Tsivilisatsioon Watsoonia töötab: Sissejuhatus: Pealinn Nallinn

Kogu planeedi tsivilisatsiooni keskuses Nallinnas valitses rahumeelne päevakord. Hõbekuldsed hõljukid lendlesid helitult transportides inimesi mööda reguleeritud madallennu koridore. Linnamajade fasaadide nurgakülgedel asetsesid suured soolkristallekraanid, millel kuvati geomeetrilisi mustreid. Need mustrid olid väga lihtsad ja need moodustusid kolmest geomeetrilisest kujundist: ruudust, kolmnurgast ja võrdkülgsest ristist. Värvilahendustena olid kasutusel hõbedane, kuldne, valge, must ja sinine. Erinevate mustrite loomise vahel moodustus intervalliliselt ekraanidele tekst "Tsivilisatsioon Watsoonia töötab" - see kiri tekkis seejärel, kui ruut, kolmnurk ja rist sulandusid üheks tervikuks. Ekraanidele kuvandus ka teisi kirju, mille sõnumid sõltusid kellaajast. Näiteks hommikupoolikul moodustus mustritest "Tere hommikust", pärastlõunasel ajal "Tere päevast", õhtusel ajal "Head õhtut" ja öisel ajal ilmnes tumendatud ekraanidele sõnum "Head ööd".

Tsivilisatsioon Watsoonia oli eelneva viiekümne dekaadi jooksul läbinud suure ülitehnoloogilise hüppe. Nallinna hõljukid ja kristallekraanid olid kõige selle tõestuseks. Tehnoloogise ülihüppega koos, sellist nime kandis praegusele ajastule eelnenud ametlik tsivilisatsioonikord, viidi läbi ka keeleline muundumine.

Enam ei olnud vajalik üksteisega suheldes kasutada termineid "Tere" ja "Head aega" ning mõlemi terminiga seotud keelelisi pikendusi. Varasemalt kandis keeleline pikendus terminit keeleline viisakus, kuid tsivilisastioonikord, mis varasemalt tähendas poliitikat, muutis keelelise muundumise korraga paljud ebavajalikud keelelised pikendused soovituslikult mittevajalikeks - ajapikku eemaldati ka soovituslik. Seda toetas tsvilisatsioonis võimust võttev arusaam, et inimesed Watsoonias on juba loomuldasa viisakad, see on neile geneetiliselt sisse kodeeritud. Pealegi ilmes, et tehnoloogiaga on vahetum ja lihtsam suhelda ilma keeleliste pikendusteta. See tõttu kuvati tänavapildis ekraanidel  sõnumeid "Tere" ja kellajast lähtuvalt pikendused - see edastas üldist arusaama, et tehnoloogia juba on teadlik, et kas on hommik, päev, õhtu või öö ja seega on sellest teadlikud ka kogu tsivilisatsiooni kodanikud. Tõepoolest, kõrgtehnoloogilised ekraanid olid kõikjal.

Keele muundumise korraga muudeti mitte tarvilikuks veel lisaks "Palun" ja "Aitäh" kasutamine. Ka need ei ole enam kõnepruugis vajalikud, kuna praeguse tsivilisatsiooni usk geneetilisse viisakusse sisaldab varasemalt kasutusel esinenud viisakusväljendeid. Keele muundumise eesmärk oli lihtsustada inimsoo suhtlemist masinatega, mis valitsesid juba enamikes argielu sektorites. Ja, et mitte masinaid segadusse ajada oli vajalik muundada ka inimkeelelist korda.

