Euroopa vikerkaar tuhmub idas. Miks?
Eesti Inimõiguste Keskus on alustanud julget tänavakampaaniat ärgitamaks inimesi mõtlema rassisimi ja homoseksuaalsuse teemadel.
Eesti suuremates linnades on üleval plakatid, mis küsivad erinevaid küsimusi: „Aga kui sinu poeg tahab abielluda mehega?“ või „Aga kui sinu õde armub oma sõbrannasse?“. Hirmutav, eks?
Eestlastena meeldib meile mõelda, et me oleme tolerantsed, aga... Huvitava paradoksina lähtub meie tolerantsus põhimõttest vähemused võivad eksisteerida, aga ärgu tulgu tänavatele, aga ärgu näidaku end, aga ärgu tõstku häält, aga ärgu esitagu nõudmisi. Aga miks meil on see aga?
Kampaania on igati tervitatav, sest ei mäleta, et nii avalikult oleks rassisimi ja homoseksuaalsuse teemasid käsitletud.
ILGA-Europe (European Region of the International Lesbian, Gay, Bisexual, Trans & Intersex Association) on välja töötanud indeksi, mis mõõdab riikide kaupa seaduste poolt toetatud tolerantset lähenemist erineva seksuaalsusega inimeste suhtes.
Viimased uuringu tulemused pärinevad 2010 aasta maikuust. Laias laastus tuleb tõdeda, et Euroopa vikerkaar särab kirkalt läänes ja tuhmub idas. Eestil ei ole mõtet end „vana läänega“ võrrelda, sest oleme riiklikul tasandil kaugel maas aksepteerimaks erinevusi või lausa loomaks võrdseid võimalusi seadusandluse toel.
ILGA-Europe uuringu põhjal on Euroopa tolerantseim maa Rootsi. Rootsi on taganud seksuaalvähemuste kaitse konstitutsioonis, kaitseb seadusandlikul tasandil töökohal, teeninduses ja kaubanduses, kriminaalkoodeks tagab seksuaalvähemuste kaitse verbaalse ja füüsilise vägivalla vastu.
Rootsi lubab homoseksuaalsetel paaridel abielluda, toetab vaba-abielu, lubab adopteerimist ning toetab lausa viljatusravi. Rootsile järgnevad Belgia, Holland, Norra, Hispaania ning rida-radapidi teised Lääne- ja Kesk-Euroopa riigid.
Tolerantne ilma „agadeta“
Eesti seadusandlus ei luba diskrimineerimist töökohal ning on keelustanud vihkamisele ja vägivaldusele õhutavad sõnavõtud ning käitumise. Endise idabloki lõikes polegi väga paha tulemus, sest meist tagapool on näiteks Läti, Poola, Valgevene, Ukraina, Venemaa.
Selles valguses oleks Eesti justkui tolerantne, aga meist tolerantsemad on Ungari, Sloveenia, Tšehhimaa, riigid, mis lubavad homoseksuaalsetel paaridel oma kooselu registreerida.
See viimane on kõige põletavam küsimus Eesti LGBT-kogukonna jaoks ning üks valus konnasilm me poliitikute taldadel. Viimasena astus sellele konnasilmale haridusminister Tõnis Lukas. Kevadet pole ümber kirjutatud ning kirjamees Luts lamab ikka rahus maa all ja pole ta seal ümber pööranud.
Sallivuse ja võrdse kohtlemise põhimõtte edendamise projekti toetab 80 protsendi ulatuses Euroopa Komisjon ning väikeses osas Sotsiaalministeerium.
Euroopa Komisjoni toetus näitab, et soovitakse ehitada vikerkaaresilda üle Euroopa.
Teretulnud oleks, kui sallivuse ja võrdse kohtlemise projekti üle hakkaksid arutlema samuti me riigikoguliikmed ja valitsus, püüdes jagu saada eestlaste tolerantsuse „agadest“. See oleks suur samm valitsuse poolt edasi ning ehk lõpuks hakkaksid vikerkaare värvid kirkamalt särama ka eesti kohal, selmet peegeldusena Rootsist ja Soomest.
Kuidas siis vastaks lugeja küsimusele „Aga kui sinu poeg tahab abielluda mehega?“ ning „Aga kui sinu õde armub oma sõbrannasse?“. Mina vastaksin: „Jah! Lubatagu tal oma kooselu registreerida mehega.“ ning „Jah! Las minu õde armub oma sõbrannasse.“. Mina soovin olla tolerantne. Ilma agadeta. Aga sina?
Thursday, September 30, 2010
Tuesday, September 28, 2010
Riia, see vana hea-halb Riia!
Noh, lopuks joudsime Riiga! Kuhu mujale, eks ole. See Riia on ikka Riia. Midagi rohkem iseloomustavat on raske kirjutada. Olen juba varem kirjutanud, kuidas mul Riiaga pigem halvad mälestused on olnud, nüüd kordus see sama Jamesiga. Esiteks soovis ta ju raha vahetada ja rahavahetaja tegi räigelt vahelt... Midagi loomulikult tõendada ei saa. Teiseks, Riia vanalinna öine külastamine nädalavahetusel võib olla shokk, kui sa pole just ehk briti poissmees. Ühes vanalinna otsas on sul suur telk, milles paugub diskoklassika, nurga taga lõugab juba päris klassika, veel edasi ja juba uus tümakas. Suur lõbustuspark! Ilma tegeliku lõbuta. Olgu, anname andeks, sest hiljem jalutasime me vanalinnast väljas, kus meeleolu oli juba rahulikum ja ümbrus stiilsem - juugend.
Kaua siiski Riias ei pidutsenud, olime ikka väsinud.
Järgmine päev jalutasime Riias ringi koos ühe argentiinlasega. Lõbus oli. Olime turistid. Naljakas oli, kui otsisime kassiga maja. Seisime maja all ja vaatasime kaarti ja arutlesime, kus see maja võiks küll olla, sest paistis, et olime sellele nii lähedal. Nii 5 min pidasime plaani, siis ma äkki vaatasin ülesse ja - voila! - seisime maja all.
