Kaks aastat elamist multikultuurses kosmopoliitses Austraalias Melbourne's on mu ära rikkunud. Enam ei leia ma rahuldust monokultuurses eestis. Eile viibisin itaalia teemalisel õhtusöögil, kus peakokk oligi itaallane. See oli kui sõõm värsket õhku! Õhus oli spagette, veini, žestikuleerimist, emotsionaalsust, kitarrimängu, rukkirääku, ritsikate saagimist, naabri poolt kostvat araabia-india-mongoolia ambienti... oh, hommikul ärgates tundsin end nii hästi, justkui oleks karastava värskendava dušhi alt välja astunud!
Jah, itaallased on huvitavad, aga kui me arutasime erinevaid rahvuseid - eestlasi ja itaallasi - siis tõdesime, et asume erinevates äärmustes. Ühes äärmuses tundekülmad, emotsioone mitte välja näitavad põhjamaised eestlased ja teises äärmuses žestikuleerivad, emotsioonirikkad lõunamaised itaallased. Me sõber ütles ka, et alati ei tasu kõike uskuda, mida itaallane räägib, sest nad räägivad palju ning samas tuleb eestlaste puhul tõdeda, et tihti tuleb ju sõnu lausa tangidega välja kiskuda. Kuid me saime mõnusalt keskpõrandal kokku. Lõbus oli.
3 comments:
no vot kui hästi siis
:)
Üldistused, Tann, üldistused. Kas sa oled emotsionaalne, suhtlemisaldis? Oled sa eestlane? Ü L D I S T U S E D. Nii on lihtsam elada.
On vist tõepoolest.
Torised uskumatult palju.
Post a Comment