Üksik lausejupike

Loovus on pehme sallivuse sall... et olla loov, tuleb oma lapsepõlvest üle saada... (creativity is a soft scarf of tolerance... to be creative, is to overcome your childhood...) lause tänasest unenäost (sentence from last nights dream)

Mõtlesin, et mängin natuke sümbolitega...

Elu on tegelikult ilus. Ärkasin hommikul ülesse ja olin arusaamatult pahas tujus.
1. sest pidin tööle minema, aga eelistanuks edasi magada
2. majanaaber Peter taris õhtul aeda kohutava metallist lillealuse
3. olin siiski veel väga väsinud
jne jne jne
Ka rattaga tööle sõites haletsesin end, et vaene mina, kuidas ma kannatan, pean seda ettekandja ametit jätkuvalt pidama jne jne jne. Mõtlesin, et oleks nii, et tööl oleks kohutavalt kiire, sest siis mööduks aeg kiiremini ja mu kannatused katkeksid rutem, aga...

Enne tööle jõudmist nägin, et mu töökoha lähedal olevas kohvikus oli nagu pomm plahvatanud. Suured vitriinaknad olid kildudeks, lagi oli maas jne jne jne. Sain aru, et meil tulebki kiire päev, sest kõik need inimesed tahavad siiski oma hommikusööke ja kohvisid ja lõunat.

Uskuge või mitte, aga tuligi kõigi aegade kiireim päev. Polnud tapvalt kiire, mõnusalt kiire. Kella poole kaheks olime ära kasutanud kogu leiva+saia tagavara. Nii kiire oli. Aga ma nautisin seda. Hoidis mõtted eemal muremõtetest.

Mis juhtus aga naaberkohvikuga. Tuli välja, et teisipäeval peale kuut oli üks mees autoga sõites saanud südamerabanduse ja selle tagajärjel sõitnud kohvikusse sisse. Kui haruharva võib selline õnnetus juhtuda?

Ka mul on eestis autoõnnetus juhtunud... Talvisel Viljandi-Rapla maanteel. Autojuht veel kaks päeva enne andis teada, et nägi unes, kuidas me kraavi sõitsime. Me kõik jäime ellu. Oli õnnelik õnnetus.

Väidetavalt on kohvikusse sisse sõitnud mees haiglas ja koomaseisundis.

--------------

Elu on ilus. Lillede õied on ilusad ja lõhnad on meelad. Puud on võimsad. Linnud ja loomad on armsad. Ja inimesed on head.
Puhkan praegu kodus. Mõtlesin, et ei viitsi midagi, et viitsin vaid puhata ja teha natuke ühte ja teist - küll voodis lesides. Ei tasu enda vastu väga karm olla. Ohka sisse ja ohka välja. Nagu koer. Mänguhimuline kutsikas.

Avastasin taaskordselt enda jaoks rohelise tee.

Mis toimub, mis toimub??

Andsin TV3-le intervjuu seoses üleujutustega Brisbane's:
http://www.tv3play.ee/program/tv3uudised
Osa 16, Brisabane'i uudis algab 11.23 min.

Enne Brisbane'i üleujutusi oli mul järgnev unenägu. Olin Tartus Emajõe Ärikeskuse torni otsas, seal oli ETV Tartu stuudio. Olin seal koos ühe toimetajaga. Ronisin täitsa torni otsa, seal lehvis Eesti sini-must-valge lipp. Pisut kartsin seal torni otsas olla. Otsustasin alla ronida, sest seal oli ka väga tuuline.

No vot, ja siis järgmine päev mõtlesin, et kirjutaks toimvast üleujutusest ülevaatliku loo ja saadaks eestisse, aga siis mõtlesin ümber. Sisetunne ütles, et pole mõtet lugu kirjutada. Hiljem andsin hoopis üllatuslikult intervjuu.

-----------

Esmaspäevast alates asusin taas tööle. Oeh, olen nüüd maganud igal öösel nagu titake... nii väsinud olen olnud. Kogu keha, luud ja kondid kaasa arvatud on ikka õhtuks omadega väga läbi olnud. Kuid mitte ainult töötamise tõttu, ka sotsiaalse elu tõttu. Tundub, et meil on palju kaljukitsedest sõpru ning ka Midsummer'i festival algas. Viimasest tulenevalt oleme pea igaõhtuselt külastanud mõnda näituse avamist.

-----------

Viisin immigratsiooni ametisse sisse ka oma de facto suhte paberid. Kokku tuli avaldusi koos lisadega päris suur patakas. Nüüd on see siis esitatud ja mul kuni otsuse tegemiseni aega siin maal seaduslikult olla järgnevad 6-9 kuud.

-----------

Ehk tuleb mul üks varasem unenägu taas interpreteerida, sest Shveits'i kolimine jääb siiski ära. James sai edasi küll teise vooru, aga inglise keele kõnelejate puhul võib rahvusvahelises konkuretsis takistuseks saada teiste keelte oskus. Seda eriti Shveitsi kontekstis, kus neil seal on koguni 4 ametlikku keelt. Aga pole hullu, sest tegelikkuses annabki see mulle aega siinse eluga enam koheneda. Olen ju teel saamaks esialgu veerandi osas austraallaseks. Mulle see mõte jätkuvalt meeldib. Täitsa kobe oleks omada kahte passi.

Aga unenäost. Nägin ju unes enne Jamesi soovi kandideerida töökohale Shveitshis, et maabusin Melbourne'i sarnasesse linna, kus oli nii euroopalikke vanu hooneid kui ka moodsaid pilvelõhkujaid. Saabusin linna, mis asus lahe ääres. Hiljem olin ühe pilvelõhkuja liftis, mis sõitis nii ülesse kui alla, nii vasakule kui paremale. Sel korral sõitis lift alla ja siis keeras vasakule või siis paremale...

Interpreteerin seda unenägu selliselt, et mu elu saab olema seotud Melbourne'ga ja liftis alla minek on ootusperiood seoses viisaga. Aga üldjoontes on mind siia juba vastu võetud. Ma elan siin ju juba kolmandat aastat. Uskumatu, eks ole.

Eelnevalt arvasin, et tegemist võis olla Genfiga, sest linnulennult on nii Genfi kui ka Melbourne'i vaade sarnane. Genf asub nimelt järve ääres, mis justkui lahesopp.

------------

Vaatame, kuhu me edasi jõuame. Juutidel on ütlus, et kui isegi Jumal ei tea, siis kuidas inimesed saavad teada. Mulle meeldib see ütlus. Kuigi mu elu on hetkel rahulik, korras ja voolav, tean, et sellega see ei piirdu. Palju katsumusi ootab veel ees. Selline on elu.

Külalised koduaias

Vaatan praegu telekat (mida ma teen väga harva), on otsesaade Brisbanest (suuruselt kolmas linn Austraalias), kus toimub sajandi üleujutus... sõna otseses mõttes veetase tõuseb minutitega! Queenslandi osariik on juba üleujutatud (maaala suuruselt nagu Prantsusmaa ja Saksamaa kokku). Minu koduosariigile Victoriale anti selleks nädalaks samuti üleujutuste hoiatus. Suur turismiatraktsioon The Great Ocean Road juba suleti, kuna vihmade tõttu on oht maaliheteks.

Rakse on magada, kuna on selline 24h kestev troopiline niiskus...

Veevalaja ajastu on saabunud. Emake Loodus tõepoolest valitseb maailma. Lugesin Postimehest kommentaare Austraalia üleujutuste kohta. Üks kommenteeris, et miks Jumal siin inimesi selliselt karistab, et mida nad paha on teinud. No võta nüüd kinni, et mida? Keegi teab vastust?

Samas otsesaade, mida ma vaatan, filmitakse Kangaroo Pointist, mis on kõrgemal ning kust avaneb hea vaade toimuvale üleujutusele. Saatejuht kommenteeris, et inimesi koguneb kohvikusse enam, ostetakse kohvisid, jäätisekokteile, võileibu, tehakse fotosid, meeleolu on hea... Toimub kohutav looduskatastroof. Vihma sajab. Milline vaatemäng.