Kuigi olin seal juba kolmandat korda, avastasin ja nägin taaskord palju uut ja samas jäid ikka nägemata paar tänavat juugend-klassikat.
Riia on ikka Riia. Natuke on teda liiga palju - neoon-oranz tramm, neoon-rohelised turistirattad... Valjud tänavaületussignaalid, väga vali teadvustamine lennujaamas... Riia püüab liiga agaralt, et kohati tundub Riia olevat lausa ogar. Ja kallim võrreldes Vilniusega. Ja Riias on palju-palju vähem grafitit.
Lahkudes kogesime taas Riia ogarust, sest buss tegi ootamatu seisaku, mis tähendas, et saabumise asemel 10.50 joudsime Tartu 00.25. Muidugi mingit asjakohast infot ei jagatud.
Piiri oli nii hea ületada - nagu oleks euroopasse saabunud. Mul on hea meel, et tegime sellise Ida-Euroopa reisi, Eesti on ikka täiega Euroopa!
Üks austraalia sõber kirjeldas Ida-Eurooplasi järgnevalt: nad on oma tunnetes palju tõsisemad, samas kohati sentimentaalsed. Nad on rohkem heldemad kui nende Lääne-Eurooplastest eurooplased. Võta sa kinni, kuidas asjalood on.
Seega külastasime seekord Berliini, Varssavi, Vilniust, Riiat, taaskord Eestis.
Kõik need linnad, maad on erinevad... Ja maakera on ümmargune.
Kaua siiski Riias ei pidutsenud, olime ikka väsinud.
Järgmine päev jalutasime Riias ringi koos ühe argentiinlasega. Lõbus oli. Olime turistid. Naljakas oli, kui otsisime kassiga maja. Seisime maja all ja vaatasime kaarti ja arutlesime, kus see maja võiks küll olla, sest paistis, et olime sellele nii lähedal. Nii 5 min pidasime plaani, siis ma äkki vaatasin ülesse ja - voila! - seisime maja all.
Kuigi olin seal juba kolmandat korda, avastasin ja nägin taaskord palju uut ja samas jäid ikka nägemata paar tänavat juugend-klassikat.
Riia on ikka Riia. Natuke on teda liiga palju - neoon-oranz tramm, neoon-rohelised turistirattad... Valjud tänavaületussignaalid, väga vali teadvustamine lennujaamas... Riia püüab liiga agaralt, et kohati tundub Riia olevat lausa ogar. Ja kallim võrreldes Vilniusega. Ja Riias on palju-palju vähem grafitit.
Lahkudes kogesime taas Riia ogarust, sest buss tegi ootamatu seisaku, mis tähendas, et saabumise asemel 10.50 joudsime Tartu 00.25. Muidugi mingit asjakohast infot ei jagatud.
Piiri oli nii hea ületada - nagu oleks euroopasse saabunud. Mul on hea meel, et tegime sellise Ida-Euroopa reisi, Eesti on ikka täiega Euroopa!
Üks austraalia sõber kirjeldas Ida-Eurooplasi järgnevalt: nad on oma tunnetes palju tõsisemad, samas kohati sentimentaalsed. Nad on rohkem heldemad kui nende Lääne-Eurooplastest eurooplased. Võta sa kinni, kuidas asjalood on.
Seega külastasime seekord Berliini, Varssavi, Vilniust, Riiat, taaskord Eestis.
Kõik need linnad, maad on erinevad... Ja maakera on ümmargune.
Saturday, September 25, 2010
Vilnius on paris tore...
Kui Vilniuses seda skvotti poleks, siis ma oleksin linnast halvemal arvamusel. Tundub, et noored toepoolest tahavad siit ara. Ykskoik kellega raagid, siis kostab labi, et midagi siin teha pole, palgad vaikesed, olustik ahistav...
Kuna see skvott on siin ja kohe vanalinna laheduses, siis see muudab Vilniuse nao palju lahedamaks, huvitavamaks.
Jaimegi veel yheks paevaks siia. Asi oli ka seda vaart. Paeval pyydsime paaniliselt leida spaad voi ujulat, et end pesta, aga ei leidnud midagi... No tegelikult yks koht oli, aga hind oli 69 litti (~30 eurot!). Ei pidanud vajalikuks nii palju valja kaia. Ohtul oli kaasaegse kunsti muuseumis naituse avamine Leedu ajaloo dokumenteerimine vms. Oli olut ja syya... Hiljem pidu skvotis, kus joime taas Leedu viina ja kuulasime lahedaid bande.
Tana Riiga!
Kuna see skvott on siin ja kohe vanalinna laheduses, siis see muudab Vilniuse nao palju lahedamaks, huvitavamaks.
Jaimegi veel yheks paevaks siia. Asi oli ka seda vaart. Paeval pyydsime paaniliselt leida spaad voi ujulat, et end pesta, aga ei leidnud midagi... No tegelikult yks koht oli, aga hind oli 69 litti (~30 eurot!). Ei pidanud vajalikuks nii palju valja kaia. Ohtul oli kaasaegse kunsti muuseumis naituse avamine Leedu ajaloo dokumenteerimine vms. Oli olut ja syya... Hiljem pidu skvotis, kus joime taas Leedu viina ja kuulasime lahedaid bande.
Tana Riiga!
Friday, September 24, 2010
Vaikene ja vaikne Vilnius
Oleme nyyd Vilniuses, kolmas paev varsti loppemas. Vilnius on loomulikult samuti ilus, aga... Liiga madal. Ma olen Tallinna sihvakuse ja korgustesse pyrgimise sooviga enam harjunud. Vilnius on siiski enam boheemlaslik kui Tallinn. Elu siin on palju vaiksem ja aeglasem kui Tallinnas. Pole ka Tallinnale omast tibindust. Vilnius siiski mu lemmik linnade hulka ei kuulu... Kuigi...
Mis on huvitav, on see, et linnas on palju grafitit, ka vanalinnas ja vaga julgesti. Ei hairi silma yldse.
Elame siin yhes skvotis, mis on vaga uhke hoone, vanalinna laheduses endine raudteetooliste kultuurimaja. Siin elab kokku ~10 noort inimest. Elekter neil on, aga vett pole, seega oleme kolmandat paeva pesemata. Vetsus kaime pigem kohvikutes.
