Dramarama

Jebediijee Ilmajaam.

Kevad on lõpuks taaskord kohal. Vahepeal saabus tagasi ka talveke, aga see on ju tüüpiline Melbourne'le.

Töötan kolm päeva nädalas ja naudin nelja vaba päeva. Sooviks ka uut parema palgaga töökohta, aga samas meeldib mulle mu tagasi võidetud vaba aeg.

Töö juures on üks vanem naine, kes on vaikselt otsustanud mind vist kiusama asuma... No ma ei tea... Vana naine, aga loll nagu lammas. Tema kommentaarid ja olek on lihtsalt tülgastavad. Ja ma ei saagi aru, mille kuradi pärast on ta minu nüüd sihikule võtnud. Tüütu on töötada koos tegelasega, kelle korralekutsumiseks tuleb ise muutuda samuti rõvedaks. Vastik, vastik, vastik.

Naudin oma vabu esmaspäevi, sest siis saan hommikuti ujumas käija. Suudan ujuda juba 22 rada - see teeb kokku 1100 meetrit. Tubli, tubli, tubli. Terves kehas terve vaim. Ja tervet vaimu läheb mul vaja, sest...

Sest alustasin ka oma vaimu harimist näitetehnika valdkonnas. Osalen 10 nädalasel koolitusel, et nuusutada näitekuntsi olemust ja sobivust minule. Olen õpilane The National Theatre Drama School Adult Short Course programmis. Esimesed muljed on - WOW! Senini on see kõik väga põnev olnud.

Näitekunst ja bassein on ka osutunud huvitavaks koosluseks. Nimelt olen kohanud ujudes kahe näitlejaga - ma mõtlen, et enam ma ujuma ei lähe ja kellegile silma ei vaata ning vestlustele "Täna on ilus ilm." kaasa ei räägi! :) Vaatame, vaatame, vaatame.

Suusapuhkus 2 ehk kevadest talve ja tagasi

Fotogalerii tagasikulgevalt, teekond Falls Creek'st Melbourne'i:

Melbourne paistab eemalt.

James'le meeldis see õitsev rapsipõld, pidin pilti tegema.

Melbourne 226 km.

Milawa juustutehas. Seal sai juustu proovida. Järgmises hoones juba veini ja järgmises kunsti vaadata. Külalislahkus.

Ka üks koer oli seal korralikult sõbralik.

Võilill Australis(?)

Kolast kokku traageldatud dinosaurus.

Kola lill, kevadiselt õitsev.

Vaade orgu.

Me reisiseltskond, Harper, Elliot, Mim, James. Need kaks kutti olid väga lahedad!

Ilma suuskadeta, palun.

Võilill Europa.

Vaade Falls Creek'i suunas, pilt on tehtud Mount Beauty külast. Üks mäetipp on veel lumine.

Harper ja Elliot. Vennad. Elliot oli igavene naljatilk, mõtles alati igasugu nalju välja. Lõbus oli nendega.

Ma ja taamal me suusamajake.

Seekordne puhkus oli jälle tore. Eelmine reede peale tööd sõitsime tagasi mägedesse Falls Creek'i. Kuigi kevad on juba käes, olid põhirajad siiski veel lumerohked. Ja mulle meeldis kevadine suusatamine enam, sest nii mõnus oli soojas päikesepaistes suusatada. Sel korral olin juba nii kogenud suusataja, et proovisin ära ka oma esimese musta raja. Radade tase on siis roheline-algajad, sinine-kesktase, must-kogenud. Muidu enamasti suusatasin sinistel radadel. Väga lahe oli.

Inimese sisemine õnnetunne

Vahepeal ma mõtlen, et ei taha negatiivsetest asjadest blogisse kirjutada. Et mis ma ikka virisen ja vingun ja mida see lõpetuseks ka aitab. Noh, eks ta pisut aitab, saab kogu sopa välja kirjutada. Hakkab kergem. Kuid kas see tegelikusses midagi ka paremaks muudab?

Meil siin algas kevad, eile juba! Talv on pikali. Talv oli sel aastal kraad-paar soojem kui eelnevatel ja vihma sadas ka vähem kui eelnevatel. Olin tubli - ei jäänudki haigeks!

Aga negatiivsusest nüüd. Ma tõesti arvan, et inimeste negatiivsus-virisemine-õelus-jne tuleneb mingist seesmisest õnnetu-ohver olemisest, et elatakse elu, kuigi ehk ihaletakse midagi teist. Ja siis ei suudeta oma õnnetuse tundest üle olla ning virisetakse ja vingutakse, sest mis muud üle jääbki. Enda elus ju muutust ette võtta ei saa...

