Wednesday, December 8, 2010
Rahulikult souab, kaugele jouab...
Meie kodukandi Yarra nire on muutunud maslevaks karestikuks
Tana lubas Melbourne's maha sadada kuu aja normi. Mitte, et tanaseni vahe oleks sadanud. Siiani ongi ilm pigem kulgenud rytmis: vihm-vihm-vihm-paike-paike-vihm-vihm-vihm-vihm-paike-vihm. Melbourne'i ymbruse tammid on 52.4% tais (eelmisel aastal samal ajal oli see naitaja 39% - siis oli paanika, et Melbourne's saab vesi otsa).
Kuigi on sajune, pole mu elu ilmast tingituna vahem paikeseline. Paike paistab ikka ja koguaeg on lobus, kuigi vahel harva ei ole ka, eriti siis kui olen suhtlemisest vasinud.
Tool laheb suureparselt. Parim tookoht, mis mul eales Melbourne's on olnud. Vaga monus rytm on sisse kulgenud.
Viisapaberitega olen samuti pea-aegu yhele poole joudmas, kuid...
Kui mu unenaos nahtu ja elu tegelikkus kokku langeb, siis "hiirt korvast ja kana jalgadest" voib juhtuda, et elu poorab mind hoopis 180° tagasi 46°12′N 6°09′E lainepikkusele.
Seega, me pole kindlad, kas oodata lainepikkuse 100% toekssaamist voi esitada viisapaberid sisse.
Ehk poleks oige ka enneaegselt hoisata, aga miks mitte erutunud meelt teabe jagamisega rahustada.
Mina ise olen uuest kolimise ideest juba vaimustuses!
Koik on toesti tore! Aga... Yks aga siiski on. Koik on vaga tore, aga ma tunnen, et kuigi mul on tore, siis kuidas ma panustan oma toreduses nt maailma parandamisse. Mida ma teen selle heaks? See on see kysimus, mis ootab vastust.
Ps! Hoolimata vihmadest on esimene suplus meres tehtud.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
1 comment:
need kraadid näitavad Šveitsi :)
Post a Comment