Lumine loojang eesti kodus

Edasi, ei sammukestki tagasi. Nii nagu tigu eestis, nii ka emu ja känguru austraalias. Mina ka.

Eestis oli tore, sain jala (ehk siiski varba) ajakirjanduse ukse vahele. See rõõmustas mind väga. Muidu oli ka tore. See soe suvi ja kaunis kuldne sügis ja tänane lumine loojang.

Huvitav kui kauaks seekord edasi...? Ma ei tea. 1 aasta? 1.5 - 2 aastat?

Elu veereb hernena...

Eile saabus esimest korda mulle eestis viibimise ajal masendushoog. Senise külastuse jooksul pole seda varem esinenud. Olen olnud küll vihane, aga olen selle viha suunanud mingiks tegevuseks, kuid nüüd saabus äng, masendus, jõuetus.

Võib-olla poleks pidanud eile õhtul ajalehti lugema ja kindlasti poleks pidanud kommentaariumidesse vaatama. Peale seda tekkis tõeline jõuetus ja soov siit lahkuda. Ma ei viitsi enam midagi siia panustada, ei viitsi isegi enam kirjutada arvamusi (mida ma ehk siiski teen, sest tunnen end juba paremini). Milleks? Tõepoolest milleks?

Mulle tundub, et homomehena tuleks mul eestis elada alaväärtusliku kodanikuna. Sest läbi kommentaariumide peegeldub eestlaste minapildina vihkamine ja soov domineerida hetero enamusena kõikide vähemuste üle (võib-olla isegi mitte vähemuste, aga kuivõrd ehk erinevate inimeste üle, kõikide üle, kes ei mahu mingisse eestlaste kujuteldavasse kasti). Mulle tundub, et eestlane aktsepteeriks mind just niivõrd palju, et ma peaks olema kuss ja vakka ning aru saama, et ma olengi pederast (millest ma saan aru ise ka!). Aga mul tuleb sellest aru saada sellises valguses, mis annaks hetero enamusele üleoleku tunde. Et nemad on valitsejad ja mina olen alam, sest olen pede.

Nojah, kas ei viiks selline teadmine jõuetusse olukorda, tekiks soov end ära tappa, sest sind ei suvatseta aktsepteerida. Milleks elada, kui sa oled mingi alam enamuse arvates?

Aga olles elanud 2 aastat Melbourne´is ja pisut ka väga vabameelses Berliinis, siis tõesti, milleks kannatada. Tulebki lahkuda.

Ja lahkungi kiiremini kui esialgu oli plaanis. 30 okt üheotsa pilet Melbourne´i tagasi. Koos oma mehega. Ümbermaailma reis jäi ära, aga see saab siiski hiljem toimuma.

Lihtsalt... sellised mõtted peale eilset ajalehtede lugemist.

Eestlased on nagu padakonnad soos, kes podisevad muudkui pot-pot-pot...

Elu veereb hernena...

Võib ju mõelda taaskord, et mida ma siin halisen, et mida see homovähemus soovib heteroenamuselt saada, et mida see suur enamus peaks meie heaks ära tegema?
Ehk piisaks esilagu alandavatest kommentaaridest loobumisest. Me oleme ka ju inimesed.

Aju kärrsab...

Tagasi Tartus.

Tallinna statistika:
muuseumi külastusi - 1
näituste külastusi - 6 (sh avamine 1)
performance õhtud - 2
pidu - 2
õhtused väljaskäimised: pubid, klubid - 7
kino - 1
sugulaste külastusi - 1

Pole paha! Pole paha!

Tagasi Tartus, mis edasi... Ei viitsi taaskord midagi, tahaks Tartu rahusse uppuda ja mitte midagi teha kuni taaskord tuleb soov midagi teha, sest kokkuvõttes on alati targem midagi teha kui niisama passida!

Vaikselt tuleb peale juba Melbourne´i igatsus.

Millega ma ise tegelen?

See on hea küsimus! Millega ma siis tegelen? Otsest töökohta mul ju pole. Pole. Kunagi oli.
Ma arvan, et ma võtsin endale võimaluse avardada enda maailma. Või tegelikult, see kukkus nii välja. Ilma plaanita.
Hetkel olen ma tohutult palju suhelnud. Erinevate inimetega erinevatest riikidest ja kultuuridest.
See kõik muudab raskemaks naasta nö professionaalse lineaarse elu juurde tagasi.

Ma arvan, et ega paljud ei saagi aru, millega ma tegelen. Sest see pole midagi traditsioonilist. Samas on see midagi väga igivana. Tegelen elamisega. Elan. Teen seda, mida tahan.

Mhm jah... võib juhtuda, et järgmine aasta avab mulle ümbermaailmareisi. Wow, see oleks alles midagi! Ja tõesti, aasta tagasi polnud see mul mõteteski, isegi mitte 2 nädalat tagasi! Aga lähen selle mõttega kaasa. See meeldib mulle. See kõditab mind:)
See oleks ikka super!

Viire Valdma porised jäljed lumel

Postimehe 2.oktoobri Arvamu Kultuur lisas avaldati meie ühe esinäitlejanna esikluulekogust luuletus, mis tekitas minus kui kultuurikorraldajas küsimuse tsensuuri ja vabaduse üle kunstis (ka ajakirjanduses). Kas läbi kunsti on lubatud avalikustada kõike? Kindlasti, kõlaks vastus juba ette, see on ju kunstniku vabadus. Aga mis siis kui luulest õhkub ksenofoobiat ja patriarhaalse ühiskonna ülistamist?