Samuti kaotati ära paljud kirjavahemärgid. Teksti lihtsustamisele mõeldes võib kasutada koma ja punkti. Täielikult eemaldati kirjakeelsest kasutusest koolon, semikoolon, hüüumärk ja küsimärk. Kui keegi inimene küsib "Kuidas läheb", siis tõepoolest pole küsimärk vajalik, küsimus ise on juba küsimus ja sellest saavad tsivilisatsiooni kodanikud geneetiliselt aru. Kuid ka küsimus "Kuidas läheb" pole tsivilisatsioonis enam vajalik, sest Watsoonia töötab ja inimestel läheb loomuldasa hästi. Hüüumärgi kaotamise vajadus sai see-eest selgemaks avaliku ruumi helituse korra kehtestamisel. 
  
Mustritemäng tänavanurkade majade ekraanidel jättis tõesti mulje, et kogu elukorraldus töötab toimekalt ja helitult. Avaliku ruumi helitus oli samuti uue tsivilisatsioonikorra uusim lahendus inimsoo harmoonilisema arengu ja suurema ühetasandilisuse ja ülilihtsustumise suunal. See kõik ongi väga lihtne ja ühetasandiliselt kehtestuv kõigilie Tsivilisatsioon Watsoonia töötab kodanikele.

... jätkub.



  

Piece of Bread

Very often in Australia I get asked “Where's your accent from?”. I'm from Estonia. Some think it's exotic to be from Estonia, some know that Skype was invented in Estonia, many can name our capital city Tallinn and some have been to Estonia. Few might know that once Estonia was part of the Soviet Union – a place where I was born.

Many show interest in Estonia's cuisine - that I find one of the most complicated questions to answer. I tend to explain that we eat lot of potatoes, rice and pasta. Then again, lot of countries eat potatoes, rice and pasta. I usually mention the love for morning porridges: oat porridge, manna porridge, buckwheat porridge – you name it, we have it!

However, I must say the quintessential Estonian food is black bread. Not just any bread but black bread. Baking a loaf of black bread is a tradition that goes back hundreds not to say thousands of years.

My grandmother who lived in an old farmhouse in the middle of nowhere in the forest baked her own bread. She rarely bought bread from the local village shop. Bread making was for her a whole day process. When the inviting smells from her baking started to fill the old farm house you knew that soon it's time for the fresh bread. Unfortunately you could't eat it straight out from the oven. The bread had to be covered with a wet towel for a while, because otherwise the bread-crust would become too dry. It was always my grandmother who placed the clean wet white linen towel over the hot bread with her soft wrinkled hands – and then the whole family had to show patience before the first slice was cut.

Those were the childhood memories of the farm house living while being a wild young kid running around barefoot in the summertime grass and not thinking much about where the food was coming from - it was always provided.

Suddenly the whole society started to transform. The illusion of good life within the Soviet Union broke down. Estonians wanted to gain back their lost freedom. Furthermore, by the end of the Soviet days there was simply no food - the aisles in the shops were empty. 

The history started to unroll: Berlin Wall fell, Soviet Union collapsed, and Estonia regained its independence.

The early days for the young nation were bleak. Almost everyone was equally poor – what a great starting position?

I remember a day when I was coming home from school and I couldn't afford to have my school lunch - therefore I was feeling quite hungry. At home I placed down my schoolbag, changed my clothes and went to the kitchen for some food. Alas, I couldn't find any food. The refrigerator had only a half full bottle of ketchup inside, and the bread box contained a half loaf of black bread. So, I took the ketchup, I took the bread, I found the knife, and I cut myself a slice of bread. I squeezed lots of ketchup on the bread slice and I ate it for lunch. Believe me, it tasted divine.

I will remember the particular piece of black bread with ketchup probably for the rest of my life.

Nowadays, if you would visit a convenience store in Estonia you will notice the vast variety of breads available. However, I will suggest the most simple traditional black bread. “Bon appetite” or the Estonian way “Head isu”.

Has Australia gone totally 'YOLO’?

My first encounter with 'yolo' happened a year ago when I found a bracelet from the floor with the words 'yolo' written all over it. I didn't know at that point what 'yolo' stood for. Nonetheless, I started wearing the bracelet with certain pride. I was proud about my found because 'yolo' sounded cool.

