Mõtlesin, et mängin natuke sümbolitega...

Elu on tegelikult ilus. Ärkasin hommikul ülesse ja olin arusaamatult pahas tujus.
1. sest pidin tööle minema, aga eelistanuks edasi magada
2. majanaaber Peter taris õhtul aeda kohutava metallist lillealuse
3. olin siiski veel väga väsinud
jne jne jne
Ka rattaga tööle sõites haletsesin end, et vaene mina, kuidas ma kannatan, pean seda ettekandja ametit jätkuvalt pidama jne jne jne. Mõtlesin, et oleks nii, et tööl oleks kohutavalt kiire, sest siis mööduks aeg kiiremini ja mu kannatused katkeksid rutem, aga...

Enne tööle jõudmist nägin, et mu töökoha lähedal olevas kohvikus oli nagu pomm plahvatanud. Suured vitriinaknad olid kildudeks, lagi oli maas jne jne jne. Sain aru, et meil tulebki kiire päev, sest kõik need inimesed tahavad siiski oma hommikusööke ja kohvisid ja lõunat.

Uskuge või mitte, aga tuligi kõigi aegade kiireim päev. Polnud tapvalt kiire, mõnusalt kiire. Kella poole kaheks olime ära kasutanud kogu leiva+saia tagavara. Nii kiire oli. Aga ma nautisin seda. Hoidis mõtted eemal muremõtetest.

Mis juhtus aga naaberkohvikuga. Tuli välja, et teisipäeval peale kuut oli üks mees autoga sõites saanud südamerabanduse ja selle tagajärjel sõitnud kohvikusse sisse. Kui haruharva võib selline õnnetus juhtuda?

Ka mul on eestis autoõnnetus juhtunud... Talvisel Viljandi-Rapla maanteel. Autojuht veel kaks päeva enne andis teada, et nägi unes, kuidas me kraavi sõitsime. Me kõik jäime ellu. Oli õnnelik õnnetus.

Väidetavalt on kohvikusse sisse sõitnud mees haiglas ja koomaseisundis.

--------------

Elu on ilus. Lillede õied on ilusad ja lõhnad on meelad. Puud on võimsad. Linnud ja loomad on armsad. Ja inimesed on head.
Puhkan praegu kodus. Mõtlesin, et ei viitsi midagi, et viitsin vaid puhata ja teha natuke ühte ja teist - küll voodis lesides. Ei tasu enda vastu väga karm olla. Ohka sisse ja ohka välja. Nagu koer. Mänguhimuline kutsikas.

Avastasin taaskordselt enda jaoks rohelise tee.