Sõitsime suurema seltskonnaga 30.12.2010 juba Melbourne-st välja, et pesitseda enne aastavahetuse pidu öökese looduses. See oli taaskord üllatavalt tore ja seikluslik road-trip. James küll kartis, et kas auto ikka vastu peab, sest viimasel ajal kuumenes radiaator pidevalt üle. Aga pidas küll, sest jõudsime kenasti koju tagasi.
Kuigi... autoga juhtus imetabaseid õnnetusi. Enne linnast väljumist soovisime külastada veel ka Patrickut. Enne tema majani jõudmist käis korraga sõidu ajal esikapoti kohal pauk, justkui oleks midagi auto küljest kukkunud. Venitasime siiski Patricku majani, kus selgus, et radiaatori kork oli surve all lahti karanud ning oma teed läinud. Õnneks oli autoremonditöökoda suhteliselt lähedal ning James laenas Patricku ratta ning käis ja ostis uue korgi. Teekond sai jätkuda.
Loodus on ikka tõesti kaunis ja võimas siin (nagu ta on seda igalpool). Pidime oma autoga lõpetuseks jõudma kohta, kus autotäis sõpru meid juba ootas, aga... Olles olnud teel mitmeid tunde, otsustas me auto ühel hetkel keset teed seisma jääda. Saime siiski ise pidama. Siis ei tahtnud auto enam käivituda. Saime siiski auto tööle, aga nii 10km hiljem, keset ristmikku jäi auto seisma ning hakkas tossu mootorist välja ajama. Olime sunnitud parkima teepervele. Taaskord kapott lahti... kõik seal aurab. Keegi meist väga tark ka polnud, radiaatoril oli uus kork, olime kindlad, et mootor on läbi. Ehk kuumenes üle? Jäime ootama abi.
Ootamatult peatuski üks auto, juht nägi minu meelest välja suhteliselt rullnoklik. Aga... Ta jagas autodest enam kui meie. Tuli välja, et sel korral oli purunenud hoopis radiaatorist mootorisse suunduv kummitoru. No see lõhe seal torus oli oma 4cm. Ja aur ei olnud midagi muud, kui veeaur lõhest. Mees eemaldas toru ning sõitis oma tuttava farmeri juurde, kust naases uue kummitoruga. Ta parandas me auto ära. Vahepeal jõudsid ka me sõbrad meie juurde, sest nad otsustasid samuti meid aitama tulla. Kuna päike hakkas peaaegu loojuma, soovitas meid aidanud mees leida endile piirkonnast sobiliku tekimiskoha. Ta juhatas meid oma autoga läheduses olevasse telkimispaika, kus oli ka jõgi. Hiljem tuli välja, et minu arvamuses rullnoklik mees oli hoopis kunstnik, kes elas lähiümbruses. Ta näitas meile ka oma piltidega brozüüri - Christopher Lees oli tema nimi.
Läbi selle pisikese õnnetuse sai me auto parandatud, leidsime endile super telkimiskoha ning kohtusime hea abilisega, kes osutus kunstnikuks.
Järgmine õhtu oli aga viimane aastas 2010, see sai ära saadetud meeli avardava pidustuste saatel, mille mõjud kestavad siiani. Kõik on korras, aasta 2011 on siin.
Panen siia ka pildi austraalia harakast (magpie) ja sipelgast.
I have a magpie mind. I like anything that glitters. (Lord Thomson of Fleet)
All life is interconnected.
1 comment:
Head uut! Ma loodan, et see meiliaadress, mis sul bloggeri profiilis on - toimib (palgi@kultuur.edu.ee), tahtsin sulle oma blogi uue aadressi saata, juhuks, kui sa pole seda ise avastanud.
Post a Comment