voimas!

4. Berliinis kogesin elu parimat peoohtut, väljaskäiku. Eelmisel laupäeval toimus siin Fuck Parade (alternatiiv kommertsialiseerunud Love Parade´le). See oli vägev! Be Young, Be Fucked, Be Berlin! - seesuguste loosungitega marsiti seal muusika saatel. Peale paraadi pidu, mis loppes kell 22, suundusime edasi endisesse skvotti (mida Berliinis leidub nii palju), kus toimus skvotti suvepidu. Sealt oli veel voimalik edasi minna järgnevasse skvotti, kus toimus pidu. Tundus, et sel ohtul pidutses kogu Berliin. Me suundusime peale skvotti küll tagasi teisele poole joge ühte gay-baari, kus puhaksime jalgu, et hiljem suunduda suunduda Tresor tecno-klubisse. Tresor oli ka voimas, aga rahvas oli igav. No klubi oli ikka nii suur, kaks suurt tantsuruumi + muud alad!

Otsustasime kella 3 paiku suunduda Berghain´i, mis on nimetatud maailma koige parimaks gay-tecno-klubiks (avatud siiski koikidele)!!! Väidetavalt olla selle üleeelmisel nädalavahetusel välja rentinud Lady Gaga. Sinna sissepääsemiseks on pikk järjekord ja ei voi kunagi 100% kindel olla, kas sinu välimus ja olek sobivad uksehoidjatele. Onneks meie kolmekesi saime sisse! (Eelmisel korral polnud uksehoidjad James´i ja ta sopra Ulit sisse laskud) Meie taga seisid kaks NY kutti, kes sisse ei pääsenud, nad olla juba kolmandat korda üritamas.

Ja astud sisse ning klubi on kui betoonist katedraal. See asub endises elektritehases vms. hoones. See oli suur! Heli kvaliteet ja muusika kvaliteet ja inimeste kvaliteet maksimaalne! Wow, wow, wow! 2 korrust tecnot ja muud alad lisaks. Klubi ise oli 3-korruseline.

Klubi avas uksed pühapäeval 00.00 ja sulges sel korral pühapäeval 21.00. Hommikul avatakse ka aiaterritoorium.

Me lahkusime peale vägevat pidutsemist küll 9.paiku hommikul, sest viimane söögikord oli laupäeva hommikusöök (tegelikult vahepeal näkitsesime ka kropse ja pähkleid rosinatega). Motlesime, et sööme hommikust ja magame kolm tunnikest ning läheme tagasi, aga noh, kui juba voodi leitud, siis on raske uuesti tecno lainele saada.

Speed, speed, kokaiin - see on Berliin! :)

Me onneks oli Fuck Parade´i päeval ja öösel ilm fantastiliselt soe. Voib-olla oli see selle suve parim öö, kahtlemata oli see mu elu parim pidu.

Eelmine nädal külastasime spontaanselt Potsdami, mis on vaid poole tunni kaugusel Berliinist, seal sain kogeda ka ilu arhitektuuris. Sinna koliti viimase keisri ajal kogu aristokraatia koos losside, suvemoisate ja kaunite parkidega. See on toeliselt väärt külastamist. Ilus, ilus, ilus. Ma olin roomus, et sain ära näha barokk-pärli Sans-Souci´i, aga see polnud veel koik, sest lopetuseks oli Uus-loss (vahepeal oli veel palju teisi losse), mille ees ohhetad, aga kui jalutad Uue-lossi taha, siis toimub viimane ilupurse - tajud, et aeg on lahkuda. Liiga palju ilu on väga ilus:)

Olen elus, olen Berliinis, olen noor, olen fuck´ed! :)

Ps! Üks Berliini postkaarte ütleb: Berlin nightlife - enter at your own risk. Ma votsin selle riski. Elan:)

Berliin 2.osa

6.päev suubus siiski taaskord ohtusesse pidustusse, sünnipäeva.

7.päev algas tugeva masendusega. Nagu kana kahe tera vahel, tea mida nokkida. Kuid päev loppes roomus. Ja roomus elutsükkel algas taas, sest...

8.päeva hommikul ärkasin ma ülesse, mu silmad avanesid, kuigi ma olin pohmellis 7.päeva pidustustest, oli naturaalne roomus meel minus tagasi. Ärkasin ülesse raskest unest. Elu on lill. Jorjen, roos, meelespea, kannike, lumikelluke.

Berliin on lalalalalaaalalaaaa...
Berliin on la la la la laa

Minu meelest on see Euroopa üldse üks naljakas asi. Kas pole vaimukas see, et peale Berliini müüri langemist pakkusid prantsuse arhitektid uue Berliini ülesehitamise lahenduseks koige vana lammutamist, sealhulgas ka Brandenburgi väravate kokkulükkamist. Kas pole see vaimukas.

Aga prantsuse vein ja prantsuse juust on toepoolest paremad kui saksa vein ja saksa juust. Midagi pole parata. Austraalia vein see eest on monusalt värske. 7.päeva lopus joime Austraalia, Saksa ja Itaalia veini.

Berliin on lalalalalalalalaa...

Berliinis

Olen onnelikult Berliini kohale joudnud. Ka onneliku onnetuse juba läbi elanud.
Elu siin ongi just seesugune nagu ma seda ette kujutasin - täis suhtlemist ja ringi kondamist. Mitte, et see ideaalne elamiseviis oleks, aga ajab asja ära... Taaskord tagasi elu juures a la "maks ei suuda alkoholi varsti enam ära seedida".

1.päev: Esmamulje oli kohutav. See linn näeb mu meelest suhteliselt kole välja. No tänu II MS-le siis. Hästi lammutasid need Hitler ja Stalin.

