Reaalsuskontroll

Miks mitte elada oma elu täiesti avalikult, ilma saladusteta.

Reedel, peale oma näiteklassi, mida ma naudin absoluutselt, sõites trammiga kohtuma oma Jamesiga, astudes välja trammist samaaegselt ühe noormehega, kellega meil oli täpselt ühesugune liikumiskiirus, millest tulenevalt tekkis teatud imelik-kohmetu õhkkond, sest naljakas on ju kõndida kõrvuti noormehega, keda sa ei tunne, aga kes liigub sama kiirelt edasi kui sa. Situatsiooni kohmetuse lõhkus noormehe liigutus sigareti järele. Ma vaatasin tema poole ja küsisin, et kas ta saaks ka mulle sigaretti pakkuda. Ta suitsetas vana kooli sigarette, mitte neid rullitavaid... Ta vaatas mu poole, ulatades suitsu ning lausudes, et ta oleks samuti tahtnud mulle suitsu pakkuda... Vestlesime kuni tänavanurgani, kust me teed lahknesid.

Siis täna kohvikus hommikusööki süües, lugesin uudist, et siinne töötu elatusraha on 245.- dollarit nädalas. Kuna ma olen vähendanud on tööpäevade arvu kolmeni, siis ma teenin nädalas ehk pisut enam kui valitsuse toetussumma töötutele ehk ma pole sugugi heal järjel siin. Seega on karjuv vajadus liikuda kõrgema palga suunas ja lahkuda oma kohvikust, kus varsti saab juba aasta aega töötatud. See oli teine reaalsustsekk.

Esimene oli üks foto, mille oli ülesse laadinud tuttav Berliinist, kus mul on huvitav juukselõikus. Tundsin, et mu praegune juukselõikus on natuke konservatiivne, aga olen seda hoidnud justkui oma töökoha pärast, sest seal valitseb pigem konservatiivne meelelaad. See koht ei toeta individuaalset isikupära. Võib-olla toetaks kah, aga sellisel juhul oleksin ma seal kui valge vares ja see ka mulle ei meeldiks. Seega on tõesti vajadus liikuda uue töökoha suunas. See on nüüd üleskutse uuele töökohale.

Võib-olla on kõik palju proosalisem ja ma olen valmis edasi liikumiseks. Nii vist ongi. Uus töökoht, tere-tulemast!