Miks seda kirjutan? Sest oma kohvikutöös puutun tihti kokku situatsioonidega, mis on oma olemuselt rassistlikud, õelad ilma põhjuseta jne... Ja kui ma vaatan, milliste inimeste suust see õelus ja viha tuleb, siis tegelikult tulebki välja, et nad ei ole oma eluga tegelikult rahul. Või on neil mingsugused kompleksid või on nad lihtsalt vähese haridusega. Viimane on kusjuures oluline.
Aga ei tasu ka ületähtsustada.

Mõned situatsioonid kohvikust. Nt täna teenindasin aasia taustaga naist (muidugi enamus arvaks kohe, et aasia = hiina, aga hiinlase ja nt indialase vahe on ju misssugune, kuid mõlemad kuuluvad aasiasse). Tegin talle võileiba, hind 6 dollarit. Mu kolleeg aga hakkas säutsuma, et peaksin küsima 7 dollarit. Ja ma ei saanudki aru miks, sest menüüs on hinnad kirjas.

Eelnevalt märkasin sama kolleegi teisele aasia taustaga naisele võileiba tegemas ja millise aeglusega ta seda tegi. Mõnusa õela aeglusega. Oli ta aeglane sihilikult?

Kaks päeva tagasi oli aga jutuajamine teise kollegiga. Lõunapausi ajal luges ta lehte (a la Õhtuleht), milles uudis immigrantide kohta. Ta pahvatas, et ega me neid siia tahagi. Aga mina olen ju ka immigrant - Euroopa taustaga. Ma siis vastasin külmalt, et ehk sõltub immigrandist. Kolleeg püüdis end kaitsta väitega, et austraalia on ülerahvastatud. Ma siis teavitasin teda faktist, et Austraalia on maalahmakas, suurusjärgus nagu terve Euroopa, aga populatsioon vaid pea 22 miljonit. Saksamaa populatsioon on nt 82 miljonit, Euroopa populatsioon on 852 miljonit, seega Austraalia on tõeline tühermaa.

Järgmine uudis oli kliima kohta, et selleks suveks ennustatakse taas suuri üleujutusi ja teisi kliima katastroofe. Kolleeg teavitas, et enam ei tahaks kogeda sellised laastavaid katastroofe. Aga küsimus jäi õhku, et kas oleksid nõus ka nt kasvuhoonegaaside vähendamise nimel oma elustiili muutma või kas nt suured saastajad peaksid maksma?

Ja terve edasise päeva me lihtsalt vaikisime teineteise suhtes. Sest mis seal ikka enam vestelda - konflikt oleks ju õhus olnud nii lihtsalt. Lihtsalt vaadete erinevus. Aga järgmisel päeval suhtlesime taas, sõbralikult.

Ja samal ajal on need kaks kolleegi tõelised vingujad teineteise kallal. Kusagil nad ei käi, midagi nad ei tee. Lihtsalt teenivad raha ja virisevad sealjuures kui väike on palk ja kui hirmus on elu. Kõik need inimesed ümberringi on nii hirmutavad, kelledele kunagi silma ei vaadata ja kellega tuttavaks ei saada. V.a. juhtudel, kui klikib ühise vihaobjekti leidmise suhtes.

Selline on elu. Ja edasi ta läheb.

Aga mina olen jätkuvalt õnnelik. Nii lihtne see ongi.

Ps! Kui see kellegi enda valik on, olla nii nagu ollakse, siis fine by me!, kuid vihale õhutamist, vägivallale õhutamist lubada ei tohiks. Then it's time to bite back - verbally, of course!

Meil on siin päriselt ka talv

Suusapuhkuse galerii Falls Creek:

Esmaspäevane hommikuvaade meie majakesest

Teisipäevane hommikuvaade

Lihtsalt ilus vaade

Oranz kontrast pilve sees

Puud udus

Kompositsioon kuusepuu ja Jamesiga


Suusapuhkus oli tõesti tore. Ma poleks osanud arvatagi, et mäestikusuusatamine mulle meeldima hakkaks. Valmistsin ju murdmaasuusatamiseks.

Taaskord oli meil natuke õnne. Nimelt saime oma suusariietuse linna pealt kokkulaenatud ning pühapäeval jätsid endised suusamajakese elanikud meile ka lifti passid. Pluss suusalaenutus laenutas meile suusad ja saapad kaheks päevaks ühe päeva hinnaga. See oli tore, sest suusatamine on ikka üpris kallis lõbu. Kõik maksab! Sissepääs külasse maksab, parkimine maksab, majutus maksab, suusalaenutus maksab, lifti ja suusaradade kasutamine maksab, lisaks kui saabuda autoga, tuleb ka ketid autokummidele rentida. Kõik maksab.

Me jätsime auto alla külakesse ja kasutasime bussi ülesse külasse sõitmiseks - sääst missugune!

