Flow...

Mr. Tulk väljast vaadatuna. See on siis State Library üks külgedest.

Kohvik, millese soovisin tööle saada, valis mind. Sain vaba töökoha Mr Tulk'is endale. Tuli välja, et sinna oli ikka päris mitu kandidaati. Nüüd on muidugi see, et oleks hea, kui nad maksaksid hästi ja ka vahetusi pakuksid. Kuni selles osas kindlus puudub, siis jätan hetkel vana koha alles. Aga hea, et nüüd seal käpp sees on ja ehk annab kuidagi sealt edasi liikuda nt raamatukokku endasse. See oleks lahe! Aga selleks peab adrale aega andma enda sättimiseks:)

National Theatre - tutvustus

Built in 1920 as the Victory Theatre (a cinema), the National Theatre was converted into a live performance venue in 1972-74. It functions today as a community arts centre for over 70 groups including musical comedy performances, dance companies, multi-cultural events and school groups.

Beneath the theatre in what was the original theatre stalls seating are Australia's oldest performing arts schools. The National Theatre Ballet School was begun in 1939, just a few years after the Drama School in 1936. The Company itself celebrates its 70th birthday in December 2005.

Historically the conversion saved the bulk of the auditorium and all of the main foyers which are now protected by heritage controls, as is the exterior. The existing building is substantially the 1928 renovation undertaken by then owner Frank Thring (snr), father of the actor. Frank Thring Snr was very involved in both the film making and film distribution businesses in early Australia so the site is important for that reason.

Mikro 'big-bang' ajastu

Ootamatult ilmus siiski mu kirjutis võrdsusest, õiglusest, vabadusest ... Sel korral delfi.ee-s.
Link loo juurde: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/tanel-jan-palgi-ma-ei-saa-oma-elukaaslasega-abielluda-sest-ma-olen-homo.d?id=60220858

Pealkirja ma ise selliselt ei pannud, see on delfi ajakirjaniku draama ja klikkamise vajadusest tingitud. Aga noh, nagu ma eelmises blogipostituses just olen kirjutanud, et miks mitte elada oma elu ilma saladusteta ja nüüd pean siis sellega ka leppima :)

Mõtlesin küll, et hakkaks delfiga vaidlema, kuna delfi mu kogu eesti ees "kapist välja" kiskus, kuid James rahustas mu maha ning oli rõõmus mu üle, et ma selle kirjatüki kirjutasin. Ta tõlkis ka kommentaare ja need tundusid talle väga õõvastavad - fashistlikud. Sellised kommentaare Austraalias ei talutaks. Aga las olla.
-------------------------------------------------------

Viimane aeg on olnud tõesti üks suur mikro "big-bang" erinevatel tasanditel. Kõike on juhtunud... Kõike korraga, taevast alla sadanud. Nüüd tundub, et elu hakkab taas vaikselt rahunema ja oma uut vormi kujundama.

Hakkasingi koheselt töökohta otsima. Saatsin hulga CV-sid laiali, aga vastuseid ei kusagilt. Siis mõtlesin, et jätkan ikkagi kohvikutööd tehes, aga paremates kohtades. Sain koheselt omale proovipäeva Melbourne'i südames asuvasse lounge'i Time Out. Manager oli veel eesti juurtega. Ta küsis, et kust ma pärit olen, ma vastasin, et eestist. Ta vastas, et tal on onupoeg eestis Tartu lähedal maal ja, et ta on külastanud teda seal. Ma siis, et ma olengi just Tartu lähedalt maalt. Vot nii.

Aga... ühe proovipäeva pidasin seal vastu, mille eest maksti mulle 12 doltsi tunnis, mis on seadusevastane. Hiljem ei saanud ma üldse magada selle tõttu, tundsin taaskord, et mind on justkui vägistatud. Aga sain siiski ka teise proovipäeva pühapäeva õhtuks. Lubati ju maksta 19 doltsi tunnis. Noh ja pühapäeval ma siis küsisin, et kuidas selle palgaga on. Manager ütles, et ikka 19 doltsi. Kui tööle hakkasin, siis lisas, et proovipäev on taas 12. Ma ei viitsinud nendega jamada, selgitasin neile, et see on seadusevastane - eriti veel pühapäeviti. Manager küll püüdis enda seisukohta mulle peale suruda, et nii need asjad on ja et mind ootaks veel ka kolmas proovipäev ja alles siis selguks kas saan töökoha, aga kuna ma juba näitasin iseloomu, siis jalutasin sealt minema. Ja tundsin end hästi, sest milleks olla osa süsteemist, mis enda liikmeid ei kohtle õiglaselt. Aitab!