I was lucky, because my gay friend, who is younger than me, noticed my new bracelet and he couldn't believe I would consider wearing such bracelet. My 'yolo' moment of happiness faded. I realised that 'yolo' isn’t cool. Drunk driving with attitude is 'yolo', or calling girls bitches and being macho proud about is 'yolo', or shooting kangaroos with a shot gun is so 'yolo'. I removed my 'yolo' bracelet straight away.

Maybe I shouldn't have, because our national 'yolo' moments hadn't yet arrived. Who would have thought that Australia as a nation, continent, global player on international affairs will go totally 'yolo'?

'Yolo' is an abbreviation for 'you only live once'. Which is so true! We all live only once here on Earth, unless you have a near death experience and you'll come back to life. It seems Australian politicians are doing everything to drive us to experience national near death experiences. That we could wake up again and realise everything what has previously happened was just so 'yolo'. Imagine that!

Imagine our Prime Minister not saying 'Coal is good for humanity'. Of course it has been good for humanity, but under current circumstances of changing climate coal mining is only pushing us closer to a humanitarian catastrophe. That is so 'yolo'!

Imagine Australia not developing the Abbot Point coal port expansion next to the Great Barrier Reef. Our own Federal Environment Minister together with Queensland's Premier are pushing it through at all costs. No matter what the cost would be for the precious ecosystem of Great Barrier Reef. That is so 'yolo'!

Imagine never having had the 'right to be bigot' dispute where our own Attorney-General furiously enjoyed the right of power to change the law to allow us all to torn each other apart. If that is not a 'yolo' moment, then what is?!

Should I mention the Immigration Minister's 'humanitarian' 'yolo' moments with asylum seekers and their abuse incidents at our off shore processing centres, where people in need haven't been granted even basic humanitarian conditions. And as a cherry at the top of the cake the Cambodia deal. Australia is violently disdaining itself away from the international law. Yes, it's another 'yolo'!

Can you imagine Australian people being able to go to university with minimum stress rather than feeling left behind because of high tuition fees. Scandinavian countries, Scotland, Germany, Argentina can do free education, but not Australia. Here the fees have to rise because education is an economy not a human right, as our Education Minister has expressed himself. If that is not fully 'yolo', then rolling out a National School Chaplaincy program funded by the secular Federal Government is totally 'yolo'!

Or otherwise so wisely speaking Communication Minister has to support copper based NBN while South Korea is speeding up it’s network connections to the speed of light. Latvia, Japan and Hong Kong would be great examples also, but no, we have to have our own Australian made ‘yolo’ National Broadband Network.

Currently Australia is participating in a humanitarian mission against Islamic state. Australia has entered into war. We had an enormous budget crisis, simple two worded message banged to us every day by the Treasurer. Surprisingly an enormous amount of funds were made available to support the unexpected crisis in Iraq. That might not qualify to be 'yolo' itself, but combining it with the humanitarian crisis of fight against the Ebola virus it seems pretty 'yolo'. Nevertheless calling wind farms ‘utterly offensive’ and a ‘blight on the landscape’ is definitely Treasurer’s clear tick at the ‘yolo’ box!

It feels as if I should go for a look out for my 'yolo' bracelet, because Australia has gone totally 'YOLO”! The Urban Dictionary explains 'yolo' as follows: “The dumbass's excuse for something stupid that they did. Also one of the most annoying abbreviations ever.”. Help me to wake up from this 'yolo' insanity.

Ps! Hashtag your own Australian 'yolo' moment. It can be a public raid by 800 federal and state police in Brisbane and Sydney with a plastic sward being presented as a triumph and our Internet and journalism freedoms being smashed by ASIO law straight after the raid. And wait... our Prime Minister Tony Abbott 'shirt fronting' Russian President Vladimir Putin at the coming G20 meeting, and etc.

For sure, let's all go #YoloAustralia! 