Skvott on siin toesti lahe. Inimesed sobralikud. Tundub, et koik noored on siin ka taimetoitlased, kes pruulivad head koduolut.
Kuigi peatusime siin nadala sees, oleme endi elu siin huvitavaks teinud. Eile kaisime olut joomas yhe tegelasega. Lopuks oli tunne, et ta Vilniuse maffia vms, igatahes tundis ta koiki turvamehi ja hoidis meil kuidagi silma peal. Natuke oudne oli ka... Sest, kes teab. Ta oli gay ja siis tundus, et ta oli vaga krampis ja valmis end koheselt kaitsma kui keegi peaks midagi kobisema voi vagivaldseks muutuma.
Vilnius on vaga homofoobne. Meie sober tegi lausa Vilnius Euroopa Kultuuripealinna parodeeriva margi - Vilnius Capital of Homophobia. Ja toesti, siin on homofoobne olla. Aga odav! Vilnius on vaga odav! Sook on odav, jook on odav, takso on odav jne.
Leidsin yhe vahva foto Vilniuse vanalinna kohta tekstiga:
AROUND THE SAME OLD TOWN.
Mingis mottes vaga tabav.
Leedul on vaga suur inimeste valjavool. Iga aasta lahkub ~9000 (voi oli see 90 000?) inimest! Sisse eriti ei tule keegi. Loomulikult lahkuvad enasmasti noored. Ka siinsed noored ytlevad, et elu siin on liiga konservatiivne, ahistav. Statistika ytleb, et kui nii edasi laheb, siis aastaks 2050 pole keagi Leetu alles jaanud.
Skvotis on lahe, Vilnius on ka tore. Koikjal on palju kirikuid. Huvitav on ka Vilniuse asutamise legend, mis raagib loo sellest, kuidas paganlik preester seletas lahti yhe unenae ja sellest juhtuvalt rajati Vilnius. Seega on linnal paganlikud juured.
Homme lahkume Riiga, aga voib-olla mitte, sest homme on skvotis ka pidu... Yhe me juba magasime Varssavis maha... Homme on Moodsa Kunsti Muuseumis ka uue naituse avamine, sinna saaks ka minna... Tana oli siin yhes galeriis naituse avamine, kuhu meid kutsuti, aga kuhu ei lainudki.
Mingis mottes on kunstist juba korini. Euroopa vanad linnad on vaga ilusad. Olen end tais soonud kunstist ja ilust.
Life is what you make it. Kogesin kirjutamise ajal deja vu-d... Et need inimesed siin skvotis ja mina takerdunud yhe lause juures... Neil on siin wifi.
Mis on huvitav, on see, et linnas on palju grafitit, ka vanalinnas ja vaga julgesti. Ei hairi silma yldse.
Elame siin yhes skvotis, mis on vaga uhke hoone, vanalinna laheduses endine raudteetooliste kultuurimaja. Siin elab kokku ~10 noort inimest. Elekter neil on, aga vett pole, seega oleme kolmandat paeva pesemata. Vetsus kaime pigem kohvikutes.
Skvott on siin toesti lahe. Inimesed sobralikud. Tundub, et koik noored on siin ka taimetoitlased, kes pruulivad head koduolut.
Kuigi peatusime siin nadala sees, oleme endi elu siin huvitavaks teinud. Eile kaisime olut joomas yhe tegelasega. Lopuks oli tunne, et ta Vilniuse maffia vms, igatahes tundis ta koiki turvamehi ja hoidis meil kuidagi silma peal. Natuke oudne oli ka... Sest, kes teab. Ta oli gay ja siis tundus, et ta oli vaga krampis ja valmis end koheselt kaitsma kui keegi peaks midagi kobisema voi vagivaldseks muutuma.
Vilnius on vaga homofoobne. Meie sober tegi lausa Vilnius Euroopa Kultuuripealinna parodeeriva margi - Vilnius Capital of Homophobia. Ja toesti, siin on homofoobne olla. Aga odav! Vilnius on vaga odav! Sook on odav, jook on odav, takso on odav jne.
Leidsin yhe vahva foto Vilniuse vanalinna kohta tekstiga:
AROUND THE SAME OLD TOWN.
Mingis mottes vaga tabav.
Leedul on vaga suur inimeste valjavool. Iga aasta lahkub ~9000 (voi oli see 90 000?) inimest! Sisse eriti ei tule keegi. Loomulikult lahkuvad enasmasti noored. Ka siinsed noored ytlevad, et elu siin on liiga konservatiivne, ahistav. Statistika ytleb, et kui nii edasi laheb, siis aastaks 2050 pole keagi Leetu alles jaanud.
Skvotis on lahe, Vilnius on ka tore. Koikjal on palju kirikuid. Huvitav on ka Vilniuse asutamise legend, mis raagib loo sellest, kuidas paganlik preester seletas lahti yhe unenae ja sellest juhtuvalt rajati Vilnius. Seega on linnal paganlikud juured.
Homme lahkume Riiga, aga voib-olla mitte, sest homme on skvotis ka pidu... Yhe me juba magasime Varssavis maha... Homme on Moodsa Kunsti Muuseumis ka uue naituse avamine, sinna saaks ka minna... Tana oli siin yhes galeriis naituse avamine, kuhu meid kutsuti, aga kuhu ei lainudki.
Mingis mottes on kunstist juba korini. Euroopa vanad linnad on vaga ilusad. Olen end tais soonud kunstist ja ilust.
Life is what you make it. Kogesin kirjutamise ajal deja vu-d... Et need inimesed siin skvotis ja mina takerdunud yhe lause juures... Neil on siin wifi.
Tuesday, September 21, 2010
Paikeseline Varssav
Ilm on meie kylastust siin soosinud, koik paevad on pakkunud hilissuvist paikesepaistet, harva hoovihma hoogusid. Tana oli lausa +17 ja tundsin, et ei viitsigi enam paiekse kaes vaga olla. Varjus on monusam, jahedam.