Ma polnud ju elus kordagi mägedes suusatanud, ka liftiga sõitsin esimest korda. Väga lahe oli. Muidugi esimesel korral laskis James mul kohe 2.2km rajale minna... Oeh, peale 100m alla suusatamist olin ma ikka väga masenduses ja valmis alla andma, sest ma ei osanud suusatada. Peale mitmekordseid kukkumisi jõudsin ikkagi esimest korda kenasti alla. Õnneks hiljem andsid sõbrad mulle kiirõppetunni tasakaalu, pidurdamise ja pööramise osas. Järgmine päev läksin ka täiskasvanute suusatundi, aga lahkusin sealt peale 10 min, sest nad olid ikka väga aeglased õpilased. Päev oli aga juba väga lõbus. Ilm oli ilus ja proovisin enamuse algajatele mõeldud nõlvadest ära. Lust missugune. Vaid ühel korral oli tõsisem õnnetus, ma ei suutnud kurvis hoogu maha võtta ning põrutasin rajalt välja vastu puud. Tõsine õnnetus, naljakas õnnetus, aga ei kriimustusi ega sinikaid.

Lõpuks olin viimane me sõpruskonnast, kes suusatamise lõpetas, olin sunnitud lõpetama, sest üks jalg hakkas ära väsima. Hullult meeldis!!!! Ja loodus oli nii ilus ja magada oli nii vaikne!!

Mõnus oli talve kogeda! Külma, lund ja ka lõrtsi. Mõnus.

Statistika:
Kõrgeim tipp 1,842 m
Kõrgeim lift 1,780 m
Küla kõrgus 1,600 m

Jätkusuutlik muutus

Falls Creek, Austraalia

Mu musta värvi kohvikus töötamise kingad on omadega läbi. Sõna otseses mõttes on ühel neist talla alla auk kulunud, auke on teiselgi paaril. Aga uusi pole viitsimist ka olnud osta. Hoopis otsustasin oma tööpäevi seal lühendada. Täna andsin teada, et ei soovi enam viis päeva töötada, et kolmest päevast piisab mulle. Aitab! Tuleb uusi võimalusi otsima hakata (jah, üks raud on ka ahjus, aga vastust pole ikka veel - austraalia asi - kõik võtab palju rohkem aega - kuid mitte alati).

Kohvikust lahkub järgmise nädala lõpul üks inglise tüdruk, suundub tagasi inglismaale. Mõtlesin, et kui tema lahkub, siis ei soovi enam seal täiskohaga töötada. Töökaaslased on toredad ja koht meeldiv ka ülemused sõbralikud, aga kaua sa jaksad igapäevaselt vestelda teemal "tomatid on täna hästi lõigatud" jne. Ajule ei paku see mitte kui midagi. Kui vaid lühiajalist lühiühendust, mis on osati meeldib, aga mitte pikalt ja viis päeva järjest.

Pealegi peaksin jätkama töötamist kõrvuti ühe naisega, kes suudab olla uskumatult negatiivne, et see mind ennastki tummaks muudab. Tõesti, tummaks, et lihtsalt teed oma asja ja vaikid. Et ei viisti enam vastulauseid pilduda a la "elu on tegelikult tore", "päike on täna väljas" jne.

Ja pealegi ma tunnen, et mu vaim ei saa olla seal tegelikult vaba, piiratud vabadus. Pean kandma musta, nagu oleksid igapäev matused, teiseks pean olema seal konservatiivsem kui tegelikkuses olen.

Ning veel enam, ka kevade saabub ja juba praegugi igatsen enam välja kui sees töötamist. Minul pole kunagi oma vaba ajaga probleeme olnud. Mulle meeldib vaba aeg.

Edasi jätkusuutliku muutuse suunal.

Ps! Kuigi Melbourne pakkus enne talve lõppu kuni +21C (mis on anomaalia!) sooja paaril päeval, suundume varsti mägedesse tagasi talve rüppe. Algamas on suusapuhkus.

Arvamus nr. 2

Toimetuse poolse tekstitoimetamisega pole päris rahul. Mõtteid on muudetud. Aga jah, toimetamine ei allu minu kontrollile.
http://www.onlineopinion.com.au/view.asp?article=12356

Originaal:

Colonial hangover won't digest Julia Gillard

I have often wondered why it is that the Australian people don't seem to like their first female prime minister. Is it really just because of the Carbon Tax? Or the fact that Julia Gillard made a strong political move and joined forces with the Greens and Independents after elections? Or is it really that Julia Gillard is the “Liar” Australians won't digest? Or the emotionless Julia Gillard. You would think that the nation would be proud to have a strong female figure in politics, but that doesn't seem to be the case with Australia and with Julia Gillard.

In politics there is plenty of male power and few female leaders. Though we are discussing gender equality the reality from all around the world is showing only a handful of strong, independent female leaders. The most prominent female politician is probably current chancellor of Germany Angela Merkel who's doing all in her power to keep the Euro-zone intact.