SBS Raadio Eestikeelne saade vol.1 Melbourne'st

Esimese raadiotööna SBS raadio eestikeelse saate tarvis intervjueerisin Melbourne'i Eesti Majas eestluse edendajat ja eelmist SBS eestikeelse saate toimetajat Sirje Jõgi (Rivers). Aitäh Sirjele tutvustamast Eesti Majas toimuvat! Järelkuulamiseks klikka siia!











PS! Eestikeelne saade on eetris igal reedel kell 13.00-14.00 ning reportaazid Melbourne'st iga kahe nädala tagant. Tutvu Austraalia Eestikeelsete saadetega ning järelkuula kogu progammi või lõike:
http://www.sbs.com.au/yourlanguage/estonian

Meie kodulehel oled Eestikeelse programmi osas oodatud saatma ka tagasisidet ning uusi ideid eestlaste ja eestluse kajastamiseks Austraalias. Püsigem Eesti lainel. :)

Jumala ilmutus abielule

Lihtsalt liiga hea, et mitte jagada.

Vaata siit: Piibli definitsioon(id) pühale abielule. Vihje - see pole kindlasti "üks mees ja üks naine" lahendus. Jumal oli palju viljakam oma definitsioonides. 

 

Milline on Eesti Gei-indeks?

Arvamus tänases EPL-i veebis, seal lugemiseks klikka siia.

Milline on Eesti Gei-indeks?

Teisipidi võiks ju ka küsida, kui mitu homoseksuaali, transseksuaali, biseksuaali ehk kokkuvõtvalt mitte-heteroseksuaali (siia alla saame ka paigutada aseksuaalsed) on Eestis 2013 aasta seisuga elamas, üles kasvamas ja tegutsemas ning Eesti keelsesse kultuuriruumi panustamas? See arv ei ole arvatavasti suur ning väga täpset protsenti kogu rahvastikust on keeruline välja arvutada.

2011-2012 aastal korraldati küll rahva- ja eluruumide loendus, kuid seksuaalsust puudutavad küsimused olid viisakalt kõrvale jäetud. Selliselt on saamata jäänud ka väga vajalik informatsioon samasooliste kooselude kohta. Loenduse leibkonnaankeedi osas oli küll võimalus märkida, kellega koos leibkonda jagatakse, kuid see ei selgita samasooliste kooselude hulka, sest leibkonna võivad ju moodustada ka üksikema oma lastega, poeg hoolitsemas oma vanemate eest jne.

Vabas kooselus elavate paaride hulk jääb samuti ähmaseks, sest küsitluse isikuankeedi osas sai vaid vastada, et pole seaduslikus abielus olnud, ollakse seaduslikus abielus, ollakse lahutatud või siis lesk. Seaduse silmis vabu partnerlussuhteid ei eksisteeri, kuigi oma kaaslasega ollakse võinud koos elada aastad, aastakümneid. Seega ei tea tegelikkuses üksi ametnik, mitut protsenti elanikkonnast samasooliste partnerlussuhte leping või ka abielu mõjutada võiks. Kuid see on marginaalne protsent kogu tervikust.

Rahva- ja eluruumideloendusel sai küll vastata vabatahtlikult religioosse kuuluvuse kohta, oleks ju võinud statistika huvides (eriti kuna 2011-2012 aastal oli samasooliste kooselude reguleerimine avalikkuse huviorbiidis) proovida vabatahtlikkuse printsiipi kasutades välja uurida elanikke seksuaalset sättumust ja samasooliste kooselude eksisteerimist. Ma arvan, et samasoolistes partnerlussuhetes elavad inimesed oleksid hea meelega vabatahtlikult vastanud, sest see oleks olnud teatud määral hoolimise ja kaasatuse märk. Igaüks loeb! – selliselt kõlas ju küsitluse hüüdlause. Nüüd me ei teagi, mis on Eesti gei-indeks. Ja kui paljusid elanikke võiks puudutada samasooliste partnerluslepingu (abielu) seadustamine.