Noh, oleks ju olnud võimalus siiski jõuda haljale 19 dollarit tunnis oksale, aga... ega see koht mulle nii väga ka meeldinud. Inimesed olid toredad, aga köök ja baariala olid kuidagi räpased ja fakt, et nad maksavad seadusevastaselt... ning veel õhtused vahetused kuni 1.00-ni - no, see 19 dollarit ei oleks seda väärt. Ja ikkagi ka põhimõte, et ei saa ju muutust toimuda, kui me aksepteerime ebaõiglust.

Ma olin siiski pisut shokeeritud, et selline praktika käib Melbourne südalinna lounge's.

Kuid samal päeval, kui viisin CV Time Out'i, viisin CV ka State Library's asuvasse MR Tulk kohvikusse. Seal pidi täitma lausa suure küsitluse, mille ma ilusasti siis täitsin. Paar päeva hiljem helistati ja kutsuti proovipäeval. Täna oligi proovipäev. Ma soovin, et ma saaksin sinna tööle, sest see koht oli väga organiseeritud, puhas ja kliendibaasi moodustavad ka enam intelligentsemad inimesed. You know, kohvik asub ikkagi raamatukogus ja RMIT-ülikooli läheduses.

Proovipäev kestis poolteist tundi ja ei makstud, aga see on hetkel ok, sest ma sooviksin seal töötada, kuna see on samuti kesklinnas, avatud E-L kella 7.00-17.00 ning ka pühad oleksid vabad. Ma soovin teatud rutiinsust ja vabasid õhtuid, et saaks ka oma enda elu elada, mitte koguaeg väsinud olla. Fingers crossed!
--------------------------------------------------

Oma praegusesse kohvikusse aitasin tööle saada ühe eesti tüdruku, näen teda ülevõtmas ka mu enda rolli, ehk. Sest ta on ka kiire ja hea.

Naljakas, ma ei tea, mis selle praeguse kohvikuga oli või on, aga tunnen, et olen sealt valmis nüüd lahkuma (vasrti saab seal aasta töötatud!). Ma tunnen, et ma olen oma karmavõla nende inimeste ees seal ära teeninud. See tunne saabus eelmisel neljapäeval, kui omaniku naine, kelle suhtes ma tundsin, et ta pisut umbusklik mu suhtes on, täiesti südamest mulle ütles, et ma olen väga hea. Siis ma tundsingi, et jah, ma olen ta südame võitnud ja võin edasi liikuda. Selliselt siis.
--------------------------------------------------

Jätkuvalt naudin ma näitekoolitust. See on lihtsalt nii super. Praegu on meil kõigil paariline, kellega peame harjutama erinevatest näitemängudest ühte stseeni. Mina mängin Johnnyt näidendist "Frankie ja Johnny ja Claire de lune". Pean leidma endas mehe, kes on olnud vägem macho, aga nüüd esimest korda ei saa ta oma "mehelikkust" tööle. See on väga huvitav. Ja õpetaja on suure tähega Õpetaja.

Reedel peale tundi ootasin ma bussi kohe kooli kõrval asuvas peatuses ning kõik teised olid juba lahkunud kui õpetaja Trent Baker saabus. Ma asusin temaga pisikesse "small talki" ning lõpetuseks ta ütles, et "You did very well today.". Seda oli nii hea kuulda.

Ma elan nagu mingis USA Hollywoodi filmis või noorteseriaalis, et päeval olen ettekandja ja rabelen oma majandusliku seisuga ja boyfriendiga, kuid ühel õhtul nädalas on mul näiteklass, milles ma olen hea ja mis inspireerib mind. I Like it!
---------------------------------------------------

Oleme proovinud Jamesiga ka omale uut elukohta leida. Leidsime ühe kahe korruselise viktoriaanlikkus stiilis maja. Wow! See on olnud seni mu lemmik maja kõikidest majadest, mida vaadanud oleme. Ja tuli välja, et selle maja kohta oli vadi veel üks tahtja... Me panime ka avalduse koheselt sisse, aga... Hiljem võttis James avalduse tagasi, sest ta ei tahtnud endale võtta vastutust maksta kogu kahe kuu üür ise, sest mina ju sellist käiku endale lubada ei saaks. Mis on ka õiglane, sest ei pea ju oma partneri kulul elama ja talle selliselt stressi põhjustama. Natuke kahju ka, sest see maja oli super ja suhteliselt odav. Panime oma kolimise plaanidele hetkel VETO, seniks, kuni ma parema sissetuleku saan. Ja pealegi me tahame reisida kah! James ei lase mul laisaks muutuda. Arveid ta minu eest ei maksa.

