Wednesday, November 10, 2010

Wake in Fright & Welcome to my interesting world


Kui nyyd aus olla, siis saabumisjargne ehmatus oli paris suur. Austraalia ei ole Euroopa! See sai nyyd hoopis selgemaks. Austraalia ja Euroopa on kaks taiesti erinevat kontinenti ja kultuuri. Tegelikult ma langesin esimesel nadalal masendusse. Kultuurishokk oli sellel korral palju tosisem. Muidugi shokki soodustasid ka muremotted tuleviku ees, et mis ja kuidas ja kuna ja mida... jne, jne...

Kel aega ja viitsimist voiks yles otsida sellise filmi nagu Wake in Fright (Oudusunenaosse arkamine). Tapselt selline tunne mul esimene nadal oligi, justkui oleks oudusunenaosse arganud ja valja ka kuidagi ei saa...

See film valmis 1971 aastal ja polati austraallaste poolt ara, sest nad ei olnud veel valmis oma riiki selliselt nagema. Film laks kaduma, aga 2009 leiti ta yles ja taastati. Yks minu lemmikuid filme, mis ma austraaliast ole nainud.

Onneks (ptui-ptui-ptui - 3x yle vasaku ola) laabus sel korral koik palju kiiremini.

Minu ratas ju varastati siin ara (kes teab, ehk majanaabrid lihtsalt kaotasid ratta ara), aga juba esimese nadala lopuks oli mul juba uus-vana ja parem ratas. Ratta sain ma endale reedel ning selle muretses (! - mida vorm!) mulle James. Reede oli yldse maagiline paev. Hommikul arkasin ylesse tosises-tosises masenduses (voib-olla kogesin isegi vaikest sisemist paanikahoogu). Otsustasin kylastada Railit, et eestlaslikult kurta ja viriseda. Muremotted kurdetud otsustasime minna linna. Kolasime niisama ringi, juhtusime lausa katedraali sisse ja naituse avamisele, kus joime vahuveini ja soime juustu ning maasikaid. Raili lykkas mu sisse ka yhte kohvikusse, mille aknal oli silt HELP WANTED.

Ma ei kujutanud enam ettegi, et kuhu ma sel korral toole saan ja lahen. Raili hakkas mind hullult kiitma, kui hea ma ikka olen, ma ise olin veel eestlaslikult tagasihoidlikum ja vaiksem a la , et mis nyyd mina, et tegelikult ma pole yldse nii hea... Aga sain endale juba esmaspaevaks proovipaeva. Lahe oli veel see, et omanikud ei kysinud isegi mu CV-d ning panid mulle sydamele, et joulude ja uus-aasta perioodil on nad suletud. Mulle see sobis, sest mulle just meeldib, kui saab joule ja uus-aastat ilma tootamiseta tahistada. Oligi ju plaanis Jamesiga sel ajal puhkus votta.

Nii, et reedel, arganud masenduses, voisin uinuda teadmisega, et mul on uus ratas ja potentsiaalne uus tookoht.

Esmaspaevane proovipaev laks vaga libedasti. Kartsin kyll, et kuidas ma peale viit kuud toolt eemal olemist hakkama saan, aga sain hakkama vaga hasti. Nad isegi maksid proovipaeva eest!!! Ja kujutage ette, omanikust naine helistas mulle teisipaeval ja palus vabandust, et oli mulle 10 $ vahem maksnud! Veel palus ta vabandust, et juba mulle helistas sooviga mu toograafikut muuta. Kuna ma ei saanud tootada sellel teisipaeval, siis vahetas ta mu paeva ara neljapaevale. Naise nimi on Angela (inglike:).

See on parim tookoht, mis mul Austraalias on olnud. Ja koik laks vaga libedasti.

Kunagi mind paelus numeroloogia, see juhtum pani mind taaskord numbrite seose peale motlema. Maja number, milles kohvik asub on 23, mis teeb ristsummana 5. Nr 5 on mind elus paljudel kordadel saatnud. Ka synnipaev mul 5 juuni. Raili synnipaev 5 veebruar, mu ema synnipaev 23 juuli, ode 14 oktoober. James'i kogu synniaja ristsumma tuleb 23 ehk 5. Eks neid numbreid ja seoseid voib leida mujaltki.

Ei saanud teisipaeval toole minna, kuna broneerisin endale arstliku labivaatuse aja. Noh, ikka viisa tarvis. Seal laks ka koik libedasti. Loodan, et vereproov ja uriiniproov midagi kahtlast ei paljasta (ptui-ptui-ptui).

Sain teada, et kaalun 67 kg - wow! Elasin teadmisega, et kaalun 63-64 kg.
Pikkus on jatkuvalt 182 cm. Silmanagemisega on koik korras, naen kaugelt lugeda koige vaiksemat kirja. Kopsudega on koik korras.

Elu hakkab vaikselt taaskord oide puhkema.

Ps! Esmaspaeval kaisime kinos vaatamas Uus-Meremaa filmi Boy. Soovitan! Vaga naljakas ja soe film. Klassika.

Welcome to my interesting world.

Ja tegelikult ka, sest juba ongi nii lobus olnud. Nii palju pidu, kultuuri, suhtlemist, sopru. Elu toetab mind ja ma olen tanulik selle eest.

Ps! isegi Abbotsfordi majas on rahu, nimelt juhtus ime ning alati vingus-alati masendunud majakaaslane Peter leidis endale poiss-sobra. Ka tema naeratab nyyd roomust. Armastusest.

No comments: