Eesti Ekspress 22.07.2010 essee "Nudism - häbiasi või loomulik olek?"

Link loo juurde.

Allpool toimetamata tekst:

Nudism - häbiasi või loomulik olek?

Eestisse jõudis viimastel nädalatel harukordselt palav suvi, milles temperatuurid küündisid pea 35-e kraadini. Kuumust on selliselt, et kliimaseadmete müüjad, jäätise ja veega kaubitsejad plaksutavad käsi. Kuid kliimaseadmed, vesi ja jäätis on vaid ajutine leevendus, sest inimesed higistavad ikka ning isegi looduslikest materjalidest riided kleepuvad kehade külge. Kas üldse on tarvilik sellises kuumuses riideid kanda? Miks mitte avastada julgelt alastus ja astuda nudistide randa või on see siiski liialt tabu? Kas eestis on nudistidele ruumi?

Meie nelja aastaajaga kliimas on riiete kandmine loomulikult vajalik, sest külm sügis, kevad ja talv ei soodusta alastust. Kuid me suvi soodustab alastust vägagi. Oma selle aastase esimese supluse tegin ma Verevi järve olles alasti (olin täiesti kaine!). See oli jaanööl, mil järve ümbrus oli inimtühi vaid sõber oli minuga. Ja ma ei häbenenud oma alastust, ka mitte oma sõbra ees. Hiljem hüppas ka sõber paljalt vette, kuigi alguses ta kahtles, sest nii pole ju tavaks, keegi võib näha, ja kes teab, ehk häbenes ta oma keha? Kas pole eestlastele alasti ujumine siiski omane, sest meie saunakultuuri üks osa on juba leiliruumist alasti külma vette hüppamine või talvel lausa lume sees püherdamine. Päris julge ettevõtmine, mida paljud läänlased teha ei söenda. Saunas kaovad keha ees kõik tabud ja hirmud. Kõik on loomulikud. Kuid miks meile ei meeldi alasti inimesed rannas? Miks me tõmbame siis paralleele perverssustega, lasteahistajatega, liputajatega?

Rannas suvitavad lapsed, on peamisi argumente, miks paljaid täiskasvanuid seal näha ei soovita. Kuid kas alastus häirib lapsi või täiskasvanuid endid? Tihti võib rannas mängivaid vanemate hoole all olevaid paljaid põngerjaid näha enam kui täiskasvanuid. Ja lapsed ei häbene oma alastust karvavõrdki. Neile on see loomulik, selliselt nad siia ilma sündisid (nagu me kõik). Nemad veel ei tea, et Armani, Cucci, Monton või second hand aitavad meil riietuda ja määratleda me kuuluvust ühiskonna erinevatesse klassidesse. Probleem näib tekkivat siis, kui alasti ilmuvad välja täiskasvanud nudistid ehk naturistid, kelledest me tegelikult suurt midagi ei tea.

Nudism või naturism on terve omaette sotsiaalne olemise viis. See on inimrühm, kes ei häbene endid, nad tunnevad ennast loomulikult – naturaalselt. Naturismi kontseptsioon tekkis 20.sajandi algusaastatel Saksamaal, kust see hakkas levima üle maailma. See on elustiil, mis soovib olla harmoonias loodusega, mida väljendatakse sotsiaalse alastusega austades iseennast ja teisi, erinevusi inimeste vahel ja keskkonda. Naturismi sotsiaalne alastus tähendab ka ühiskondliku elu „alastust“. See on otsuste langetamine ilma saladuste ja kahtlaste afäärideta. Selline poliitiline liin peaks eestlastele väga meeldima, sest kasutasid eestlased Mihhail Gorbatšovi Nõukogude Liidu Glasnost-i poliitikat usinasti ära, alustades selliselt liidu lagundamist. Ka nüüdisajal võiks olla rohkem poliitilist „alastust“ ning vähem tagatubasid.

Kui liikumine sai alguse Saksamaal, siis Hitleri valitsemise ajal nudismi ei sallitud. Pole ka ime, sest milline äärmuslik ideoloogia sooviks näha tegutsemas gruppi alasti inimesi, kes usuvad ka sotsiaalset alastust? Tänapäeva Saksamaal on nudism taas populaarne. Berliini ümbritsevate järvede ääres võib kohata terveid peresid, kes tunnevad alasti olles suvepäikesest rõõmu. Alastus pole tabu ka Berliini kesklinna parkides päevitajate hulgas. Võib-olla on sakslased, eriti berliinlased, väsinud igasugu dogmadest ja ismidest (kommunism, natsism, sotsialism, kapitalism) ning nad soovad olla lihtsalt vabad kuni alastuseni välja. Sarnaselt on erinevaid valitsevaid isme kogenud eesti, kuid kas oleme lõhkunud maha Berliini müüri oma keha alastuse ja ühiskonna vahel? Kas oleksime nõus nägema alasti inimesi kohaliku omavalitsuse toetusel turvaliselt aega veetmas nt. suvepealinn Pärnu parkides?