Varsti lähemegi taaskord Sydneysse Kajale külla. 13-15 november.

Austraalias on lendamine ju vahemaade tõttu enam levinud kui autoga või nt rongiga reisimine. Kuna siin on üks odavlennufirma Tiger, siis on pileteid ette ostes võimalik saada ikka jube-häbematult-odavalt. Edasi tagas lend sel korral vaid 125.-, mis hea teenistuse korral oleks vaid ühe päeva palk.

Teen Sydneys ka vabatahtlikku tööd ICAN (rahvusvaheline kampaania keelustamaks tuumarelvastus) heaks, töötame koos Jamesiga Harvest muusika-festivalil. Festival maksis me piletihinnad jne. Lahe.
----------------------------------------------------

Mikro "big-bang"! Cheers.

Cheers for now! :)

Reaalsuskontroll

Miks mitte elada oma elu täiesti avalikult, ilma saladusteta.

Reedel, peale oma näiteklassi, mida ma naudin absoluutselt, sõites trammiga kohtuma oma Jamesiga, astudes välja trammist samaaegselt ühe noormehega, kellega meil oli täpselt ühesugune liikumiskiirus, millest tulenevalt tekkis teatud imelik-kohmetu õhkkond, sest naljakas on ju kõndida kõrvuti noormehega, keda sa ei tunne, aga kes liigub sama kiirelt edasi kui sa. Situatsiooni kohmetuse lõhkus noormehe liigutus sigareti järele. Ma vaatasin tema poole ja küsisin, et kas ta saaks ka mulle sigaretti pakkuda. Ta suitsetas vana kooli sigarette, mitte neid rullitavaid... Ta vaatas mu poole, ulatades suitsu ning lausudes, et ta oleks samuti tahtnud mulle suitsu pakkuda... Vestlesime kuni tänavanurgani, kust me teed lahknesid.

Siis täna kohvikus hommikusööki süües, lugesin uudist, et siinne töötu elatusraha on 245.- dollarit nädalas. Kuna ma olen vähendanud on tööpäevade arvu kolmeni, siis ma teenin nädalas ehk pisut enam kui valitsuse toetussumma töötutele ehk ma pole sugugi heal järjel siin. Seega on karjuv vajadus liikuda kõrgema palga suunas ja lahkuda oma kohvikust, kus varsti saab juba aasta aega töötatud. See oli teine reaalsustsekk.

Esimene oli üks foto, mille oli ülesse laadinud tuttav Berliinist, kus mul on huvitav juukselõikus. Tundsin, et mu praegune juukselõikus on natuke konservatiivne, aga olen seda hoidnud justkui oma töökoha pärast, sest seal valitseb pigem konservatiivne meelelaad. See koht ei toeta individuaalset isikupära. Võib-olla toetaks kah, aga sellisel juhul oleksin ma seal kui valge vares ja see ka mulle ei meeldiks. Seega on tõesti vajadus liikuda uue töökoha suunas. See on nüüd üleskutse uuele töökohale.

Võib-olla on kõik palju proosalisem ja ma olen valmis edasi liikumiseks. Nii vist ongi. Uus töökoht, tere-tulemast!

Eestlased...

Ma siiamaani olen suuresti vältinud kirjutamast midagi eestlaste kohta...
Mida ma ikka kirjutan, ma olen ju Austraalias. Elan siin ja praegu.

Ahhaa, siinkohal hoiatan, tekst võib paljudele ehk solvav tunduda. Riivab ehk rahvuslikku sündsusetunnet. Seega hoiatus on edastatud. Tekst on eestlaste kriitiline, aga mitte ainult. Eestalsed on ka toredad ja armsad, siirad ja lihtsad.