Voib-olla meeldib mulle Varssav see-tottu, et mu poola veri tunneb siin end koduselt. Oletatavasti on minu isa poolne vanaisa kolinud Setumaale Poolast. Ja arvatavasti on minu perekonnanimi enne eestistamist olnud Palginski voi Palginovski. Kysisin, kas sellistel nimedel ka mingi tahendus Poolas on, aga ei, lihtsalt nimi.
Ja mulle meeldib Varssav see-tottu, et siin on palju parke, vanad hooned on stiilsed, mitte kulla ja karra ning dekooriga yle kuhjatud. Arhitektuur on peenetundeline.
Loomulikult on siin palju nouka-aegset ja uut city arhitektuuri, aga see koik muudab Varssavi huvitavaks. Tegu pole muuseumiga vaid areneva, kasvava linnaga.
Kusjuures inimesed on siin lahked. Toiduportsjonid on vaga suured!
Oleme siin nautinud elu alates saabumise paevast.
1. paev - meie voorustajad (tattoo kunstnik ja tema taimetoitlasest elukaaslane - piercing-kunstnik) pakkusid meile olut ja taimetoitu. Neil oli korteris kass, koer, rott ja iguaan. Nende lemmikloomad olid teiste poolt hyljatud lemmikloomad.
2. paev - hommikul sightseeing vanalinnas ja keskuses, ohtupoole laksime juba valja. Eelnevalt kohtusime ka Varssavi queer-aktivistga, kes tutvustas meile Varssavi queer olustikku. Kylastasime temaga ta kontrorit ja hiljem ka yhte klubi. Hiljem suundusime edasi veel teise klubisse. Oos Kojuminek oli ka lihtne. Varssavis tootab suureparane oobusside systeem.
3. paev - kolisime uue voorustaja juurde, vegan-lesbi-greenpeace aktivist jne. Ta oli vaga tore. Ta oli korraladnud meile vegan-ohtusoogi, kuhu oli kutsnud ka Poola Roheliste erakonna juhi. Rohelised pole poolas kyll vaga populaarsed, nad tootavad selles suunas. Huvitav kohtumine oli see siiski. Peale ohtusooki suundusime TR-teatrisse yhele esikajargsele peole. Sinna kutsus meid teatriomanik ise, keda kyll ei onnestunud kohata seal peol. Uksest paasesime sisse marksona Austraalia abil. Seal oli palju tuntuid poola tele- ja teatrinaitlejaid, aga kahjuks ei tundnud ma kedagi ara. Kyll aga me voorustaja osutas yhe ja tese suunas. Kuna naitlejad pidutsesid suhteliselt vaiskelt, siis suundusime peagi ooklubisse Toro, mis oli kohe yle tee.
4. paev - vasimus annab juba tunda... laksime kunstimuuseumi. No pole ma igavamat muuseumi kylastanud - tais kristuse kannatusretke (Poola on ju katolistlik maa). Kristlik (keskaegne) kunst pole just minu maitse. Mulle maitseb enam kaasaegne. Muusem oli vaga igav ja nouks tosist ruumilist ymberehitamist. Ohtul kaisime veel me tuttava tuttava pisikeses pubis, mis oli vaga lahe! Join seal olu vaarikasiirupiga - see poola eripara! Maitses hasti.
5. paev - kondasime ringi, kylastasime Varssavi Vastuhaku muuseumi - see oli juba palju ponevam. Tegu oli elava muuseumiga. No see IIMS ajalugu Varssavis on ikka kole. Hiljem kohtusime veel Food not Bombs inimestega, kes jagasid taimetoitu kodututele ning kes elavad yhes skvottis Varssavis. Kutsusid meid sinna kylla yhele synnipaevapeole + ka oobima. Ohtu veetsime kodus, kus taaskord oli vaimustavalt hea vegan ohtusook!
6. paev - ma olen juba vaga vasinud. Kylastasime Praga linnaosa ning suundusime ara koju puhkama. Hiljem tahtsime minna spasse end kosutama, aga tuli valja, et spa oli esmaspaeviti suletud. Nyyd oleme taaskord linnas. James on kohtumisel Varssavi anti-tuumarelvade aktivistiga ja mina olen yhes vorratult stiilses Traffic Club nimelises raamatupoes. Pood on kolmel korrusel ja dekoor on art deco. Ilus, stiilne. Nagu Melbourne.
Igatsen natuke Melbourne'i. Tahaks juba toole, olen ju reisinud, puhanud, lihtsalt elanud nyyd kokku varsti juba 4 kuud! Voila! Justkui sisalik kivi peal peesitamas:)
Olen ka vaga rikas. Mu ymber on head inimesed, katus on peakohal, sook on laual. Ilus. Aitah!
Voib-olla homme rongidega Vilniusesse. Motleme, et eh ei jaa siia ootama seda synnipaeva pidu, alati on kusagil mingi pidu...
Monday, September 20, 2010
Poeetiline Varssav!
Oleme Varssavis olnud nyyd alates kolmapaevast ja tundub, et pikendame oma kylastust siin veel nelja paeva vorra, sest Varssav on vorratu! Ja kahtlemata poeetiline.
Mulle toesti vaga meeldib Varssav. See kolab nii uhkelt. See on huvitav linn. Kahtlemata poeetilisem kui Berliin. Justkui ei igatsegi enam Berliini, kuigi sealt oli lahkuda raske.
Muretsen ka - loomulikult finantsseis, aga pean selle muretsemise lopetama ja nautima Varssavt.
Nii palju on taaskord siin juhtunud, uued inimesed, uued peod, uued, uued, uued selles vanas linnas. Varssav sobitu minu meelelaadiga enam kui Berliin. Berliin oli liiga ihalik-lihalik.
Varssav on rahulikum. Sygis Varssavis on ilus. Ajalugu Varssavis on kole (80% linnast havis IIMS lahingtes), aga ohystik on siis poeetiline. Ja kuidas mulle meeldib Kultuuri- ja Teadusepallee - see on kui Varssavi Empire State Building New Yorkis (kus ma veel pole viibinud).
Tervitused Varssavist!
Tuesday, September 14, 2010
Riiklikud ettevotted ja korporatsioonid on pahad!
