Eile murdsin omal parema jala neljanda varba luu. Lugemist alustatakse suurest varbast.
Nüüd on minu liikumiskiirus ja -raadius piiratud. Kuigi plaanid olid suured. Täna plaanisin hääletada Tallinna ja seal viibida nii viis päeva, et sealt edasi Esnasse hääletada ja siis tagasi Õssu. Nüüd olen lihtsalt kodus ja tatsan tagasihoidlikult ringi.
Täna on juba natuke parem, sest saan tõepoolest tatsata, kandes paramas jalas paksu tallaga tossu. Eile lihtsalt kekslesin vasakul jalal. See oli õnnetu ja ootamatu õnnetus.
Tõepoolest ootamatu. Kuid samas mulle alati meeldib analüüsida erinevaid haiguseid ja hädasid, sest arvan, et sellisel moel antakse sulle midagi teada. Jah, nii juhtus ka eile... sest...
Vahetult enne varba murdmist vaatasin ma korduses hommikuse tee kõrvale Õhtusööki viiele, kus noor naine hakkas neljalt vanemalt härralt homoperekondade kohta arvamust küsima. Loomulikult olid kõik mehed vastu, aga tüdruk ei jätnud ka oma jonni, sajatades seal, et tänapäeva inimesed ei ela enam traditsioonilises ühiskonnas ning et tal on kõrini nõukogude mentaliteedist. Mingil hetkel ma tundsin täiesti piinlikust ja häbi, et ei suutnud enam saadet edasi vaadata ning soovides toast kiiresti lahkuda, virutasin oma varba vastu laua jalga. Sain kohe aru, et see pole lihtsalt põrutus, sest varvas oli tõsiselt viltu. Halenaljakas oli see, et ma lõin selle sama varba teistkordselt ka ära, püüdes ringi kekselda.
Hiljem vaatasin targast raamatust järgi, mida võiks tähendada luumurd. See tähendas vastuhakku autoriteetidele. Ja vastuhakul pole mõtet, sest iga inimene ongi autoriteet, sest ainult tema mõtleb iseendale ainulaadseid mõtteid.
Muidugi Tartu Maarjamõisa haigla Traumapunkt oli ka omalaadne kogemus. Keegi sulle midagi ju ei seleta, inimest justkui ei olegi. Mul oli tunne, et mina püüdsin sulatada jääd arstide ja iseenda vahel, et nad vähegi inimlikkust üles näitaksid.
Kui lõpuks olid röntgeni pildid tehtud ja sa taas järjekordse ukse taga ootasid, ilma et keegi isegi ütleks, et oota nüüd palun ukse taga kuni sind kutsutakse. Tundub, et eestlased tõepoolest saavad teineteisest aru telepaatiliselt. Või vähemalt eeldatakse seda. Lõpuks kutsuti taas järjekordsesse ruumi sisse, kus siis jätkuvalt midagi sulle ei öelda, peaarst lihtsalt nähvas, et ju siis tuleb ikka sellesse varbasse süst teha ja plaastriga kinni panna. Siis saadeti mind tagasi ukse taha. Kusjuures ma arvan, et see peaarst oli gay, ju ta siis oligi nii stressis, et haiged ümberringi ja siis samalajal ei saa sa veel end siin ühiskonnas vabalt ka tunda, tundeid välja näidata ei tohi, sest kaaskodanikele see ei meeldi (minu interpretatsioon tema stressile).
Peale ootamist kutsuti mind taaskordselt ruumi, kus paluti lavatsile pikali heita. Peale minu oli ruumis veel noor 12 aastane tüdruk, kes oli arvatavasti murdnud nimmepiirkonnas midagi (see oli tõsine asi) ning korraga peaarst pahvatas: "Kurat, sellel mehel on ka käeluu katki (kellegi röntgeni tulemused saabusid!). Aru ma ei saa, kuidas nad suvel neid luid murravad, oleks veel talv!". Ta oli jumala tige. Ja patsiendid olid seal samas ruumis. Siis asus ta mulle süsti tegema varbasse. Ma küsisin kähku, milleks see süst vajalik on, siis ta nähvas, et igaüks saab ju aru, et luu on katki. No vot, esimest korda, kui mulle ka teatati, et luu ongi katki! Ise küsisin ja sain vastuse. Siis asuti nõelaga torkima ja mul oli valus ja ma karjusin ka! Ja arst sellepeale, et kas tõesti on valus, ehk teeme siis väikese pausi ja laseme rohul mõjuda... Siis asus ta edasi seal toimetama, mul oli ikkagi valus ja näitasin seda välja. Lausa pahvatasin arstile, et mulle meeldib oma emotsioone välja näidata. Kusjuures peale seda lauset ta sulas minu suhtes. Hakkas natuke hoolivamalt minuga ümber käima.
Kus on kadunud kaastunne, empaatia, hoolivus?! Patsiente koheldi kui lihakogusid, vigastuste hunnikuid. Ja isegi siis kui mu varvas paika sai, ei öeldud hooldamise kohta midagi. Taaskord ma ise küsisin, et milliseid jalanõusid ma pean kandma jne... Arst nähvas, et no plätadega ei tasuks ringi käija, et ikka tugevama talla ja ninaotsaga jalanõusid võiksin kanda. No vot, sain taaskord targemaks!
Siis pidin taaskord ootama röntgeni ukse taga. Ah jummel, korraga tuli röntgeni arst oma toast välja ja käsutas seal, et kus on nimmeluumurd, ta tahab temast nüüd pilti teha. Kus on nimmeluumurd... Vaene 12 aastane tüdruk, kes lebas seal voodis selili, hirmul. Ei mingit armastavat suhtumist. Labidaga pähe ja ise loll oled, et õnnetusse sattusid.
Sain ka mina oma pildi tehtud ja taaskordselt peaartiga kohtutud, kes enam ei vaadanud minu poolegi, lihtsalt andis teada, et 21.juulil tuleb kontrolli tulla, aga siis enam mitte siia osakonda. Vot nii! Lahkudes ütlesin aitäh ja soovisin head õhtut! Naeratades, hoolimata oma valust.
Kas tõesti eestis pole üldse armastust, inimeste vahelist hoolivust, teise märkamist, tähelepanemist?
JA SIINKOHAL TÕESTI TARGUTAN! Austraalias kogesin arste külastades hoopis vastupidist suhtumist. Igal sammul seletatakse, mis sinuga juhtuma hakkab. Küsitakse, kuidas sa end tunned. Kasutatakse sinu nime sinu poole pöördudes ja kui saadakse aru, et sul on veel aksent, siis tuntakse veel enam su vastu huvi - ja alati heal sõbralikul toonil.
Ja see on täiesti siiras! Ja samas julgetakse teha ka nalju, ei olda surmtõsised.
Tõesti, eestlased, "Mis teil Viga on?". Vastus kõlaks "Millest sa Aru ei saa!". Surnud ring, noh! Kui juba küsitakse: "Mis sul Viga on?", siis ei saagi ju teistmoodi vastata:)
Austraalias on ka asju, mis mulle ei meeldi ja ei sobi, kuid eestlaste inimvaenulikkus, hoolimatus ja emotsioonitus (va negatiivsed tunded, mis näidatakse alati välja) kaalub kõik ülesse.
PS! Igal pool on alati erandeid.
.jpg)
