Grafiti - kuri karjas või kunst seinas?

Panen siia toimetamata kujul ülesse oma arvamuse 08.07.'10 Postimehes ilmunud loost.

Grafiti – kuri karjas või kunst seinas?

Hiljuti kaebas Elektriraudtee, et nende vaguneid värvivad üle grafitikunstnikud, ning et vagunite taastamiseks kulub väga palju raha. Ja kõik see kokku on väga paha. Hiljuti olen mina just märganud kui vähe grafitit on meie linnade tänavapildis. Head grafitit võib leida näpuotsaga peidetult jalakäijate tunnelitesse, mahajäetud hoonetele, plankudele. Kuid seda tundub mulle väga vähe, sest tühje, igavalt seisvaid seinu on linnapildis palju. On siis grafiti tõesti nii underground ja alternatiivne, et seda avalikult demonstreerida ei tohiks?

Siinkohal kerkivad minu peas esile mõned suuremad, filosoofilisemad küsimused. Mis asi on kunst? Mis asi on eneseväljendus? Milline on enseväljenduse vabadus? Kus lähevad piirid ja kes seab need piirid? Ise ei ole küll nii suur filosoof, et kõigile neile küsimustele vastata – kuid graffiti seisukohast püüan kaasa mõelda.

Ma pean ütlema, et naudin head grafitit ja pean seda tõesti suure kunsti üheks alaliigiks. Ka Postimehe Elu24 tegi pildiuudise Tallinna linnas asuvast naeratavat Koit Toomet kujutavast seinapildist, kus laulja kohal on tekst sõnumiga „Koit Toome näeb kui sa siia pissid“. Minu meelest on see väga vaimukas tekst koos hästi teostatud pildiga. Kusjuures, sarnane pilt asub ka Tartu linnas, Kaarsilla vahetus läheduses. See pilt Tartus köitis minu tähelepanu koheselt ja pälvis mu sisemise heakskiidu. Ma leian, et seda pilti poleks tarvilik üle värvida. Las ta olla seal. See ei solva kedagi, pigem harib ja paneb muigama. Tõepoolest, miks pissida sinna, kus Koit Toome sind vaatab, pissida tuleb ju vetsus. Ja kuna Koit Toome on avaliku elu tegelane, siis peab ta olema valmis, et tema kujutist võidakse kasutada kunstilistel eesmärkidel.

Otsene solvamine või vägivalla õhutamine on küll teema, mida grafiti avalikus ruumis kujutada ei tohiks. Ma ei sooviks näha joonistust nt. Koit Toomest, mille kohal oleks tekst „Pane Koit Toome põlema“ vms. Kellegi otsene solvamine ja vägivaldusele õhutamine ei rikasta mind kuidagi. Ja siinkohal sooviksin ma tõesti, et linna heakorraametnikud sellise teose üle võõpaksid. Üle võiks lasta võõbata ka lihtsakoelisema sodi-podi. Selliseid sirgeldusi võib näha kõikjal, teosed millel puudub idee, nägu ja tegu. Sellisteks harjutusteks sobiksid paremini seinad, mis ei asu otseselt avalikus ruumis, ehk siis vanad laohooned jne. Kuid avalikus ruumis, linnade keskustes sooviksin ma head grafitit kohata rohkem. Ma isegi naudiksin hästi teostatud grafitit enam kui üht järjekordset realistliku pronks-skulptuuri. Ja uskuge, lõpuks saabuksid ka uued turistid grafiti kunsti imetlema.

Küsisin endalt, millieid linnu maailmas võiks pidada grafiti pealinnadeks. Vastused on: Berliin, Pariis, New York, Los Angeles, Melbourne. Need on progresiivsed linnad, mis suhtuvad grafiti esinemisse linnapildis vabamalt või lausa toetavalt. Melbourne’i grafiti kunsti austajate külastatavus on võrdväärne Austraalia ühe ikooni Great Ocean Road’ga, millel asub looduseime Kaksteist Apostlit. See kõik on mesi turismitööstusele. Melbourne´ga meenub veel üks koomiline seik. Nimelt puhastas liigagar linnaametnik ühelt seinalt ära maailmakuulsa grafitikunstniku Banksy loodud roti. Neid rotte polnud enam palju järele jäänud. Kui see eksitus avalikuks tuli, lahvatas skandaal ja tekkis grafiti teemaline diskussioon. Kõik lõppes hästi, sest linnavalitsus otsustas grafitit kaitsma asuda. Iseasi, kuidas seda otsust teostama hakatakse, sest grafiti on läbi aegade seintele ilmunud, kadunud ning uued on taas peale tulnud. Selline on grafiti loomus. Olen siiksi Melbourne’i linnaga ühel meelel – head kunsti ei tasu hävitada.

Küsimus nüüd laiemale ringile, milline eesti linn julgeb end grafitile avada? Kas Tallinn, kellest saab juba järgmisel aastal Euroopa kultuuripealinn ning mille programmile algusfaasis heideti ette kaasaegsuse puudumist või siiski boheemlaslik heade mõtete linn Tartu või hoopis mõni väiksem linn, mille identiteet pole veel lõplikult välja kujunenud - Jõhvi, Rakvere, Kohtla-Järve. Võimalusi on. Ja mina olen heale graffitile avatud. Pigem hea pilt seinal kui igav tühi lagedus.

-----
PS! värvipurgid kätte ja seinu piserdama:)