2.päev: Saime endile rattad. Kaks tükki korraga. Berliin muutus koheselt palju ilusamaks ja huvitavamaks.

3.päev: Külastasime queer-skvotti. See oli ponev. Jäime sinna pikemaks ajaks, sest vihma hakkas sadama. Hiljem sealt lahkudes jäi mu ratta esiratas trammirööpasse kinni ja ma lendasin teele pikali. Üldine vihmast tulenev libedus soodustas kah seda onnetust. Käpp sai katki, küünarnukk ja polv ka. Aga olen elus ja ajud jäid ka kolba sisse. Hiljem läks veel mu ratta üks pidurijuhe katki. Selliselt siis. Käisime ka ühel näituse avamisel - suitsetati seal jube palju. Üldse suitsetatakse siin väga palju.

4.päev: Päev otsa puhkasime, et ohtuseks peoks valmistuda. Peole eelnes veel üks kunstihappening ja baari külastus. Pidusse joudsime alles poole kolme paiku, kuid järjekord ukse taga oli oi missugune! Onneks me tuttav oli teinud peo tarvis valgustuse, seega saime ilma järjekorrata ja ilma rahata sisse. Tore. Pidu oli ka tore. Lahkusime kell seitse hommikul, kuid pidu ise veel kestis edasi.

5.päev: Puhkasime, toibusime, aga ohtul tulid külalised ja läks taaskord koos veiniga kuni kella kaheni öösel. Oeh!

6.päev: Ei viitsi kuskile minna, hakkasin vaatama Austraalia viisa asju. Kui palju asjaajamist! Oeh.

Täditütar kirjutas, et elu on jorjen. Pean temaga ühinema. Kodu pole, tööotsakest pole, aga elu ise on olemas. Raske on. Tüütu kah. Ei viitsi sedasi kodutu olla, aga mis parata...

Korter, kus elame on vahva. Elan Neukollni linnaosas. See on hea boheemlaslik kant. Kui Tallinnas Kalamajas oleksid veel korgemad majad ja kivist, siis olekski Kalamaja Neukolln.

Berliini ma endale siiski elamiskohaks ei valiks... pole sellist tunnet selle linnaga. Linn on tore, aga... Mulle meeldib Melbourne, Melbourne´l on sharmi, volu, veetlust. Berliin on vaga reeglitevaba, mis on hea, aga kuidagi väsitav kah. Kuid ma saan aru, miks melbournlased Berliini armastavad - sest Berliin on toesti koike seda palju rohkem, mida Melbourne püüab olla.

Palun tasuta kraanivett

Arvamuslugu Eesti Paevalehes! Klikka linki.

Lahkumine

Sel korral on lahkumine raskem... Kell on 21.21 ja ma pole veel pakkimisega alustanud. Lennuk väljub hommikul kell 8.20 - Tartust! Otsin igasugu muid tegevusi, kõik tundub põnevam ja olulisem kui taaskord pakkimine ja millegi lõpetamine. Sel korral on raskem...

Mõtlen isegi, et miks peab olemas olema selline tunne nagu armastus... Kas ongi üldse seda olemas? Sel korral tunnen, et ma ei lahku niisama, et ma ei põgene (nagu võis see olla esimesel korral) vaid, et ma lahkun kellegi juurde. Oma armastatu juurde. Mõtted lähevad isegi nii kaugele, et kui ta mulle Berliini lennujaama vastu ei tule, siis võtan esimese pileti ja sõidan Tartu tagasi.

Eestis on nii lihtne, palju lihtsam... Aga samas on asju, mis mulle siin ei meeldi. Mulle ei meeldi eesti marukonservatiivsus, see on lausa tagurlikkus. Uuendustele ei olda varmad. Kohati tundub, et 1.35 miljonit eestimaalast taovad endile rindu ja on uhked, et pisikene eesti ongi maailma naba ja kõik mis siin on, on ainuõige. Et justkui ülejäänud ~6 miljardit inimest elavad kõik mingi vale süsteemi järgi. Ometigi tunnen ma mujal vabadust enam. Seda vabadust, mida eestlased nii väga ihkasid, kuid mida ma ometigi siin ei tunneta. Ja ei tunneta ka rõõmu, kuigi ma ise olen loomuldasa rõõmus inimene.

Austraalias ei meeldi mulle üldine närvilisus. Seda on väga palju. Üksteisele ollakse kui koerad. Aga siiski on Austraalis rõõmu ja vabadust enam, sest inimesi on rohkem ja endasarnaseid on kergem üles leida.

Kuidas siis tõlgendada nõuannet, mis mulle ilmus unenäos tumedas kajata ruumis ja mis tungivalt lausus: "Otsusta ära, kas sa lähed edasi või astud paar sammu tagasi? Mina toetan sind igal juhul." See on minu vaba valik. Meil kõigil on alati vaba valik oma tuleviku käikude määramisel ja valikuid on meil alati enam kui üks. Alati.

Ja siinkohal meenub mulle üks suur avastus, milleni juhatas mind omal ajal mu magistritöö juhendaja Ruth Alas. Kui mul oli probleem, et kas lahendada küsimus nii või naa, siis Ruth ütles, tee nii ja naa, ühenda mõlemad, eesmärgiga, et saab kõige parem. 2 in 1.

Nii, et ma siis lähen ikkagi edasi, aga kui kedagi lennujaamas vastas ei ole, siis tulen tagasi. Sel korral ma järgnen armastusele, aga ma soovin teostada ka iseennast.

Mu viimane tänaõhtune pakkimiseelne grafitipraktika