Võib-olla polegi see küsimus nii tõsine, kuid kuna ma tõlkisin Viire Valdma luuletuse ka oma austraallasest ajakirjanikust sõbrale, siis tema ei suutnud uskuda, et see luuletus avaldati ajakirjanduses. Austraalias oleks see põhjustanud skandaali. Ja tegelikul olin ka ma ise üllatunud, leides sellise luuletuse avaldatuna eesti suurimas päevalehes.

Luuleread, mis minus kõhedust tekitasid kõlavad järgnevalt: “… nägin higist neegrit, Eesti passi tahtis, Neeger astus tuppa, ütles “Tere”, naine hülgas ära oma pere.”. Ma pole kunagi olnud nõus, et neeger on eesti keeles aksepteeritav sõna. Pigem leian ma, et avara silmaringiga inimesed kasutaksid muid sõnu. Sellised avaldatud read vaid õhutavad ksenofoobiat takka. Teiseks tekkis küsimus, et kas kõnealune “neeger” peaks kõnelema aafrika keeles? Siinkohal meenub mulle vestlus kahe inglasest mustanahalise vahel, kellest üks teatas, et vahel, kui ta piiri ületab, küsitakse, kus on tema kodu, hoolimata et pass näitab sünnikohaks Inglismaad. Rahu saabub siis, kui mustanahaline teatab, et kodu on Aafrika, kuigi ta seal kunagi viibinud pole. Selle luuletuse vaimus võiks ju jätkata, et venelane = tibla, moslem = terrorist ning samuti eestlane = mats.

Luule kulges edasi patriarhaalses vaimus: “Nägin nutvaid mehi, armu palumas, naisi nägin seda talumas. Eesti meeste hulgas nägin sootust…”. Selle luule vaimus tundub, et eesti mees peaks oma emotisoonid endale hoidma. Kehtib vana mehi hävitav paradigma “Mehed ei nuta!”.

Luuleread lõppevad: “Und et oleks näinud – pole lootust.”. Tundub, et luuletus oli Viire Valdma õudusunenägu. Loodan, et näitlejanna sellest unest üles ärkab, tegelik elu pole sugugi nii hull. Nii mõnigi mustanahaline soovib öelda “Tere” ning nii mõndeki mehed arvastavad oma tundeid välja näidata. Lootus on, et kogu me kultuurieliit pole ksenofoobsusele ja patriarhaalsusele kalduv. Ja lootus on, et Viire Valdma esikluulekogust võib leida ehk ka midagi humaansemat.

Tartu-Tallinn

Oleme eestis!

Perekond vottis meid vaga sobralikult vastu. Ehk aitas kaasa tolerantsuse kampaania, mis oli eestis just alanud. Kusjuures, toepoolest, me saabusime Tartu peale südaööd ja sõites taksoga koju nägin ma esimest plakatit "Aga kui sinu poed soovib abielluda mehega?". Esiti nagu ei suutnud seda uskudagi.

Tartus oli muhe, õde tegi meile pirukat ja kooki ning kolasime niisama ringi. Jamesile väga meeldis Genialistide Klubi. Kohtasime seal isegi ühte austraallast, kellega järgmine päev läksime Mökusse õlut jooma. Käisime isegi Pühajärve Spa-s ära. Ilus spa on seal, miljonidollari vaatega.

Nüüd oleme Tallinnas. Me õnneks maabusime mu sõbra korterisse, kes andis selle meie käsutusse terveks nädalaks. Elame hetkel Kalamajas.

Minu esmamulje Tallinnast peale 2.5 aastat oli kohutav. Baltijaam oma tuntud "headuses" tervitas meid kohe ka seekord. Uimased sovieti-kontingent tervitamas igat saabujat. Teine mulje oli taaskord neljapäevaõhtusest vanalinnast. Ega see Riia vanalinnast väga erine. Üks turistide (ka kohalike) lällamine igal pool.

Aga järgmise päeva kolmas mulje oli juba parem. Tallinn on tegelikult ilus, Baltikumi ilusaim pealinn. Kuigi jah, see kohutav vabadussõja sammas... Kas see natuke massiivne pole selle platsi jaoks? Noh, mis teha, seal ta on ja tuleb leppida...

Avastasime sellise toreda koha vanalinnas nagu East Gallery (omanik austraallane). Seal olid lahedad performance'd. Järgmiseks päevaks kutsuti meid ühte pool skvotti Kalamajas performace õhtule, see oli ka lahe. Ei teadnudki, et selliseid asju Tallinnas toimub.

Püüdsime tutvuda ka kohaliku gay-ööeluga, aga... see on kokku kuivanud. Kas tõesti on kõik gayd lahkunud ja kohad pankrotistunud?

Ainukest viha tekitab siiani vist ainult Tallinnale iseloomulik "membership" kaartide süsteemi vohamine. No tõesti, iga koha jaoks peab sul olema kaart, et saada odavamat piletit. Kui paks peab see rahakott olema, et kõiki neid kaarte sisse mahutada?
Ka James'i jaoks oli see midagi uudset. Sest ilma kaardita on piletihinnad väga kallid. No võrdluseks, Berliinis maksime ühe maailma suurima klubi pääsme eest 12 eurot ja see klubi töötab ilma kaardisüsteemita ning toimib kolmel korrusel, avatud 00.00-00.00. Ja siin tuleb maksta ilma kaardita pääsme eest 10-12.5 eurot, kusjuures kohad ise on pisikesed ja joogid seal samuti kallimapoolsed.

Tundub, et Tallinnlased on rikkad või siis arvavad, et mida kõrgemad on hinnad seda rikkam mulje linnast jääb.
Ega siis midagi, tuleb pidutsemiskes pangalaen võtta või vähemalt sms-laen.