Nudism on muutunud juba ka äriks, sest inimesi, kes soovivad hotellides elades või looduses matkades alasti olla, on tekkinud juurde. Nii näiteks on võimalik matkata alasti Saksmaa alpides, Uus-Meremaa mägedes, kuhu on rajatud lausa ametlikud matkarajad. Viimane positiivne uudis naturistidele tuleb hoopis islamistlikust Türgist, kus aprillis avati esimene hotell naturistidele. Arvestades islamikultuuri kehatabu on see julge samm edasi. Prantsusmaa lennukompanii korraldas aga reisi, mille piletihinnad küündisid taevasse, ning mis oli mõeldud ainult naturistidele. Loomulikult müüdi lend välja. Samuti võivad naturistid leida erinevaid hobisid, kuidas oleks näiteks alasti joogaga? On ka teistsugust lähenemist, näiteks eelmisel aastal keelas Šveitsi valitsus alasti matkamise Šveitsi alpides. See väike tagasilöök pole küll veel naturistidele suunatud äri põhja viinud. Mulle tundub, et looduses alasti olemine: matkamine, ujumine on väga ürgne kogemus. See laseb enam tunnetada looduse ja inimese vahelist ühtsust. Kas meie lubaksime eestisse ametlikku nudistide matkarada?

Jah, alastus ei piirdu vaid loodusega. Paljud kunstnikud on läbi viinud projekte, milles kutsutakse tuhandeid inimesi kokku, et siis üheskoos riided seljast heita. Selliselt on kuulsust võitnud fotograaf Spencer Tunic. Tema viimase fotosessiooni ajal Sydney ooperimaja ees osales üle 5000-e inimese. Paljudele oli see elu esimene kogemus alasti olla kaaskodanike silme all. Alastus kaotab ära ka sotsiaalsed piirid, mida riietus meile peale surub. Sarnaselt otsis Inglismaa keskmist inglast, kus inimestel tuli end alasti võtta, end üle lasta mõõta ning hiljem koos avaral põllul keskmise inglase kuju moodustada, seda loomulikult alasti. Naine, kes oli läbinud raske vähiravikuuri ja polnud peale ravi enam end avalikult alasti võtnud, tunnistas, et projektis osalemine aitas tal oma keha taas armastama hakata. See oli vabastav kogemus kõikidele. Kas eesti oleks sarnaseks ettevõtmiseks valmis? Kas kujutaksime ette, et Spencer Tunic kutsuks meie inimesi osalema alasti fotosessionile Tallinna laulukaare alla? Kui paljud meist tuleksid osalema?

Eestis asutati nudistide selts 1977. Eesti kliimas tuleb enamuse ajast nudist olla siiski oma kodus. Ainult suviti on nudistidel võimalus loodusega üks olla, kuid sedagi vähestel ametlikel rannaribadel. Loomulikult esineb ka mitteametlikke, salajasi randu. Seda kõike seetõttu, et me pigem soovime naturiste endist eemale ajada, mitte näha neid endi hulgas, lausa neile mõeldud rannaribasid keelustada. Miks see on nii? On see meie kristliku kultuuriruumi dogma, meie kõrge tsiviliseeritus või häbeneme me tegelikult endid ja teisi? Kui palju ametlikke liikmeid Eesti Nudistide Seltsi kuulub, seda ma ei tea, kuid mitteamatelikult on nudist olla väga lihtne, seda tean ma ka. Oma keha mitte häbenevad nudistid võivad meile lausa eeskujuks olla. Nad on sellised nagu on, ilma valehäbita.

Kui nudism liikumisena sündis alles 20.sajandi alguses, siis eestlased on segasaunas käinud muinasajast saati. „Mu vanemad tundsid end alasti olles vabalt ja mina tunnen samuti. Ma soovin, et ka mu lapsed ei häbeneks oma keha, hoolimata selle kujust, suurusest, pikkusest. Inimkond peaks muretsema muude asjade pärast.“. Selliselt toetab keha loomulikkust saksasoost modell Heidi Klum. Tõepoolest, võitleme pigem valehäbita sotsiaalse „alastuse“ eest, toetades inimkeha loomulikku olemist.

Ps! Kuku raadio taskuhäälingust saab saadet Magneet järelkuulata siit: kuula! Viimane saate teema on nudism.