Viimasel ajal on mu ellu juhtunud mitmeid eestlasi. Ma alati tunnen, et ega ma neid eriti näha ei taha. Sest nad ei rikasta mind... (loomulikult on erandeid!). Ma ei igatse musta leiba ega silku ja heeringat. Julm, eks ole.

Aga jah, asjad, mida ma märganud olen, ja mis mind häirivad eestlaste juures, on järgnevad:

1. Austraalia on multikultuurne ühiskond. Jah, kunagi britid asutasid selle valgetega, tapsid kohalikud aborigeenid. Tänapaeval on see siiski multikultuurne ühiskond. Nii, et kui eestlane sa tahad tulla siia, siis saa palun aru, et rassism ei ole siin teema. Ega muud foobiad. Multikultuursus pole siin surnud. Elab ja muudkui muudab vormi.

2. Mida sa eestlane istud nurgas ja kellegagi ei suhtle. Istud muudkui ja norutad ja lood paranoiasid oma peas teiste kohta. Mine ütle tere, astu vestlusesse, ava ennast, saa teisi tundma. Ela! Tee suu lahti ja hakka suhtlema.

3. Jah, üllatus-üllatus, Austraalia polegi Estoonia. Siin käivdki asjad teistmoodi. Pole nii nagu Eestis. Loogiline, teine riik, keel ja kultuuriruum. Saa sellest aru ja saa ka endast üle. Õpi, kuidas saab teisiti. Asjad ei käi ainult ühte moodi, eestlaste moodi.

4. Ole nüüd natukenegi lõbusam. Appikene, kui Tere = How are you? siis naerata ja ütle How are you? vastu. See pole väga keeruline. Edasjõudnud peaksid seda suutma juba öelda ka teatud siirusega.

5. Eestlane ära võta kõike surmtõsiselt. Austraallased võtavad asju huumori ja naljaga. Aga kindlasti mitte õela musta huumoriga - ärapanemisega. Teised inimesed ei pea teadma, mida sina neist tegelikult arvad. Inimesed ongi kõik väga erinevad ja kõigil on oma lood ja saagad.

6. Eestlane on ju küll tubli ja töökas, aga see pole veel kõik. Eestalse identiteet võiks ju kirjum olla kui vaid matusekõnelik "tubli ja töökas ta oli".

Ah, rohkem ei viisti eestlastest kirjutada. Estonia = No Fun! Mina olen eestlasena lots of fun and joy. ;) Cheers! Terviseks!

Dramarama

Jebediijee Ilmajaam.

Kevad on lõpuks taaskord kohal. Vahepeal saabus tagasi ka talveke, aga see on ju tüüpiline Melbourne'le.

Töötan kolm päeva nädalas ja naudin nelja vaba päeva. Sooviks ka uut parema palgaga töökohta, aga samas meeldib mulle mu tagasi võidetud vaba aeg.

Töö juures on üks vanem naine, kes on vaikselt otsustanud mind vist kiusama asuma... No ma ei tea... Vana naine, aga loll nagu lammas. Tema kommentaarid ja olek on lihtsalt tülgastavad. Ja ma ei saagi aru, mille kuradi pärast on ta minu nüüd sihikule võtnud. Tüütu on töötada koos tegelasega, kelle korralekutsumiseks tuleb ise muutuda samuti rõvedaks. Vastik, vastik, vastik.

Naudin oma vabu esmaspäevi, sest siis saan hommikuti ujumas käija. Suudan ujuda juba 22 rada - see teeb kokku 1100 meetrit. Tubli, tubli, tubli. Terves kehas terve vaim. Ja tervet vaimu läheb mul vaja, sest...

Sest alustasin ka oma vaimu harimist näitetehnika valdkonnas. Osalen 10 nädalasel koolitusel, et nuusutada näitekuntsi olemust ja sobivust minule. Olen õpilane The National Theatre Drama School Adult Short Course programmis. Esimesed muljed on - WOW! Senini on see kõik väga põnev olnud.

Näitekunst ja bassein on ka osutunud huvitavaks koosluseks. Nimelt olen kohanud ujudes kahe näitlejaga - ma mõtlen, et enam ma ujuma ei lähe ja kellegile silma ei vaata ning vestlustele "Täna on ilus ilm." kaasa ei räägi! :) Vaatame, vaatame, vaatame.