Seksuaalsus on statistika tegemiseks liiga isiklik küsimus

2011. aasta rahvaloendus Ühendkuningriigis püüdis seda välja selgitada. Tuli välja, et vaid 1.1% kogu elanikkonnast identifitseeris ennast homoseksuaalsena. Aga see võib olla ka ebatäpne arv, sest võimalik oli küsimusele ka mitte vastata. Paljudele võib seksuaalsus olla liiga isiklik küsimus, sest 3,6% elanikkonnast eelistas vastata 'Ei tea' ning 0,6% jättis küsimusele vastamata.

Kui arvesse võtta eesti konservatiivne suhtumine homoseksuaalsusesse, mis tuleneb paljuski seksuaalselt represseeritud Nõukogude Liidust, kus isegi üksikema võis sattuda avalikkuse põlu alla, arvan, et Eesti tulemus võinuks sarnaneda konservatiivse Ühendkuningiikide omaga, mis samuti alles viimasel dekaadil on võtmas liberaalsemat suhtumist ühiskonna toimimisse diskuteerides sarnaselt eestiga samasooliste abielude seadustamise üle. Peaminister David Cameron on juba lubanud, et see saab juhtuma. Loodan, et eesti peaminister Andrus Ansip julgeb sarnase lubaduse välja käija, aga kes teab, Andrus on vanakooli mees ja ehk arvab ta sarnaselt Iraani president Mahmoud Ahmadinejad'le, et Eestis homoseksuaale ei esine nii nagu ei esinevat neid Iraanis. Liberaalsus ei tähenda tingimata vabadust ja iseseisvat otsustusvõimet kõigile.

Tegelikkuses puudutaks samasooliste partnerlusleping/ abielu seega pelgalt kahte protsenti elanikkonnast ehk umbkaudu 25 889 elanikku (arv on hüpoteetiline). Loomulikult kogu see Viljandi linnaga samaväärne arv elanikke ei pruugi üldse abielluda soovida. Kuid see võiks ju olla valik. Hetkel 25 889 inimese parnervaliku eelistus ja soov kooseluks on ignoreeritud. See on häbiasi ja näitab, et eesti ei ole kaasav ühiskond. See on tegelikkuses meie kõigi südametunnituse küsimus, et me rahvana keelame õnne ja armastuse tunnet Viljandi linna suurusele kogukonnale.

Gei-indeks on osa loovuse indeksist

Kuid gei-indeks ei tähenda mitu protsenti elanikkonnast identifitseerib ennast homoseksuaalsena vaid on hoopis osa loovuse indeksist, mis näitab kui mitmekesine ning avatud on piirkond erineva taustaga inimestele ja ideedele. Indeksi nimetus pärineb sotsiaal- ja majandusteadlaselt Richard Florida'lt, kes väidab, et piirkonna majanduslik edukus ja kasv on tugevalt sõltuvuses loovuse indeksist, mille üks osa on ka gei-indeks.

Mida vabam ja avatum on eesti ja eesti inimesed, seda enam ahvatlevam ja küllakutsuvam on eesti kultuuriruum uutele ideedele ning seda enam suudab ühiskond ka ise ideesid ja edukust genereerida. Tiik, milles vesi ei vahetu, kasvab kinni nii kui nii. See on looduse paratamatus nii nagu on looduse paratamatus ka erinevate seksuaalsuste rohkus. Kanada bioloog ja keeleteadlane Bruce Bagemihl näitab oma 1999 aasta uurimuses, et homoseksuaalset käitumist esineb kuni 1500 liigi hulgas. Bagemihl väidab, et loomariigis esineb palju enam erinevat seksuaalset käitumist, mida nii teadlased kui ka ühiskond tervikuna eelnevalt aksepteerida ei ole soovinud.