Then we have Iceland's prime minister Jóhanna Sigurðardóttir, also the world's first openly gay head of government of the modern era. She was brave enough to stand up for the protection of Wikileaks and Julian Assange. From Asia there is a new political figure Yingluck Shinawatra who is set to become Thailand's first female prime minister. There are female queens and presidents, but those roles don't carry heavy burden of politicians everyday life. The burden lies on politicians. And in politics women won't get flowers and open doors just for looking pretty.

I really do think that even now in 21 century it is harder for women to move towards power and leadership as the club is still full of male testosterone - and men are not giving up their ruling willingly. Another thing is with women who have made it – like Julia Gillard. Public opinion hasn't still quite figured out how to picture their first female Prime Minister. Maybe the Australian mindset wasn't quite ready for a woman-leader, who is not married, living together with her partner, not having children, red-head and ruling the country?

She's quite the opposite to the former colonial mindset which was more about men who were the family heads, main supporters, leaders and decision makers. Women stayed in the home and took care of family, prepared meals for their children and husband. Australian women gained voting rights to all adult women for Federal elections from 1902 (with the exception of Aboriginal women in some states!). Time is now 2011, but smart female political figures are still rare.

Julia Gillard has made it the big way, but still she has to face questions like “Can not married women be a good representative of Australia?” (question asked by a teenage girl in ABC-s Q&A show) or face extremely hostile audience while answering to questions from people all over the country about Carbon Tax. I felt deeply moved at how well our Prime Minister has kept her balance despite various crowds hostility with sophisticated language skills and also smiles and friendliness.

You hear it said so often that Australia is a country down under and going backwards – in tackling Climate Change in government level that spell got broken. Gillard has shown that she is the leader of a great country that is looking forward and moving forwards. Applause.

We all know that Anthony John "Tony" Abbott will keep on selling to everybody the idea of the Prime Minister being the biggest liar of all times by promising before elections no carbon tax.

Julia Gillard forming the government by the support of the Greens and Independents changed the whole picture. And that is also quite something indigestible for many as traditional two-party system was broken into a hung parliament, which is in itself an absolutely democratic move formulated under leadership of Julia Gillard.

Tony Abbot did not sell his policies well enough and that counts for his own misfortune and bad negotiation skills. I reckon it is definitely time to forget and forgive to our Prime Minister saying no to carbon tax before elections as the election result was something neither of our big parties were anticipating.

Politicians must make compromises while having in mind what is the common sense and better good for the whole countries future. Maybe in future multicultural Australia will see even more hung parliaments as it would be quite naïve to think that two-party system could represent all the voices and diversity of multicultural Australia.

Julia Gillard has shown at least twice good leadership, firstly by forming hung parliament and secondly by accepting carbon tax. She has been also a master of navigating in the stream of negativity. A strong unmarried yet educated, independent women as leader is something many Australians still don't want to accept. Being a women is not a weakness and she has proven that. After all she can't be perfect, she is a politician.

Bakteriaalne reaalsus

There is hope. For everybody.

Käisin hambaarsti juures. Naeratusega on kõik korras, aga... Sain valusa hoobi, reaalsus lõi vastu pead.
Nimelt oli mul igemetega probleeme ja iseenesest polegi see nii hull - vaid teadmine, et kui bakter asub igemete kallale, siis igemed ei taastu enam kunagi... Sügavalt kurvastav, et kuidas ma selleni jõudsin. Ei, kõik on korras ja hambad suus, aga...

Mäletan, et kunagi oli mul probleeme hammaste krigistamisega. Seda põhjustas mõtete rohkus ja stressi üleküllus. Selle probleemi ma lahendsin.

Igemebakter hakkab sind ründama samuti stressi tõttu, mida soodustab ka nt suitsetamine, kohvi, alkohol jne. Jah, tunnistan, et probleemile eelneval ajal oli elu stressirohkem ja suitsetamist enam.

Nüüd on mu uued sõbrad pehme hambahari, hambaniit, suuvesi.

Hakkan enam vaatama valge veini poole, tervislike teede poole. Kohvist siiski ei loobu - Melbourne's on see lihtsalt liiga hea. Ja pealegi, ma olen pigem nädalavahetuse kohvi jooja. Ja suitsetamine, mida ma niikuinii olen teinud vaid sotsiaalselt saab veelgi valusama löögi.

Ps! Hambaarsti juures käik oli väga suurepärane kogemus! Nii sõbralikku ja naljatlevat doktorit pole enne kohanudki. Ja külastused ta juurde jätkuvad, sest tegelikult suundusin ta poole tarkusehamba tõttu. Vähemalt üks neist tuleb välja tõmmata - sest ega ma polegi nii väga tark.