Vastus Sven-Stefan Keerusele lugejakirjale "Grafiti: kunst kõigile või kõigi vastu?"

Mul on hea meel, et 23.07.2010 Postimehes ilmus mu grafiti teemalisele loole vastukaja. Parim, mis saab juhtuda ongi diskussioon ja erinevad arvamused! Aga vastan ka Sven-Stefan Keeruse kirjale, sest mõningad mõtted vajaksid selgitamist.

Keerus on oma kirjas üldistanud minu teksti, viidates, et justkui ma pooldan igasugu sodimist. Näitena ta kasutab nii Elektriraudtee rongidega juhtunut, samas tuues uue näitena Taevaskoja liivakoopad. Viimase osas ta viitab, et ma oleksin rahul kui liivakoopad täis "soditaks". Ei, nii see sugugi ei ole, las loodus olla. Minu tekst sellele ei viita. Ja oma tekstis ei anna ma ka hinnangut Elektriraudtee rongidega juhtunule. Juhtunut kasutasin vaid sissejuhatuseks grafiti teema juurde, kust liikusin edasi üldisesse linnapilti, milles tõden hea grafiti vähesust. Oma tekstis ka ütlen, et ma ei poolda igasugu sodi-podi ja teoseid, millel puudub kontseptsioon, ning et kindlasti ei poolda ma vägivaldsusele õhutamist. Oma tekstiga soovisin näidata, et kõik grafiti pole sodi-podi ning, et seal võib leida palju põnevat. Tekstis tõin näiteid ka linnadest, kus selline tänavakunst on rohkem aktsepteeritud, ning teenib lausa turismitööstusele kasu. Soovisin tõepoolest näidata peavoolule erinevat suhtumist, linnu, kus siis nn vastuvool on arvestatav jõud ja panustaja kogu linna üldisesse peavoolu.

Mulle meeldib, kuidas Keerus küsib: "Miks peab ronima üle tunnustatud arusaamade ja käitumisnormide, ikka vastuvoolu, pidades seda ainuõigeks?".

Vastan: See ongi mõnede inimeste vaba tahe ja vaba valik, kes on otsustatud luua kunsti ühiskonnas selliselt, mis suhtub loodavasse ja ka loojasse eelarvamusega. Meie ühiskonnas on teatud grupp indiviide, kes on otsustanud ujuda vastuvoolu jäikade stereotüüpsete nägemustega kultuurikeskkonnas. Ja nad püüavad tõusta kõrgemale avalikust hukkamõistust, luues selliselt omale identiteeti ja eneseväärikust.

Kokkuvõtteks ma arvan, et "Grafiti - kuri karjas või kunst seinas?" ja "Grafiti: kunst kõigile või kõigi vastu?" saavad koos eksisteerida küll.

PS! Mu emal oli 23.juulil 50.aasta juubel. Ta ostis selleks puhuks 4 aerosoolvärvipurki, et lasta külalistel jäädvustada end me kuuri(kuudi) seinale. Teema oli vaba. Kõik seda legaalset võimalust ei kasutanud, aga mõned siiski. Kusjuures minule oli see esimene kord proovida "grafitiga" kätt - ja mulle meeldis! Minu oma on kollane süda ja sinilill ema jala juures. Kuid kogu kompott näeb välja selline:


Sotsiaalse eksperimendina päris põnev ettevõtmine. On see siis kaasaaegne kunst või sodi-podi me koduaias?