Soovisin tana kopeerida 1 koopia, osta 2 ymbrikku, yhe vaikese ja teise suurema ning lisaks veel 2 marki, yks euroopa piires ja teine austraaliasse. Laksin mina oma sooviga Saksa Postkontorisse. Oli selline suur teenindussaal keset kaubanduskeskust.
Asusin kopeerima, aga kuna koik oli saksa keeles, siis midagi aru ei saabud ja kuigi vajutasin copy nuppu, mingeid pabereid kusagilt ei tulnud.
Laksin ootejarjekorda. Kui jarg minuni joudis, seletasin inglise keeles, et soovin kopeerida. Teenindaja ei saanud midagi aru ja raakis mulle saksa keeles vastu. Mina ei oska aga saksa keelt. Ykski teine teenindaja ei teinud situatsioonist valjagi. Siis yks klient aitas mind ja tolkis mu jutu teenindajale. Teenindaja viis mu koopiamasina juurde, mis oli kopeerinud mulle tegelikult 4 koopiat.
Tagasi leti aarde joudes palusin taas inglise keeles kahte ymbrikku. Teenindaja midagi aru ei saanud, teised teenindajad ei teinud valjagi. Siis sama klient ytles mulle, et ymbrikud on riiulil ja mul tuleb osta 2 kymnest pakki. Ma seletasin vastu, et ma ei soovi 20 ymbrikku vaid kahte ja mul pole ka raha 20 ymbriku tarvis. Teenindajad ei teinud must valjagi. Siis luges mu teenindaja koopiad yle ja tahtis kasseerida raha, ma pyydsin seletada, et soovisin vaid yhte koopiat. Ta raakis mulle vastu saksa keeles. Siis ma votsin need neli koopiat ja rebisin need tema silme all katki ja kondsin valja. Polnud vist normaalne kaitumine minu poolt? Aga toesti, ma polnud nous maksma teenuse eest, mida ma ei saanud.
Motlesin, et kust ma siis saan need 2 ymbrikku. Kondides tagasi koju, avastasin kodu lahedal yle tee yhe kohaliku pisikese poekese. Motlesin, et kontrollin jarele, akki saab ymbikke. Vanem mees myyja ei osanud ka inglise keelt, aga ometigi saime teineteisest aru ja kujutage ette, ta myys mulle 2 erineva suurusega ymbrikku ja euroopa sisese margi. Kahjuks Austraaliasse tal marki polnud.
Kuidas on voimalik, et pisike nurgapealne poeke saab myya sulle 2 ymbrikku ning saab ka sinust aru ja suur Saksa Post soovib sulle pahe maarida 20 ymbrikku? Ja kuidas on voimalik, et vana mees sai minust aru, aga Saksa Posti tootajaskond ei reageerinud minu jutule yldse? Milline asutus on enam inimeste teenindamisele ja aitamisele suunatud?
Hea, et on olemas veel kohalikke pisikesi poekesi-arikesi, mis suhtlevad sinuga kui inimesega ning kaituvad ka ise kui inimesed mitte kui ametirobotid.
Ps! Kusjuures mu korteriomanik andis mulle teada, et nurga taga on ka yks pisike koopiakeskus. Voila!
Asusin kopeerima, aga kuna koik oli saksa keeles, siis midagi aru ei saabud ja kuigi vajutasin copy nuppu, mingeid pabereid kusagilt ei tulnud.
Laksin ootejarjekorda. Kui jarg minuni joudis, seletasin inglise keeles, et soovin kopeerida. Teenindaja ei saanud midagi aru ja raakis mulle saksa keeles vastu. Mina ei oska aga saksa keelt. Ykski teine teenindaja ei teinud situatsioonist valjagi. Siis yks klient aitas mind ja tolkis mu jutu teenindajale. Teenindaja viis mu koopiamasina juurde, mis oli kopeerinud mulle tegelikult 4 koopiat.
Tagasi leti aarde joudes palusin taas inglise keeles kahte ymbrikku. Teenindaja midagi aru ei saanud, teised teenindajad ei teinud valjagi. Siis sama klient ytles mulle, et ymbrikud on riiulil ja mul tuleb osta 2 kymnest pakki. Ma seletasin vastu, et ma ei soovi 20 ymbrikku vaid kahte ja mul pole ka raha 20 ymbriku tarvis. Teenindajad ei teinud must valjagi. Siis luges mu teenindaja koopiad yle ja tahtis kasseerida raha, ma pyydsin seletada, et soovisin vaid yhte koopiat. Ta raakis mulle vastu saksa keeles. Siis ma votsin need neli koopiat ja rebisin need tema silme all katki ja kondsin valja. Polnud vist normaalne kaitumine minu poolt? Aga toesti, ma polnud nous maksma teenuse eest, mida ma ei saanud.
Motlesin, et kust ma siis saan need 2 ymbrikku. Kondides tagasi koju, avastasin kodu lahedal yle tee yhe kohaliku pisikese poekese. Motlesin, et kontrollin jarele, akki saab ymbikke. Vanem mees myyja ei osanud ka inglise keelt, aga ometigi saime teineteisest aru ja kujutage ette, ta myys mulle 2 erineva suurusega ymbrikku ja euroopa sisese margi. Kahjuks Austraaliasse tal marki polnud.
Kuidas on voimalik, et pisike nurgapealne poeke saab myya sulle 2 ymbrikku ning saab ka sinust aru ja suur Saksa Post soovib sulle pahe maarida 20 ymbrikku? Ja kuidas on voimalik, et vana mees sai minust aru, aga Saksa Posti tootajaskond ei reageerinud minu jutule yldse? Milline asutus on enam inimeste teenindamisele ja aitamisele suunatud?
Hea, et on olemas veel kohalikke pisikesi poekesi-arikesi, mis suhtlevad sinuga kui inimesega ning kaituvad ka ise kui inimesed mitte kui ametirobotid.
Ps! Kusjuures mu korteriomanik andis mulle teada, et nurga taga on ka yks pisike koopiakeskus. Voila!
Friday, September 10, 2010
Meet Estonia!
Eile oli taaskord väga huvitav peoohtu, mis tekkis täiesti juhuslikult.