Kuigi eestis ei ole kohalikel omavalitsustel kooselude registreerimise osas otsustuspädevust, sooviks näha, milline linnavalitsuse koosseis (miks mitte ka vallavalitsus) on julge toetust avaldama kogukonnas elavatele homoseksuaalsetele ning hõivab esimesena vikerkaarelipu oma hoonele (kasvõi üheks tunniks), näitamaks, et see kogukond tõesti hoolib kõigist ja igaühest. Kas julgeb see olla heade mõtete linn Tartu või talentide linn Tallinn või väge täis Rakvere - või on need lihtsalt sisutühjad (sõna)kõlksud Euroopa perifeerses kirdeosas. Amsterdam Euroopa südames heiskab vikerkaarelipud 8. aprillil protestimaks Venemaa president Vladimir Putini külastuse ajal Venemaal koostamisel oleva homovastase seaduse vastu. Julge käik.
Loovuse indeksi avaldumine USA-s.

Aasta siis oli 2012

See oli igati murranguline aasta. Aastal 2012 juhtus enam suuri muutusi kui eelnevatel aastatel kokku. Aasta 2012 sai vastu võetud Confestil, olles keset loodust, levialast väljas. Aasta 2013 saabub Melbourne'i südalinnas James'i stuudios, mis on kohe keset linna, Flinders Street station ja Federation Square on seal samas. Pole ammu enam ilutulestikku näinud, on aeg! ;)

Aga miks aasta 2012 oli murranguline:

1. USA reis, road-trip marsruudil New-Orleans - San Francisco. See oli ääretult põnev reis. Kogesin uut kontineti, nägin võimast loodust, olin osa New Orleans'i Mardi Gras't.
See reis viis mind küll finantsilisse madalseisu, aga see oli seda väärt!

2. USA'st tagasi saabudes Austraaliasse käis mul mingi klõks läbi, sest rõõm Austraaliasse naasemise üle oli suur. Võttis härdaks.

3. Peagi saime teada, et peame oma Abbotsford kommuunelamisest välja kolima, sest omanik soovis kõik majad maha müüa. See uudis meeldis mulle, kuigi saabus kui 'Deus ex Machina või nagu ma vahetult enne linnas ringi kolades leidsin raamatu, millel kirjas 'There's going to be twist in the story' - ja see twist oli alles algus, sest muutusi hakkas saabuma robinal.

4. Meil oli Jamesi'ga õnne, sest esimene Art Deco stiilis korter, mida me vaatasime, selle ka saime. Kolisime Abbotsfordist St Kildasse. Ületasime Yarra jõe. Kolisime jõe äärest mere äärde.

5. Ma ei kujuta enam ettegi, kui palju mul neid kohviku tööotsi siin aastal 2012 jooksul oli, aga neid oli ikka hullult palju. Soovisin ju oma tööotsa Cafe Lansdowne's lõpetada ja USA reis oli selleks hea põhjus. Tagasi saabudes olin taaskord mõnda aega töötu, aga leidsin kiiresti tööotsa Trunk nimelises restoranis. Nühkisin seal poleerida klaase ja koristada laudu - oeh, see oli väsitav. Imelikul kombel kuivasid seal vahetused mul kokku ja jäin peagi uuesti töötuks. Pisut oli selle üle hea meel, sest Trunk vahetused olid õhtused ja see on veel eriti väsitav.

Leidsin uue töökoha Ganesh Chocolate nimelises kohvikus. Mõtlesin, et nüüd olen pääsenud, sest maksti ametlikult, küll vähem kui lubati, aga siiski... Taaskord oli töö enamasti õhtuti... Kuid, kuigi koht tundus imeline uus algus, muutus kõik kui kohtusin omanikuga, kes ühel hetkel lihtsalt karjus mu peale. Siis mõtlesin, et - oota sa! - sa veel ei tunne mind, mina sellisele konrollivale taktikale ei allu. Järgmine päev andsin koha ülesse ja hiljem kirjutasin neile kirja nõudes välja kõik mulle seaduse järgi ettenähtud maksmata lisatasud. Mida nad ka tegid. Oli siiski tore ka, sest õppisin palju shokolaadi kohta. See oli hea.