Tundub, et Austraalia päikeselisele suvele on sel korral vesi peale tõmmatud. Aga siiski peame me kokku hoidma ja üksteist aitama.

Harakas ja sipelgas

Jõulud said tõesti läbi ja vana aastagi on puretud läbi nagu käbi. Uus enam ei oota - 2011 on siin. Kõik on hästi. Tuleb edasi minna.

Sõitsime suurema seltskonnaga 30.12.2010 juba Melbourne-st välja, et pesitseda enne aastavahetuse pidu öökese looduses. See oli taaskord üllatavalt tore ja seikluslik road-trip. James küll kartis, et kas auto ikka vastu peab, sest viimasel ajal kuumenes radiaator pidevalt üle. Aga pidas küll, sest jõudsime kenasti koju tagasi.

Kuigi... autoga juhtus imetabaseid õnnetusi. Enne linnast väljumist soovisime külastada veel ka Patrickut. Enne tema majani jõudmist käis korraga sõidu ajal esikapoti kohal pauk, justkui oleks midagi auto küljest kukkunud. Venitasime siiski Patricku majani, kus selgus, et radiaatori kork oli surve all lahti karanud ning oma teed läinud. Õnneks oli autoremonditöökoda suhteliselt lähedal ning James laenas Patricku ratta ning käis ja ostis uue korgi. Teekond sai jätkuda.

Loodus on ikka tõesti kaunis ja võimas siin (nagu ta on seda igalpool). Pidime oma autoga lõpetuseks jõudma kohta, kus autotäis sõpru meid juba ootas, aga... Olles olnud teel mitmeid tunde, otsustas me auto ühel hetkel keset teed seisma jääda. Saime siiski ise pidama. Siis ei tahtnud auto enam käivituda. Saime siiski auto tööle, aga nii 10km hiljem, keset ristmikku jäi auto seisma ning hakkas tossu mootorist välja ajama. Olime sunnitud parkima teepervele. Taaskord kapott lahti... kõik seal aurab. Keegi meist väga tark ka polnud, radiaatoril oli uus kork, olime kindlad, et mootor on läbi. Ehk kuumenes üle? Jäime ootama abi.

Ootamatult peatuski üks auto, juht nägi minu meelest välja suhteliselt rullnoklik. Aga... Ta jagas autodest enam kui meie. Tuli välja, et sel korral oli purunenud hoopis radiaatorist mootorisse suunduv kummitoru. No see lõhe seal torus oli oma 4cm. Ja aur ei olnud midagi muud, kui veeaur lõhest. Mees eemaldas toru ning sõitis oma tuttava farmeri juurde, kust naases uue kummitoruga. Ta parandas me auto ära. Vahepeal jõudsid ka me sõbrad meie juurde, sest nad otsustasid samuti meid aitama tulla. Kuna päike hakkas peaaegu loojuma, soovitas meid aidanud mees leida endile piirkonnast sobiliku tekimiskoha. Ta juhatas meid oma autoga läheduses olevasse telkimispaika, kus oli ka jõgi. Hiljem tuli välja, et minu arvamuses rullnoklik mees oli hoopis kunstnik, kes elas lähiümbruses. Ta näitas meile ka oma piltidega brozüüri - Christopher Lees oli tema nimi.

Läbi selle pisikese õnnetuse sai me auto parandatud, leidsime endile super telkimiskoha ning kohtusime hea abilisega, kes osutus kunstnikuks.

Järgmine õhtu oli aga viimane aastas 2010, see sai ära saadetud meeli avardava pidustuste saatel, mille mõjud kestavad siiani. Kõik on korras, aasta 2011 on siin.

Panen siia ka pildi austraalia harakast (magpie) ja sipelgast.

I have a magpie mind. I like anything that glitters. (Lord Thomson of Fleet)

All life is interconnected.

Happy 2011!

Tere!

Midagi vana uuesse aastasse kaasa:

http://www.epl.ee/artikkel/590085 - Tyhi kirik keset kyla

Onnelikku!

Lugupidamisega:)