Saime James´ga Shwurtz (tolkes homo,gay) kohvikus kokku kell 18... Joime rahulikult seal olut, kui korraga nägin Kristiinat (kooliode VKA päevilt), kes tassis voileibu.
Sama kohviku all tegutseb ka klubi ning samas hoones asub veel ka muuseum, mis tutvustab homoseksuaalsust kunstis läbi aja. Tuli välja, et klubi ruumes hakkas toimuma Eesti ohtu - Meet Estonia, peaesineja Iiris.
Kusjuures, kui Iiris sisenes kohvikusse, siis ma eemalt vaatasin teda tulemas, ma ei teadnud, kes ta oli, lihtsalt vaatasin, et huvitav neiu mustade kassikorvadega. Ta läks me lauast mööda ja ütles saksa keeles tere. Ma vastasin ka saksa keeles terega.
Paraku Meet Estonia maksis 10 eurot, kuid siis tutvusin ma juba korraldaja Helenaga, kes andis mulle festivali käepaela, kuna olin eestlane. James ütles veel: "What about your boyfriend?". Ka tema sai käepaela.
Väga lobus ohtu oli, saime kiluvoileibu ja hapukurki meega ning viina kah. Tutvusin veel Eesti saatkonna esindajatega - kultuurinouniku Reet Weidebaumiga ja julgeolukunounikuga.
Iiris oli väga hea. James´le ka meeldis väga, meenutas talle Kate Bushi ja Coco Rosie´t. Ka temaga tutvusin. Iiris ja tema bänd veel vallutavad maailma! :)
Hiljem oli seal veel üks bänd, küll kohalik, ka nendega tutvusin - sain ka CD neilt. Bänd nimega Dark Room Notes.
Kuna alkohol oli tasuta, siis jagus ka seda. Mis oli veel huvitav, nimelt kohtasime seal ühte austraallanat, kelle abikaasa on eestlane. Tutvusime nendega Melbourne´s Per Square Metre´s näituse avamisel. See naine jäi mulle veel meelde, sest ta oli näitlejanna ja advokaat samal ajal. Ei mäletagi, kes kelle ära tundis siin Berliinis.
Peo lopuks jäin ikka väga purju, aitas ka see, et ohtusöögiks jäidki vaid näited eesti köögi suupistetest. Jumal ikka joodikuid hoiab, raske oli rattaga koju soita. Kukkusin pehmelt isegi ümber. Täna kodus avastasin, et olin kukkunud hobusekaka sisse:)
Seega, taaskord oli väga lobus.
Käepaelte pealt saime teada, et tegemist oli veel suurema festivaliga Popkomm Showcase festivaliga. Ka täna käisime kontserte kuulamas.
Huvitav, et istudes Berliinis gaykohvikus voib sattuda eesti ohtule, mis toimus gayklubis, ning tutvuda nii paljude uute ja huvitavate inimestega:)
**********
Eelmisel nädalavahetusel olime Queer Punk Thingy festivalil ühes skvottis. Wow, see oli alles pidu! See koht ise oli juba nii lahe ja voimas. Ja kui ma veel avastasin meetodi tasuta olle saamiseks, läks ka olu tarbimine palju libedamalt. Tasuta olle saamiseks tuli vaid kokkukoguda 4-5 tühja pudelit ning anda need baari ja saidki olu voi muu joogi vastu. Viimast tasuta olut ei suutnudki enam ära juua.
Pidu oli nii lahe, et ühel hetkel tantsisin ma ühe mustanahalise (kuidas mulle ka see termin ei meeldi! Inimesed on vordsed!) naisega, kellega ka suudlesime. Just for fun!
***********
Berliin on eufooriline! :)
Saime James´ga Shwurtz (tolkes homo,gay) kohvikus kokku kell 18... Joime rahulikult seal olut, kui korraga nägin Kristiinat (kooliode VKA päevilt), kes tassis voileibu.
Sama kohviku all tegutseb ka klubi ning samas hoones asub veel ka muuseum, mis tutvustab homoseksuaalsust kunstis läbi aja. Tuli välja, et klubi ruumes hakkas toimuma Eesti ohtu - Meet Estonia, peaesineja Iiris.
Kusjuures, kui Iiris sisenes kohvikusse, siis ma eemalt vaatasin teda tulemas, ma ei teadnud, kes ta oli, lihtsalt vaatasin, et huvitav neiu mustade kassikorvadega. Ta läks me lauast mööda ja ütles saksa keeles tere. Ma vastasin ka saksa keeles terega.
Paraku Meet Estonia maksis 10 eurot, kuid siis tutvusin ma juba korraldaja Helenaga, kes andis mulle festivali käepaela, kuna olin eestlane. James ütles veel: "What about your boyfriend?". Ka tema sai käepaela.
Väga lobus ohtu oli, saime kiluvoileibu ja hapukurki meega ning viina kah. Tutvusin veel Eesti saatkonna esindajatega - kultuurinouniku Reet Weidebaumiga ja julgeolukunounikuga.
Iiris oli väga hea. James´le ka meeldis väga, meenutas talle Kate Bushi ja Coco Rosie´t. Ka temaga tutvusin. Iiris ja tema bänd veel vallutavad maailma! :)
Hiljem oli seal veel üks bänd, küll kohalik, ka nendega tutvusin - sain ka CD neilt. Bänd nimega Dark Room Notes.
Kuna alkohol oli tasuta, siis jagus ka seda. Mis oli veel huvitav, nimelt kohtasime seal ühte austraallanat, kelle abikaasa on eestlane. Tutvusime nendega Melbourne´s Per Square Metre´s näituse avamisel. See naine jäi mulle veel meelde, sest ta oli näitlejanna ja advokaat samal ajal. Ei mäletagi, kes kelle ära tundis siin Berliinis.
Peo lopuks jäin ikka väga purju, aitas ka see, et ohtusöögiks jäidki vaid näited eesti köögi suupistetest. Jumal ikka joodikuid hoiab, raske oli rattaga koju soita. Kukkusin pehmelt isegi ümber. Täna kodus avastasin, et olin kukkunud hobusekaka sisse:)
Seega, taaskord oli väga lobus.
Käepaelte pealt saime teada, et tegemist oli veel suurema festivaliga Popkomm Showcase festivaliga. Ka täna käisime kontserte kuulamas.
