Tädi Marta lahkus meie hulgast. Kummaline ja kurb. Ja me alati mõtlesime, et ta elab veel kõiki meid üle, sest alati oli ta kõbus, kõndis oma aias ringi jne...
Mida ma mäletan tädi Martast? Marta muutis lapsepõlve Õssu külas kindlasti palju huvitavamaks. Kahju, et see teismeiga peale tuli... Siis enam nii palju Martaga ei suhelnud, vahest harva, sünnipäevadel...
Väike mina ja Marta olime ju kui sukk ja saabas.
Tema poole külla minek oli alati väga põnev, sest esiteks elas ta kahekordses majas ja pööningukorrus oli alati nii salapärane, see pikk trepp, mis sinna ülesse viis... Ja Martal oli piaano, see oli ikka väga uhke asi. Mulle nii meeldis selle peal klimberdada. Mu teosed jäid kõik küll eksperimentaalseteks ja salvestusi neist pole, aga mälestus klaveri tõmbejõust on alles.
Ja mis oleks Õssu küla olnud ilma Marta aiata?! Tema aed oli alati korras! Tema aiast võis kohata esimesi kevademärke, lumikellukesi, suviseid pojenge ja sügisekuulutajaid flokse. Ja tikkripõõsad ning pirnipuud, mida kellegil teisel polnud!! Ja keldrimäe vaarikad samuti. Mis oleks olnud lapsepõlv ilma lillede lõhnadeta, puuviljade maitseta.
Ja kindlasti tuleb mäletada seda paterdavate pardikeste, või oli see külmetavate jalgadega hanede laulu, mida ta meile ikka laulis ja mis mulle väga meeldis. Mul oli neist külmetavate jalgadega hanedest väga kahju.
Martale kallistus ja pai, teiselepoole sinna.
3 comments:
kuuled, nii nunnu postitus. ma tundsin kohe südames suurt soojust. Sa kirjutaksid justkui mu tunnetest enda küla leskede vastu.
Marta pilt on veel puudu. ilusad lapsepõlve mälestused Sul naabri Martast. See klaveri külgetümbejõud on jah vägev. mäletan ka ise, kuidas ma lapsena kodus klaverit klimberdasin koos õega. möödakäiad mõtlesid kindlasti sellepeale vaid, et meie majas on muusikakool avatud vb.
siiras kaastunne Marta lahkumise pärast!
:(
Nii südamlik postitus. Ka mulle on piaano meelde jäänud, kuigi ma ei usu, et ma kunagi seda mänginud oleks, aga keldrimäe vaarikaid olen küll söönud ja koos sinuga Marta aias "raksus" käinud.
Pai Martale ja kaastunne kõigile lähedastele!
Tädi Marta.... Meenub, et ikka oli tal millegagi sehkendamist ja millegi kohta midagi arvata ja need sehkendamised ja arvamised ei olnud sugugi alati mitte meeldivad. Aga see oli ammu, siis kui meie, nooremate, käitumine sehkendamist ja arvamist vajas. Igatahes on ta olnud Õssu küla omamoodi kommuunis arvestatav tegelane, kellest paljud puudust tundma jäävad.
Post a Comment