Sama aegselt, kui ma töötasin kohvikus Ganesh, võtsin National Theatre Drama School'ist ka 2. astme näitlejakoolitust, sest 1. astme ma juba läbisin. Aga... teine lühikursus oli suur pettumus, milles ma sain aru, et eksisteerib ka selline peen intelligentne rassism, mis väljendub osavates lausates, mille sisu on tegelikult mõeldud su alandamiseks. Aga polnud hullu, sest ka selle kursusega otsustasin minna võitlusesse. Katkestasin koolituse ja kirjutasin koolile kirja, et pole kvaliteediga rahul ning soovin raha tagasi. Kuigi neil oli no refund poliitika, tegi koolijuht mulle erandi. Jess, sain oma raha tagasi. Siiski ma õppisin seal olles ka ühte ja teist. Töötasime nimelt Arthur Milleri näidendiga 'Salemi nõiad' ja vot siis üllatust 'It's a rabbit!'. Ja see jänes olin lõppude lõpuks mina. Hea, et see õppetund ka sai läbitud.

Leidsin endale taaskord kiiresti töökoha St Kildale palju lähemal asuvas korporatiivse maiguga kohvikus Smooth, mis oli ideaalne kuni see kestis. Töö oli esmaspäevast reedeni ning lõppes enamasti kella 15.00 ümber. Ideaalne, kuigi palk oli alam. Selline taaskord 'elab ära' mugav elu. Ühel hetkel hakkasid seal nõudmised mu tööle järjest enam kasvama, et mul tuli neile meenutada, et nad maksavad mulle alampalka ja see pole enam vastavuses tehtava tööga. Ja ühel hetkel sain aru, et üks tööline susiseb mu seljataga ülemustele. Siis tundsin, et enam ei viitsi 'for gods sake, it's not worth it' ja andsin taaskord töökoha ülesse. See oli siiski hea töökoht, sest sain tööle minna rattaga, oma uue rattaga, mille ostsis sealt teenitud raha eest. Aga samal ajal kaotasin oma vana ratta just tänu sellele töökohale, sest minnes sinna intervjuule juhtus mul vahetult enne intervjuud õnnelik liiklusõnnetus, kus hajameelne mina ja hajameelne takso kohtusid. Ratas vaid sai kannatada. Polnud vist eriti hea oomen uuele töökohale.

6. Arvasin, et paus oligi tarvilik. Võtsin natukeseks ajaks aja maha, sest soovisin tungivalt valmistada lühifilmi, mille ma ka tegin. Ostsin endale puha kaamera (mis pole küll suurema kvaliteediga). Olin väga uhke selle protsessi üle, mulle meeldis seda valmistada. Saatsin selle isegi Estdocs 2012 festivalile, aga tagantjärgi arvan, et see oli natuke liiga toores ja naiivne... Oh well... You gotta start somewhere. Julge hundi rind on rasvane ja õppetunde tuleb saada-kannatada-vastu võtta.

Lühifilmi: 'Elu Lugu, Curriculum Vitae' - klikka linki.