Huvitav, et istudes Berliinis gaykohvikus voib sattuda eesti ohtule, mis toimus gayklubis, ning tutvuda nii paljude uute ja huvitavate inimestega:)
**********
Eelmisel nädalavahetusel olime Queer Punk Thingy festivalil ühes skvottis. Wow, see oli alles pidu! See koht ise oli juba nii lahe ja voimas. Ja kui ma veel avastasin meetodi tasuta olle saamiseks, läks ka olu tarbimine palju libedamalt. Tasuta olle saamiseks tuli vaid kokkukoguda 4-5 tühja pudelit ning anda need baari ja saidki olu voi muu joogi vastu. Viimast tasuta olut ei suutnudki enam ära juua.
Pidu oli nii lahe, et ühel hetkel tantsisin ma ühe mustanahalise (kuidas mulle ka see termin ei meeldi! Inimesed on vordsed!) naisega, kellega ka suudlesime. Just for fun!
***********
Berliin on eufooriline! :)
Wednesday, September 8, 2010
Berliin
Väga palju uut ja huvitavat on taaskord Berliinis...
Palju uusi ja huvitavaid inimesi...
Tekib tunne, et ei lahkukski, et pikendaks siinset eluperioodi...
Ma alles alustan ja varsti lahkun ka.
Palju uusi ja huvitavaid inimesi...
Tekib tunne, et ei lahkukski, et pikendaks siinset eluperioodi...
Ma alles alustan ja varsti lahkun ka.
Saturday, September 4, 2010
Viies rattasoit Berliinis
Nagu juba kirjutasin, teisel Berliinis viibimise päeval saime endale kaks ratast, loomulikult tasuta. Parandasime molemad rattad ära ja nautisime soitu. Tasane Berliin muutus palju armsamaks. Kolmandal päeval tegin küll rattaga väikese onnetuse. Onnetus rattasoite ei kahandanud, läksin koheselt sadula selga. Paraku varastati peagi me kaks ratast ära. Olime pisikese perioodi ilma ratasteta. Kuid vahepeal me tutvusime austraallase Lucas´ga, kes lubas meile anda oma ratta enne Berliinist lahkumist. Koik paistis kokku jooksvat, sest teise ratta lubas meile kasutamiseks anda sakslanna Franzie, kes soitis ära Etioopiasse. Lucase 150.- eurose ratta saime 20.- euroga. Franzie ratta saime ka, kuid paraku ei avanud Franzie poolt antud rattalukuvoti rattalukku. Seega oli meil kahepeale vaid 1 ratas, mis tekitas siiski pingeid, sest kuidas üks soidab ja teine konnid voi jookseb ja kes soidab jne. Lopuks tuleb välja ikkagi, et molemad konnivad, aga üks konnib koos rattaga.
Täna leidsime endale uue ratta, mille esiratas vajab taaskord parandamist, aga siiski. Ratas tuli seekordki tasuta.
Nüüd muutus Berliin taaskord palju armsamaks. Tundub, et koos rattaga voib me linnas peatumine isegi pikeneda. Rattaga on palju monusam, eriti tasases Berliinis.
Kui rattaid ei olnud, kasutasime väga palju ja nahaalselt U-Bahn´i (metroo), mis töötab lihtsalt imetabaselt hästi! Onneks pole veel tasuta soitmisega vahele jäänud (ptui-ptui-ptui). Kusjuures ma arvan, et ühistransport voiks olla tasuta. Astud sisse ja soidad, ilma muretsemata, kust saada piletit, kui palju see maksab jne. Ma olen nous oma maksudega ühistranspordi kinni maksma. Paraku nii see pole.
Elu on koos rattaga taas roosilisem.
Täna lähen Queer-Punk Thing´le, mis toimub ühes skvottis. Arutlesin siin, et mina olen pigem queer-boheem kui queer-punk. Voib-olla olen queer-punk-boheem. Kuidas kunagi.
Täna leidsime endale uue ratta, mille esiratas vajab taaskord parandamist, aga siiski. Ratas tuli seekordki tasuta.
Nüüd muutus Berliin taaskord palju armsamaks. Tundub, et koos rattaga voib me linnas peatumine isegi pikeneda. Rattaga on palju monusam, eriti tasases Berliinis.
Kui rattaid ei olnud, kasutasime väga palju ja nahaalselt U-Bahn´i (metroo), mis töötab lihtsalt imetabaselt hästi! Onneks pole veel tasuta soitmisega vahele jäänud (ptui-ptui-ptui). Kusjuures ma arvan, et ühistransport voiks olla tasuta. Astud sisse ja soidad, ilma muretsemata, kust saada piletit, kui palju see maksab jne. Ma olen nous oma maksudega ühistranspordi kinni maksma. Paraku nii see pole.
Elu on koos rattaga taas roosilisem.
Täna lähen Queer-Punk Thing´le, mis toimub ühes skvottis. Arutlesin siin, et mina olen pigem queer-boheem kui queer-punk. Voib-olla olen queer-punk-boheem. Kuidas kunagi.
Wednesday, September 1, 2010
Byrokraatia ja Elu...
... kas alla anda voi labi narida? Selles on kysimus.
Eile soovisin oma austraalia kontolt teha ylekannet oma eesti kontole, aga... Tehingu sooritamise ajal tuleb teade, et tegelikult sa seda teha ei saa. Miks? Sest sa oled valismaal, euroopas ja ylekande sooritamine on korge turvariskiga. Helistasime panka, et abi saada. Pangateller annab meile teada, et juhid muutsid nadal tagasi turvameetmeid, mis tahendab, et rahvusvahelise makse sooritamiseks peab sul olema uus vidin (PIN -kalkulaator?). Aga mul ei saa seda olla, kuna reisisin ju riigist valja enne uute turvameetmete kehtestamist ning vaga oleks vaja ylekannet teha. Vastus taas, et ei saa, sest systeem ei lase. Palun, akki kuidagi saab, sest minu austraalia kaart ka ei toimi siin, kuigi peaks toimima. Seega, palun, vaga on vaja ylekannet teha. Vastus, ei saa, systeem ei lase.
