Mikro 'big-bang' ajastu

Ootamatult ilmus siiski mu kirjutis võrdsusest, õiglusest, vabadusest ... Sel korral delfi.ee-s.
Link loo juurde: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/tanel-jan-palgi-ma-ei-saa-oma-elukaaslasega-abielluda-sest-ma-olen-homo.d?id=60220858

Pealkirja ma ise selliselt ei pannud, see on delfi ajakirjaniku draama ja klikkamise vajadusest tingitud. Aga noh, nagu ma eelmises blogipostituses just olen kirjutanud, et miks mitte elada oma elu ilma saladusteta ja nüüd pean siis sellega ka leppima :)

Mõtlesin küll, et hakkaks delfiga vaidlema, kuna delfi mu kogu eesti ees "kapist välja" kiskus, kuid James rahustas mu maha ning oli rõõmus mu üle, et ma selle kirjatüki kirjutasin. Ta tõlkis ka kommentaare ja need tundusid talle väga õõvastavad - fashistlikud. Sellised kommentaare Austraalias ei talutaks. Aga las olla.
-------------------------------------------------------

Viimane aeg on olnud tõesti üks suur mikro "big-bang" erinevatel tasanditel. Kõike on juhtunud... Kõike korraga, taevast alla sadanud. Nüüd tundub, et elu hakkab taas vaikselt rahunema ja oma uut vormi kujundama.

Hakkasingi koheselt töökohta otsima. Saatsin hulga CV-sid laiali, aga vastuseid ei kusagilt. Siis mõtlesin, et jätkan ikkagi kohvikutööd tehes, aga paremates kohtades. Sain koheselt omale proovipäeva Melbourne'i südames asuvasse lounge'i Time Out. Manager oli veel eesti juurtega. Ta küsis, et kust ma pärit olen, ma vastasin, et eestist. Ta vastas, et tal on onupoeg eestis Tartu lähedal maal ja, et ta on külastanud teda seal. Ma siis, et ma olengi just Tartu lähedalt maalt. Vot nii.

Aga... ühe proovipäeva pidasin seal vastu, mille eest maksti mulle 12 doltsi tunnis, mis on seadusevastane. Hiljem ei saanud ma üldse magada selle tõttu, tundsin taaskord, et mind on justkui vägistatud. Aga sain siiski ka teise proovipäeva pühapäeva õhtuks. Lubati ju maksta 19 doltsi tunnis. Noh ja pühapäeval ma siis küsisin, et kuidas selle palgaga on. Manager ütles, et ikka 19 doltsi. Kui tööle hakkasin, siis lisas, et proovipäev on taas 12. Ma ei viitsinud nendega jamada, selgitasin neile, et see on seadusevastane - eriti veel pühapäeviti. Manager küll püüdis enda seisukohta mulle peale suruda, et nii need asjad on ja et mind ootaks veel ka kolmas proovipäev ja alles siis selguks kas saan töökoha, aga kuna ma juba näitasin iseloomu, siis jalutasin sealt minema. Ja tundsin end hästi, sest milleks olla osa süsteemist, mis enda liikmeid ei kohtle õiglaselt. Aitab!

Noh, oleks ju olnud võimalus siiski jõuda haljale 19 dollarit tunnis oksale, aga... ega see koht mulle nii väga ka meeldinud. Inimesed olid toredad, aga köök ja baariala olid kuidagi räpased ja fakt, et nad maksavad seadusevastaselt... ning veel õhtused vahetused kuni 1.00-ni - no, see 19 dollarit ei oleks seda väärt. Ja ikkagi ka põhimõte, et ei saa ju muutust toimuda, kui me aksepteerime ebaõiglust.

Ma olin siiski pisut shokeeritud, et selline praktika käib Melbourne südalinna lounge's.

Kuid samal päeval, kui viisin CV Time Out'i, viisin CV ka State Library's asuvasse MR Tulk kohvikusse. Seal pidi täitma lausa suure küsitluse, mille ma ilusasti siis täitsin. Paar päeva hiljem helistati ja kutsuti proovipäeval. Täna oligi proovipäev. Ma soovin, et ma saaksin sinna tööle, sest see koht oli väga organiseeritud, puhas ja kliendibaasi moodustavad ka enam intelligentsemad inimesed. You know, kohvik asub ikkagi raamatukogus ja RMIT-ülikooli läheduses.