7. Peale filmi valmistamist tuli taaskord töökoht leida. Ja nagu ikka, neid toredaid kohvikuid ju ikka leidub. Sel korral siis palkas mind Brighton Bathhouse nimeline kohvik. See on kena Art Deco stiilis kohviku hoone, milles tegutseb ka Austraalia ainus siiani säilinud avamere bassein. See oli kena maja ja ka õhkkond oli toetav, kuigi taaskord maksti alampalka. Vaade merele ja puha. Kogesin seal imeilusat vaatepilti mere poolt lähenevast tormist. See oli ilus. Selle koha nimel läbisin isegi RSA (alkoholi serveerimise eest vastutav) koolituse. Ja nemad vastutasuks koolitasid mind barista kursusega, mis oli väga tore, sest lõppude lõpuks sain teada, kuidas teha lattet, cappuchinot, mis vahe on espressol ja ristrettol (viimane on kontrollitu espresso) jms. Ei, see kõik oli hea, aga mu vaim oli sellest kohvikuteenindamisest niiiii väsinud, et enam ei suutnud kannatada kliente, kes küsivad küsimusi, et kas shokolaad shokolaadi koogil on sulatatud kogu koogi ümber või on lihtsalt koogi peal. No ja siis jookse kööki ja naerata ja tegelikult nuta. Sest, mis kuradi tähtust selle on??!! Anyway... ma pole enam ammu nii masenduse olnud. Aga töötada tuli, sest saavutasin ühel hetkle sellise finantsilise ebastabiilsuse, kus peale rendi maksmist oligi pangaarvel $0.34. See oli keha ja vaimu täielik vägistamine, kus väljaspool tööd ei olnud mul enam mingit eluisu. Kõlab dramaatilselt, ma tean. Mu keha lõppude lõpuks manifesteeris mu parema käe randmele kohutavalt suure paistetuse. See oli kuradima hea põhjus, sellest kohviku teenindamise tööga LÕPPARVE teha! Võtsin tervisega seoses paar vaba päeva ja hiljem andsin teada, et selle käega ei saa ma enam töötada. Lõpparve, palun.

8. Siis naeratas ometigi õnn. Nimelt otsustasin peale välist stiimulit kontrollida, et mis on saanud mu Myer'i töökoha avaldusega. Jess, ajastus oli õige ning sain peagi töökoha Myer'i kaubamajas. See on nagu paradiis peale kohvikuteenindamise põrgu (millel oli ka häid momente), aga fucking 3.5 aastat laudade vahel rassimist - fucking hell, I say. Nüüd olen siiani Myer'is klienditeenindaja-saalitöötaja ja palk on elamisväärne ning kollektiiv on lahe ja mul pole stressi ega väsimust! Kuigi viimasel kuul olen töötanud päris palju, olen jätkuvalt rõõmus ja võimeline voodist ülesse tõusma, sest enne kohviku tööga lõpparve tegemis pidi James mind sõna otseses mõttes voodist välja vedama, sest ma olin lihtsalt nii masenduses. Mayer meeldib, sest isegi kui sul on 12 tunnine tööpäev mahub sinna sisse 2x20min paus ja 2x45min paus. Selline mugavus, sest kohvikuteenindamisel ole õnnelik, kui üldse puhkepausile lubatakse. Aga see selleks, ju siis tuli ka see õppetund läbida. Mayer'i kaubamaja õppetundi ma jätkuvalt naudin.

9. Otsustasin hakata kätt proovima fotograafiaga, kuna James ostis Jaapanist parema kaamera. Vaatame, kuidas sellega hakkab minema... Olen väga rahul, et panin oma foto 'Bananas' Kodak Salon nimelisele nätusele. See foto pole veel küll päris valmis, sest peale seda, kui olin selle töö galeriile edastanud, saabus mulle unenägu, mis andis mulle teada, mis suunas ma pean arenema. See oli hea märgilise tähendusega unenägu, sest protsess on oluline, mitte lõpp. Lõppu me veel ju ei tea. Ma olen protsessis.

Bananas.

10. Sain 30 aastaseks. Oli hea pidu! Ja meeldib olla 30!!!

11. Olen tutvunud paljude uute ja põnevate inimestega.

12. Murranguline ja muutusterohke 2012 jääb nüüd seljataha. On palju, mis jääb kirjutamata :) Aasta on olnud põnev.

13. 2013 aastal on üllatusi varuks. Luban. Ootan. Võtan vastu. HEAD UUT AASTAT!!!

Extra bonus viewing: 'A Species Out Of Control' - klikka linki.