Nadalaid tagasi helistasime ka panka, sest tahtsin sooritada austraalia sisest ylekannet, aga ei saa, sest panga turvameede on sms-i saatmine austraalia numbrile, mis lopetab kehtivuse, kui riigist valjuda... Palun, kallis pank, avita. Onneks, oli nous teller sel korral eemaldama turvameetme.
Kaarti ka kasutada ei saa, sest kuigi on Maestro kaart, ei taha PIN kood siinsetes automaatides tootada, kysisime ka pangast, et miks ei toota. Nemad ei saa aidata, sest PIN koodi tean vaid mina ja pank aidata ei saa. Pakkusid lahenduseks, et proovigu ma PIN koodi ette paar nulli ja kui ei toota, siis taha paar nulli, et akki laheb labi. Akki ma ei tea PIN koodi, aga tean, sest see number vaatab mulle pangapaberilt vastu.
Proovin ajada ka viisa asju. Loobusin arstlikust kontrollist saksamaal, sest see on 3x kallim sama teenuse kasutamisest eestis.
Teen seda koike eestist.
Soovisime saata austraalia politseile avaldust minu kriminaalse tausta kohta. Saatsime ara, aga siis tuli valja, et on ka menetlustasu. Ma lolli peaga motlesin, et noh, mis seal ikka, teeme ylekande. Aga austraalias on vaga tavaline, et saadetakse rahatsekk. Ja see ongi ainuke voimalus. Rahatsekk peab olema Austraalia pangast voi Austraalia pankade poolt volitatud pangalt. Uue avalduse teeme sedasi, et anname avatud ymbrikus avalduse James'i isale, kes tuleb Berliini sel nadalavahetusel ning tema viib ymbriku austraaliasse, kus votab austraalia pangast rahatseki ning postitab siis selle austraalia politseile. Punkt!
Alati leidub tee valja!!! Alati. Tuleb hambad teravad hoida ja narida.
Soovides osta tana yhte ymbrikut postimajast, noh et saata politsei avaldust. Nagin kohe ara, et myyakse vaid kymneseid pakke. Motlesin, et ma ei osta pakki, sest soovin vaid yhte. Jarjekord joudis minuni. Kysisin yhte ymbrikku. Myyja viitas riiuli poole. Ma taaskord, soovin vaid yhte ymbrikku ja paraku muuakse vaid kymneseid pakke. Kuna ma raakisin inglise keeles ja muuja ei osanud vaga imglise keelt, siis ta lihtsalt toi mulle tagaruumist yhe ymbriku. Leti alt nii oelda.
Hale ja naljakas.
Eile soovisin oma austraalia kontolt teha ylekannet oma eesti kontole, aga... Tehingu sooritamise ajal tuleb teade, et tegelikult sa seda teha ei saa. Miks? Sest sa oled valismaal, euroopas ja ylekande sooritamine on korge turvariskiga. Helistasime panka, et abi saada. Pangateller annab meile teada, et juhid muutsid nadal tagasi turvameetmeid, mis tahendab, et rahvusvahelise makse sooritamiseks peab sul olema uus vidin (PIN -kalkulaator?). Aga mul ei saa seda olla, kuna reisisin ju riigist valja enne uute turvameetmete kehtestamist ning vaga oleks vaja ylekannet teha. Vastus taas, et ei saa, sest systeem ei lase. Palun, akki kuidagi saab, sest minu austraalia kaart ka ei toimi siin, kuigi peaks toimima. Seega, palun, vaga on vaja ylekannet teha. Vastus, ei saa, systeem ei lase.
Nadalaid tagasi helistasime ka panka, sest tahtsin sooritada austraalia sisest ylekannet, aga ei saa, sest panga turvameede on sms-i saatmine austraalia numbrile, mis lopetab kehtivuse, kui riigist valjuda... Palun, kallis pank, avita. Onneks, oli nous teller sel korral eemaldama turvameetme.
Kaarti ka kasutada ei saa, sest kuigi on Maestro kaart, ei taha PIN kood siinsetes automaatides tootada, kysisime ka pangast, et miks ei toota. Nemad ei saa aidata, sest PIN koodi tean vaid mina ja pank aidata ei saa. Pakkusid lahenduseks, et proovigu ma PIN koodi ette paar nulli ja kui ei toota, siis taha paar nulli, et akki laheb labi. Akki ma ei tea PIN koodi, aga tean, sest see number vaatab mulle pangapaberilt vastu.
Proovin ajada ka viisa asju. Loobusin arstlikust kontrollist saksamaal, sest see on 3x kallim sama teenuse kasutamisest eestis.
Teen seda koike eestist.
Soovisime saata austraalia politseile avaldust minu kriminaalse tausta kohta. Saatsime ara, aga siis tuli valja, et on ka menetlustasu. Ma lolli peaga motlesin, et noh, mis seal ikka, teeme ylekande. Aga austraalias on vaga tavaline, et saadetakse rahatsekk. Ja see ongi ainuke voimalus. Rahatsekk peab olema Austraalia pangast voi Austraalia pankade poolt volitatud pangalt. Uue avalduse teeme sedasi, et anname avatud ymbrikus avalduse James'i isale, kes tuleb Berliini sel nadalavahetusel ning tema viib ymbriku austraaliasse, kus votab austraalia pangast rahatseki ning postitab siis selle austraalia politseile. Punkt!
Alati leidub tee valja!!! Alati. Tuleb hambad teravad hoida ja narida.
Soovides osta tana yhte ymbrikut postimajast, noh et saata politsei avaldust. Nagin kohe ara, et myyakse vaid kymneseid pakke. Motlesin, et ma ei osta pakki, sest soovin vaid yhte. Jarjekord joudis minuni. Kysisin yhte ymbrikku. Myyja viitas riiuli poole. Ma taaskord, soovin vaid yhte ymbrikku ja paraku muuakse vaid kymneseid pakke. Kuna ma raakisin inglise keeles ja muuja ei osanud vaga imglise keelt, siis ta lihtsalt toi mulle tagaruumist yhe ymbriku. Leti alt nii oelda.
Hale ja naljakas.
Subscribe to:
Posts (Atom)