Ytlesin Jamesile, et tana kirjutan oma blogisse juttu, et ei viitsi valja minna. Siis James tegi nalja, et mida ma siis sinna kavatsen kirjutada, et kaisin temaga ohtusoogil? Ma vastasin, et jah, kavatsen kirjutada, et kaisin sinuga ohtusoogil, et kaisin sinuga ohtusoogil eile ja yleeile ja kaisin sinuga ohtusoogil esmaspaeval. Pole paeva, mil ma ohtusoogil temaga ei kaiks. Aga tana ma motlesin autos, ohtusoogile soites, et kas mul saab lopuks sellest Austraalia raudteest korini ka voi... et ei joua enam. Stopp, teeme peatuse ja jatame selle meelte igaohtuse stimuleerimise. Rahuneme koduryppe. Aga siis ma motlesin, et Austraalia raudteel on samuti lamedamaid, aeglasemaid kohti, et pole vajalik ehk raudteelt maha hypata. Aga siiski, palun, kroonika (Jamesi kiusamiseks, kuigi ta eesti keelest nagunii aru ei saa):
Neljapaev: Hommikusook Justiniga Lentilsis, kohviku lounapaus Liisiga CBD-s, ohtusook Maroko supikoogis Jamesiga ja ta sobra Imoginaga.
Kolmapaev: kohtumine Jamesi sobra Justiniga San Fransiscost, ohtusook Lentilsis, hiljem galeriis naitus-oksjoni kylastamine, veel hiljem kylaskaik Sircuit baari.
Teisipaev: Jamesiga ohtusook India restoranis, hiljem Aaroni kylastus, kus oli ootamatult kogu sopruskond kohal + little bit joint stuff...
Esmaspaev: ma ei maleta, aga midagi me tegime... kodus me ei olnud... meelde tuli, kinos kaisime "Beautiful Kate" - Austraalia film, mida peetakse selle ma kinokunsti yheks tahtsamaks filmiks.
Pyhapaev: James saabus magedest tagasi, aga edasi ma ei maleta...
Laupaev: olin yksi kodus
Reede: saabusin magedest tagasi, olin kodus
Neljapaev: magedes - suur seiklus, mis algas Brightis ja loppes Brightis - onneks me auto veeres sinna tagasi. Tegime kogu maestikule tiiru peale, kuna ei kuulanud hoiatussonu. Mt. Hothamis olles ei soovitatud meil Falls Greeki kaudu Brighti naasta, kuid James (ma ka) olime piisavalt kangekaelsed, et seda teha. Igaljuhul teel Omeosse laks autol rehv katki, onneks veeresime Omeosse valja. Seal sai minu mobla aku tyhjaks ja Jamesil kadus levi. Omeo oli toeliselt onnetu paik, hea, et sealt minema saime. Teel Falls Greeki tegime monusa pikniku, kuid peale seda kui saabus Falls Greeki ristmik, tervitas meid topeltsilt Road Closed... Aga me soitsime sinna sisse ja edasi 20 km, et avastada, et tee oli toepoolest tokkepuuga suletud. Siis kobasime alla tagasi, avastades, et peame tegema tohutu 4 h ringi, et Brighti tagasi jouda. Mis siis ikka. Jargmine asustatud punk Mitta Mitta asus Tallinn-Tartu kaugusel ja me bensiin hakkas otsa saama. Mitta Mittasse joudsime pimedas, tee sinna oli aaristatud ghost gumtreedega (polenud kummipuud) ja vahepeal muutus tee suvaliseks metsavaheteeks. Natuke statistikat, teel Omeost Mitta Mittasse soitis meile teel vastu vaid kolm autot! Mitta Mittas oli bensiinijaam suletud ja meie auto vilgutas juba punast tuld. Saime aru, et meil on vaja bensiini, otsustasime suuna votta Mount Beauty peale, sinna joudes selgus, et esimene bensiinijaam avatakse jargmine hommik. Motlesime, et jaame sinna juba ooseks, kuid James otsustas siiski auto proovile panna, kuna Brighti tee oli pooles osas maest ylesse ja pooles osas maest alla. Maest alla me veeresime ja kohale veeresime. Joudsime tapselt pizzarestorani peaaegu sulgemise ajaks tagasi. Ahjaa, lund nagime, mis oli peaeesmark ja see sai taidetud. Me nagime lund!!!!
Kolmapaev: otsustasime hommikul magedesse minna, vahepeal tegime peatusi veiniistandustes ja maitsesime erinevaid veine.
Teisipaev: kaisime India restoranis soomas ja hiljem Bar Openis, James arvas, et kuna meil molemil on tulemas vabad paevad, siis tuleks meil linnast valja soita.
Ja nii tagasi ja nii tagasi...
Eile sain ma teate, ei ytle kust, aga tsitaat sealsest teatest: "Millal te tagasi kodumaale naasete?".
See pani mind motlema, mis ja kus on minu jaoks kodumaa? Kas seal, kus ma syndisin? Voi seal, kus ma end koduselt tunnen? Voi seal, kuhu ma enda kodu loon? Kahjuks ei saa sellele kirjale filosooifiliselt vastata, oleks liiga palju. Patriootlikud kirjad tahavad patriootlikke vastuseid. Ehk siis: Eestimaa, mu kodumaa, mu isamaa, mu emamaa, mu ainuke maa, kus eales tahan elada ja mitte kunagi kuhugi mujale minna.
Toesti, toesti, Austraalia - igatsen sind juba taga!
Palju onne koigile!
James lebab kodus diivani peal, vaatab telekat ja surfab netis ja ma leban madratsi peal ja kuulan telekat ja kirjutan blogisse - milline idyll! Vaikene vaikne vahepeatus.