Proovipäev kestis poolteist tundi ja ei makstud, aga see on hetkel ok, sest ma sooviksin seal töötada, kuna see on samuti kesklinnas, avatud E-L kella 7.00-17.00 ning ka pühad oleksid vabad. Ma soovin teatud rutiinsust ja vabasid õhtuid, et saaks ka oma enda elu elada, mitte koguaeg väsinud olla. Fingers crossed!
--------------------------------------------------

Oma praegusesse kohvikusse aitasin tööle saada ühe eesti tüdruku, näen teda ülevõtmas ka mu enda rolli, ehk. Sest ta on ka kiire ja hea.

Naljakas, ma ei tea, mis selle praeguse kohvikuga oli või on, aga tunnen, et olen sealt valmis nüüd lahkuma (vasrti saab seal aasta töötatud!). Ma tunnen, et ma olen oma karmavõla nende inimeste ees seal ära teeninud. See tunne saabus eelmisel neljapäeval, kui omaniku naine, kelle suhtes ma tundsin, et ta pisut umbusklik mu suhtes on, täiesti südamest mulle ütles, et ma olen väga hea. Siis ma tundsingi, et jah, ma olen ta südame võitnud ja võin edasi liikuda. Selliselt siis.
--------------------------------------------------

Jätkuvalt naudin ma näitekoolitust. See on lihtsalt nii super. Praegu on meil kõigil paariline, kellega peame harjutama erinevatest näitemängudest ühte stseeni. Mina mängin Johnnyt näidendist "Frankie ja Johnny ja Claire de lune". Pean leidma endas mehe, kes on olnud vägem macho, aga nüüd esimest korda ei saa ta oma "mehelikkust" tööle. See on väga huvitav. Ja õpetaja on suure tähega Õpetaja.

Reedel peale tundi ootasin ma bussi kohe kooli kõrval asuvas peatuses ning kõik teised olid juba lahkunud kui õpetaja Trent Baker saabus. Ma asusin temaga pisikesse "small talki" ning lõpetuseks ta ütles, et "You did very well today.". Seda oli nii hea kuulda.

Ma elan nagu mingis USA Hollywoodi filmis või noorteseriaalis, et päeval olen ettekandja ja rabelen oma majandusliku seisuga ja boyfriendiga, kuid ühel õhtul nädalas on mul näiteklass, milles ma olen hea ja mis inspireerib mind. I Like it!
---------------------------------------------------

Oleme proovinud Jamesiga ka omale uut elukohta leida. Leidsime ühe kahe korruselise viktoriaanlikkus stiilis maja. Wow! See on olnud seni mu lemmik maja kõikidest majadest, mida vaadanud oleme. Ja tuli välja, et selle maja kohta oli vadi veel üks tahtja... Me panime ka avalduse koheselt sisse, aga... Hiljem võttis James avalduse tagasi, sest ta ei tahtnud endale võtta vastutust maksta kogu kahe kuu üür ise, sest mina ju sellist käiku endale lubada ei saaks. Mis on ka õiglane, sest ei pea ju oma partneri kulul elama ja talle selliselt stressi põhjustama. Natuke kahju ka, sest see maja oli super ja suhteliselt odav. Panime oma kolimise plaanidele hetkel VETO, seniks, kuni ma parema sissetuleku saan. Ja pealegi me tahame reisida kah! James ei lase mul laisaks muutuda. Arveid ta minu eest ei maksa.

Varsti lähemegi taaskord Sydneysse Kajale külla. 13-15 november.

Austraalias on lendamine ju vahemaade tõttu enam levinud kui autoga või nt rongiga reisimine. Kuna siin on üks odavlennufirma Tiger, siis on pileteid ette ostes võimalik saada ikka jube-häbematult-odavalt. Edasi tagas lend sel korral vaid 125.-, mis hea teenistuse korral oleks vaid ühe päeva palk.

Teen Sydneys ka vabatahtlikku tööd ICAN (rahvusvaheline kampaania keelustamaks tuumarelvastus) heaks, töötame koos Jamesiga Harvest muusika-festivalil. Festival maksis me piletihinnad jne. Lahe.
----------------------------------------------------

Mikro "big-bang"! Cheers.

Cheers for now! :)